Esimene seikluspäev hõlmas suures osas Valga valda ja ka veidi Lätimaad.
Alustasime Laatrega, Raudsõrmuse tiimi kodukohaga.
Tegime asulale tiiru peale, leidsime kõik vajalikud pildid ning läksime Tsirguliina veetorni
kaudu ühe suure alajaama juurde
kus üks ülesanne oli lugeda kokku päiksepaneelide read.
See
tundus vähemalt pooletunnine jalutuskäik aga Allveelaevnik oli juba drooniga
need üle lugenud ja kergendas oluliselt meie jalavaeva. Ümber keerates leidsime,
et tee oli blokeeritud Cassandra bussi poolt, see aga ei liikunud omaljõul enam
kuhugi. Manööverdades oli malts pääsenud põhjakatte puudumise tõttu mootori
rihmade vahele ja kapotiall valitses korralik segadus, rihmad katki. Õnneks saime
neist põldupidi mööda sõita. See pilt on tehtud vahetult enne seda intsidenti.
Soorus on kaitseliitlastel mingi kaevikutega õppuste koht
ja seal tuli meil kiivriga suveseikleja pildikesi otsida
ning püstoliga elektroonilist märklauda lasta 40 lasku tiimi kohta. Meie tulemus oli vist 36 aga keegi sai ka 40 pihta.
Ronisime Paju lahingu mälestusmärgi künkale
ja suundusime päris tükiks ajaks Valka. Seal tuli teha päris pikk jalutuskäik ümber tiikide kus teiste abiga saime ka lõpuks kõik vajaliku üles leitud.
Selle foto tegi Johan meie tiimist Valka pudrumäe otsas
Lõunapausiks
pakkusin oma kogemusest välja Riia kohviku, sealsed pitsad ja praed on sama
head kui 15a tagasi kui ma seda kohta tihemini külastasin. Ja hinnad on väga
soodsad.
Valga-Tõrva
maantee kõrval jookseb kohe riigipiir ja seal sai tükk aega tiirutatud enne kui
õige koha üles leidsime.
Et alustad Koiva matkarajaga, tuli sõita peaaegu Strenci välja.
Ilm muutus ka vihmasemaks ja läks hiljem üle päris tormiks ja paduvihmaks koos äikesega.
Eriti
hulluks läks sadu just siis kui pidime raja jätkamiseks tegema ümbersõidu läbi
Valga, sest muud võimalust teisele poole piiri saada polnud. Kogu see rada oli
legend pealkirjaga „AjaO fännidele“ ja sa pidid ikka tõesti paadunud fänn
olema, et see läbida. Ega ilma 4veota mitmes kohas polekski läbi saanud selle
vihma ja poriga. Üks ebameeldiv seik juhtus kah, lätlane arvas, et üks tee on
tema eramaa ja blokeeris selle, isegi jalgsi ei lubanud eemal paistvat
matkaraja tahvlit vaatama. Omavalitsus olla paar aastat tagasi tal lubanud „raja
likvideerida“, samas kõrval omavalitsuses olid isegi tahvlid uuendatud ja
kaardid nii Läti kui Eesti pool jätkuvalt kinnitasid raja olemasolu.
Olles
neilt poristelt metsaradadelt lõpuks välja saanud, vaatasime üle Taheva kandi
puuskulptuuridega bussipeatused.
Tellingumäe vaatetorni ümber läbisime jalgsi õhtuhämaruses Koiva pärandkultuuriraja
ja ronisime ka uude torni, kuigi sildid teavitasid, et torn valmib alles sügisel. Tornis nägime ära päikseloojangu.
Uus torn on veidi teises kohas kui vana puidust torn
kus sai käidud 2004 suveseiklusel kell 1 öösel. Tookord oli mingi koolilaste
ekskursioon sättinud end magama telkidesse torni jalamile parklasse ja ka torni
vaateplatvorm oli magamiskottides lapsi täis, neist pidime ükshaaval üle
astuma, et jõuda platvormi teise nurka kust oli vaja tuvastada ühes kaardi
nurgas asuv Läti linn, selleks oli Ape.
Paras offroad oli Struve kaare punkti otsimine mööda liivaseid metsateid Harglast põhjapool. Kuna seal tuli ka lisaküsimus, siis sai hargnetud ja mina läksin tagasi bussi juurde ning sõitsin teistele ringiga vastu.
Rebasemõisa matkarajale jõudsime juba nii öösel, et terve raja läbimine tundus keeruline, Johan võttis joostes mõned lähimad punktid.
Ühe teeäärse mälestuskivi juures juhtus seik kus pimedas kivi uurivate kaaslaste seljataha ilmud vasikamõõtu koer, ehmatus oli neil ikka korralik. Koer aga ei teinud piuksugi ning peale külaliste nuusutamist lahkus sama märkamatult kui oli ka saabunud. Inge pani talle nimeks Tupsu 😊
Päeva viimase punktina jõudsime Korva luhale kus tuli vastata, et mitut hallmänsakut seal näed. Peale tiirutamist sai selgeks, et ühtegi infotahvlit konkreetse vastusega pole ja tuleb midagi lambist panna, kuna üks hall mänsakas üritas auto esiklaasist sisse lennata ja eemal tõusis veel mõni õhku, siis saigi mingi number ära saadetud. Alles hiljem selgus, et need neetud mänsakud elavad üldse teisel pool ookeani ja siin oleks pidanud kohe 0 vastama.
Päevaga sai läbitud 344km
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar