15.09 Tartu rattamaraton

Plaanis oli ikka pikk maa nagu alati, kuid paar päeva varem orienteerumispäevakul oli enesetunne nii halb, et registreerisin end lühemale maale ümber. Arvestades ilma- ja rajaolusid võistluspäeval, oli see ainuõige tegu, pikka maad ma poleks lõpetanud. Vihma kallas juba mitu päeva ning võistluspäeval oli korduvalt lausa tugevaid paduvihmahoogusid lisaks laussajule. Midagi sellist polnud rattamaratoni paarikümneaastase ajaloo jooksul varem olnud. Riietuse valik oli keeruline aga lühike maa on ju 40km, ehk umbes 2h rajal olla, kui hull see siis ikka olla saab. Veekindlaid pükse mul pole kuid selga sai vihmajakk mis hoidis keha soe hoolimata, et higist võid selle all ikka märg olla. Kiivri peale tõmbasin vihmakatte, mis tegelikult sadulakate hoopis on.
Kuna distantsivahetusega kaotasin saadikunumbri, siis ei saanud ma presidendiga pildile minna ega omale sobivat stardigruppi valida, pidin startima lõpust. Lühike maa on aga nendele kes ilmselt ainult kord aastas sadulasse istuvad, vähemalt selline oli pilt kui sõiduks läks. Stardijoonel oli ehitustöödega seoses porisem koht ja juba seal tuli ummiku pärast rattaseljast maha tulla. Sisuliselt tuli jalutada kõigis porisemates kohtades, tõusudest rääkimata. Veidigi sõita sai alles esimese TP juurde jõudes aga see oli 10nendal kilomeetril ja aega oli kulunud pea tund. Edasi olidki peamiselt kruusateed ning nüüd parandasin oma kohta oluliselt. Ühest hoovist läbi sõites oli keset teed mingi satipanni laadne toode ja pidi sellest mööda põikama, selgus, et torm oli umbes 15m kauguselt sinna lennutanud tünnisauna katte. Kui sõidetud oli 12km, kiilus ühel laugel teel tagaratas kinni. Hoog polnud õnneks suur ja sain ohutult pidama. Selgus, et esimene käiguvahetaja oli end raamil pea ringi keeranud ja tagaratta vastu jäänud. Loomulikult oli kõik poriga kaetud, seega lahtikruvimine ja paikaseadmine polnud kerge, aega läks ca 15min. Trossi liikuma ei saanudki, sättisin käiguvahetaja ees keskmise hammasratta asendisse ning nii sain vähemalt sõitu jätkata. Minust oli möödunud sadu rattureid kui vaadata kohti TP-des enne ja peale peatust ning arvestades, et olin vahepeal kõvasti kohti parandanud. Peale Palut läks rada aga hullemaks, pikk maa oli salt juba läbi läinud suures osas ning ka lühikesel maal olin tagaotsas, seega pidevas vihmasajus oli rada väga pehme ja porine. Nüüd tekkis probleem kus pori haakis esiratta ümber ja kiilus selle kahvli vahele kinni, korduvalt tuli oksaga pori eemaldada. Peale viimast TP-d oli ühel laskumisel kiirabi, keegi oli seal suurel kiirusel kukkunud. Teeolude kohta mõtlesin välja sellise liigituse: suured kruusateed - sõidetavad, väiksed kruusateed - läbitavad, metsateed - raskelt läbitavad, väiksemad rajad - läbimatud. Ilmselt esiotsa sõitjad ei saa aru mille üle siin kurdetakse aga sellised rajaolud selle vihmaga ja peale tuhandeid sõitjaid enda ees lihtsalt olid. Elva jõe paisjärves sai ka ratast pestud, see lihtsustas oluliselt käiguvahetusi. Viimasel 10nel kilomeetril aga hakkas streikima ka tagumine käiguvahetus, kett kippus üle viskama ja tõusudel ei saanud enam endise jõuga vajutada. Lõpuni siiski jõudsin ja enesetunne oli ka ootamatult hea kuigi rajal olin olnud 3h 26min mis on pea poolteist tundi loodetust rohkem.

TEEKOND Geoapes  PILT Sportfotos