Seda julgen soovitada kõigile kes Liepaja teele satuvad, hinnad üsna odavad ja praed suured ning maitsvad. Kogunemine oli Grobina kooli juures, sinna jäeti autod. Veidi segaseks jäi edasine suund ja peale kellegipoolt näidatud suunas sõitmist sai selgeks, et nii see ei lähe ja suundusin tagasi kooli juurde. Nüüd lisati, et tuleb kangialt läbi sõita esimese tänavani ja sealt alles paremale, see tee tõesti viis lossivaremetesse, kus toimus avamine.
Liepaja oli umbes 10km kaugusel ning sinna viis jalgrattatee, päris korralik, kaetud mingite suuremööduliste tänavakividega mis meenutasid kahhelplaate.
Rattaga sõita oli hea aga kahjuks rulluisutajatele see tee (ja ka ülejäänud Liepaja kergliiklusteed) ei sobi sest ristumistel olid ca 5cm kõrgused äärekivid. Ilmselt isegi maanteerattaga peab seal oluliselt tempot langetama et mitte „snakebite“ saada. 29“ mägirattaga polnud aga mingeid probleeme. Aegajalt oli teekond tähistatud oranžide Jägermeister lintidega aga üsna kaootiliselt, viitu polnud üldse. Kui tavaliselt olid lindid paremal pool teed, siis ühes kohas vasakul ning kõik tõlgendasid seda ärapöördena, see tee viis aga mingi tööstusterritooriumi väravasse. Õnneks ilmud välja Alar valge Dusteriga ja juhatas kogu kolonni õiges suunas – vanglasse.
Karosta vangla oli tegelikult ikkagi kartser aga vahet pole. Suur sõjaväelinnak oli alguse saanud juba tsaariajal ning kasutusel kuni 1994 vene soldatid uttu tõmbasid. Vangla võttis meid vastu räige venekeelse sõimuga, ilmselt käis see asja juurde. Mereväe vormis giidid olid oma töösse nii pühendunud, et tundus ime, et nad kallale ei tulnud. Marsisammul viidi meid maja taha ning peale mõningast loengut 2. korrusele. Seal tutvusime kambritega ja kuulasime veel selle koha kommetest. Peale ringkäigu lõppu sai ka vanglalobi mis oli siiski päris viisakas boršš. Kogenud geopeitur Allan otsis juba aaret, sai temaga ühinetud kuid esialgu tulutult. Lõpuks küsisime ühelt giidilt ning see lubas meid hoopis majas sees oleva aarde juurde viia kui on suitsetamise lõpetanud ja siis veel heas tujus. Kahjuks jõudis vahepeal kätte ingliskeelse rattaekskursiooni kord ja aare jäigi leidmata. Ekskursioon viis meid huvitava rauast pöördsilla juurde, see toimib ka tänapäeval ning edasi muuli peale.
Umbes 1km on rattaga täiesti sõidetav, edasi 800m aga lagunenud ning sinna saab ainult jalgsi.
Peale ühele kirikule tiiru peale tegemist väntasime tagasi vangla juurde ning saime teada, et oleks pidanud hoopis otse kesklinna minema, seal ootab ees jalgsiekskursioon. Suund oli enamvähem teada ja kui ühest mööduvast autost hüüti, et tuleb minna Olympic kasiino juurde siis polnud enam probleemi. Panin kasiino GPSi sihtkohaks ja nii jõudsime välja kesklinna. Kuna olin seal viimastel aastatel juba käinud, siis teadsin turismiinfo asukohta ning läksin tasuta kaarte hankima, vahepeal teised tegid mõned telefonikõned ning said teada, et meie sihtkoht oli vale kasiino ja tuleb tagasi sõita osa maad. Õiges kohas olime sujuvalt viimastena kuid üks venekeelne grupp oli veel silmapiiril ning jooksime sellele järele. Jalutuskäik oli pikk ning jutust palju aru ei saanud kuid polnud hullu.
Üks skulptuur oli telefonipostist montööriga ning sinna sai ka ise poolele maale ronida, mina kui endine „telefontšik“ kasutasin selle võimaluse pilditegemiseks muidugi ära.
Peale umbes 5km pikkust jalutamist saime jälle sadulasse ning suundusime rannaliivale, ees ootas ca 14km mereteed Bernatis asuva laagripaigani.
Pesta sai ainult külma veega kuid sellest piisas, et higist lahti saada, oli ju ilm väga soe, erinevalt kodumaast. Eelmine öö oli üsna lühike olnud ning lisaks mina olin terve kohalesõidu roolis, seega uni juba piinas. Taavi on aga tavapäraselt vara kustuv, ta oli telgis isegi enne mind. Meie telgi lähedal oli üks varjualune kuhu seadis end sisse üks lärmakas seltskond. Kui 11 ajal neilt küsisin, ega nad pikalt ja lärmakalt pidutseda ei kavatse, sain vastuseks, et muusika keerataks kõvaks alles siis kui magame. Võtsin seda sõbraliku naljana ning magasin ilmselt hetkest kui silmad kinni kukkusid. Kell 1 ärkasin kõva muusika peale, kõlar oli põhja keeratud ning selleks hetkeks lausjoobes 10kond pidulist lällas täiest kõrist. Uuesti uinuda polnud enam võimalik, kuulda oli, et ka kõrvaltelkides on inimesed üleval ja kurdavad vaikselt saatuse üle. Umbse 2h kannatamist ja siis ronis Taavi välja, siiski mitte lärmajaid manitsema vaid WC poole. Ronisin ka mina välja ning läksin selle seltskonnaga juttu tegema. Algul ei saanud kuidagi jutu peale sest mind lihtsalt ignoreeriti kuid karjumiseni ma ei tahtnud laskuda. Lõpuks keerati muusika kinni ja kuulati mis mul öelda oli, ega ma muud ei öelnudki, kui et pange muusika kinni ja minge laiali – punkt. Üks tüüp solvus sellest nii, et läks õhku täis ning hakkas põrkama nagu õhupall, ise korrutas ikka küsimust et milles ma teda süüdistan. See küsimus oli aga retooriline, sest vastust ta üldse ei kuulanud. Selgitasin veelkord öörahu mõistet ning teatasin oma valmisolekust kohale kutsuda Läti Politsei. Miski vist mõjus, seltskond valgus laiali. Hetk hiljem oli järgi jäänud ainult 2 joodikut kes omavahel arutasid kui lollid ikka mõned inimesed on: kell on 3, mõtle kui kaua nad kannatasid, miks nad ometi telki kokku ei pannud ja ära ei läinud. Varsti hakkas sellel joodikutandemil aga igav ja suunduti kuhugi kaugemale telki mõttekaaslasi otsima ning oli kuulda, et läbu läks edasi kuigi ilma muusikata seekord. Nüüd sai siis uuesti magama jäädud. Meenub analoogne olukord 2003 aasta Ahvenamaa rattaretkest kui üks tollane telesaatejuht koos oma kaaslasega suutis terve öö ümberkaudsete telkide inimestel oma joomise ja karjumisega rikkuda. Siis ei aidanud ka kohal olnud Meeskond turvafirma sest nende jõud ei käinud joodikutest üle ja ega erilist tahtmist probleemi lahendada ka polnud. Päeva läbisõit 52km, ehk 19km rohkem lubatust.
Laupäevased PILDID
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar