18.08 Läti matka 2. päev

Hommikul oli esimene peatuskoht Läti kõrgeim liivaluide – 37m lausa. 

Teepealt näitas viit miskit 500m, varsti oli tee kõrval parkla aga sai edasi sõidetud. Varsti tuli osa seltskonda vastu ja osa paistis metsas rassivat. Selgus, et sealtkandist luite otsa ei saa. Veidi tagasipoole oli aga üks väike rada ja sealt sai küll. Üleval oli tõesti vaade merele kuigi üsna kitsas. Üks geopeituse aare sai ka mäeotsast võetud. Alla tulekuks kasutasime juba treppi mis viis sinna parklasse kust enne peatumata läbi olime sõitnud. Peale pikemat maanteesõitu keerasime Rucavasse ja sealt itta suunduvale kruusateele. Tüüpiline läti kruusatee oli igavalt pikk ning loomulikult treppis. Kaardijärgi olime juba kohal aga linte polnud, eesolijad olid ka edasi sõitnud. Linnamägi ja arboreetum asusid täpselt 2x kaugemal kui kaardile märgitud tagasipöördumise tee. Arboreetumis puude vahel jalutades sai särk seljast võetud sest päike põletas ja suviselt palav oli. 

Leidus igasugu puid, kreeka pähklist erinevate käbidega kuuskedeni. 

Väntasime teist teed pidi tagasi Rucavasse ning peale veikalsi peatust oodati meid Zvanitaji etnograafiamajas.

 Maja ise oli tavaline vana maja, mõningase ekspositsiooniga ja ma ennustan, et see põleb varsti maha, elektrisüsteem andis sellest vihjeid. Väljas aga sai kalasuppi, leiba valge võiga ja kohupiima. 

Nüüd keerasime umbes kilomeetri jagu uuesti sõidetud teele ja heitsime pilgu põllumajandustööriistade muuseumile „Bajaru Rija“. Kuna Lauri oli meid informeerinud raja muudatustest, osa planeeritud rajast olla läbimatu, siis suundusime Pape järve äärde hobuseid vaatama kõige otsemat teed pidi. 

Sealkandis üritatakse taastada vähemalt mingil kujul metsikute hobuste (tarpan) populatsiooni mis oli tavaline Läti ja Leedu aladel 300-400a tagasi. Lisaks tarvad kes küll pole ajalooliselt tarvad, viimane tarvas suri 1627 Poolas. 1930datel aretasid sakslased tõu mis meenutab kõige rohkem ajaloolist tarvast ning need nüüd siin elavadki. Giid rääkis loo kus poolakad olid käinud tarvaid vaatamas ja vaimustunud, et tahavad omale ka. Kui selgus aga et tegu natsi Saksamaal aretatud tõuga, kadus poolakatel igasugune huvi nende vastu. 

Kui algselt oleks rada teinud järvele tiiru põhjapoolt, siis nüüd läksime lõunasse ning sattusime Papesse viivale kruusateele. Tee oli mulle tuttav, olin seal autoga üleeelmine aasta käinud, sama tolmune ja treppis. Kui arvestada seda turistide massi mis sel teel sõidab, siis päris imelik, et lätlased pole seda asfalteerinud, nad pole isegi hööveldanud seda. Enamus mööduvaid autosid olid Leedu numbritega ja see oli ka mõistetav kuna piir oli lähedal ja tegu oli pühapäeva õhtuga. Leedukad on aga oma liiklemisoskustes isegi lätlastest valgusaasta kaugusel, keegi rattureid nähes kiirust alla ei võta, hoolimata kivirahest ja tolmust mida nad tekitavad.

 Nii ebameeldivat teelõiku pole ammu olnud. Kämpingus valisime omale telgikohad ja läksime lähedalasuvat ornitoloogiajaama vaata, nagu Kablis, samasugune lindude võrgutamine.

 Läti Ülikooli töötaja tutvustas päris huvitavalt sealset tööd.

 Hetkel veel linnud ei rändavat aga nahkhiired küll, öösel oli rõngastatud 700 Batmani. Rekord olevat aga 2000.

 Pukarags kämping on vist üks suuremaid mida Läti matkadel külastanud oleme, tohutu maaala ja piisavalt pesuvõimalusi. Sooja veega pesta peale kuuma ja tolmust päeva oli väga mõnus. Mühisev meri oli ca 100m kaugusel. Päevane tugev tuul vaibus õhtuks ning isegi tulid mõned vihmapiisad, samuti sääsed. Üks lätlane, Kaspars Zemitis, mängis kitarri, olla Läti parim kitarriratsutaja.

 Hiljem pimedas toimusid aga esimesed meeskonnamängud: mingi soomlaste puupulga viskamise mäng Mölkki ja loodusteemaline Alias. Metskassid olid rivis seekord 7kesi: Liisi, Pirje, Raimo, Johan, mina ning esmakordselt Taavi ja suveseiklusel ikside tiimis olev Allan. Viskamise teema läks meil päris halvasti, mõned möödavisked ja jäime eelviimaseks. Peaga mängimine tuli aga paremini välja. Johan sai kapteni ülesanded ning hakkas meile loomi ja mõisteid seletama, 2 minuti jooksul oli võimalik maksimaalselt 18 sõna ära arvata. Saime tehtud 17, ühe sõnaga jäi Johan seletades jänni. Võiduks sellest aga piisas korraliku varuga. Päeva läbisõit 69km, ehk päris täpne oli seekord eelinfo, erinevus ainult 6km.

2. päeva PILDID