Pühapäevane hommik algas vaatamisväärsuste poolest Saarema sõjavara muuseumiga. Aga enne seda tuli laagripaigas välja kannatada peldiku järjekord. Valida oli 2 variandi vahel: 5 peldikut ja 25m eemal 10 peldikut, järjekorrad olid samapikad. Selles 10 peldikuga järjekorras kulus 15 minutit. Viisteist pikka minutit vilistamise saatel, nimelt oli ühele tatikale kätte antud vile ja nii ta sõitis seal seisvate inimeste juures edasitagsi ja kogu aeg vilistas. Selle aja jooksul tahtsid isegi kõige tagasihoidlikumad tüdrukudki juba seda vilistajat maha lüüa. Lapsevanemate ignorantsus teiste inimeste närvide suhtes on vist selle asja nimi. Selle vile kannatamine oli hullem kui häda millepärast seal järjekorras üldse sai oldud..
Muuseum aga andis isegi muuseumi mõõdu välja, asus küll vanas laudas kuid asi arenes ja väljapanekutega oli vaeva nähtud.
2 tüsedat sõpra
Orissaare laululaval aga käis debatt Muhu silla teemadel. Olude sunnil oli ainuke vastane Gräzin, teised olid poolt. Kui maha sai istutud, siis selgus, et olin sattunud vastaste leeri, lahkusin sealt kohe erapooletute hulka. Ma ei oskagi seisukohta võtta, käin saartel harva, vahest 5a jääb vahet, healjuhul saab korra aastas ikka käidud. Praamisõidul on omad romantilised jooned aga ka sillal on eeliseid. Panen end mõttes olukorda kus raha oleks palju rohkem ja tahaks omale sealkandis miskit kinnisvara soetada. Sõidan 3h sadamasse jõudmiseks ja siis pean olenevalt aastaajast arvestama ka praamide graafikuga või tuulega mis sõita ei lase või vee madalaks on puhunud. Selline ebakindlus kustutab nagu illusioonid.
Nüüd sai ka suure poe kõrval ära nähtud tammega staadion, mis Suveseiklusel jäi avastamata.
Sellega sai Saaremaa osa läbi ja üle tammi tagasi Muhumaale.
Muhu linnamäel sai kuulda Küllo Arjaka kokkuvõtet Sakslastele ja ristiusule alistumisest.
Üllatavalt palju oli seekord näha elektrirattaid, ka see osutus lähemal vaatlusel esiveoliseks "elektrirolleriks"
Kohe linnamäe lähedal oli Ivo Linna kodutalu ning ta andis meile ka kontserdi
Mõne loo puhul leidus ka tantsijaid :-)
Hellamaa laululaval toimus ametlik lõpetamine. Löödi uus rattarüütel - Siim Saks. Ning kuulutati välja järgmise aasta sihtkoht, milleks on Narva. Kuidagi vägisi kipub viimastel aastatel olema, et enne käin uues piirkonnas Suveseiklusega ja alles siis rattaretkega, kuigi vastupidi oleks asi palju kasulikum.
Kuigi ametlik osa oli läbi, oli osa trassi veel sõita ja siina ka üks tüüpiline pilt külateest.
Võiküla jures on tagurpidi L tähe kujuline munakivitee, rajatud I ilmasõja ajal kahuripatarei jaoks. Õnnesk sai seal sõita teeservas, sest kivide peal raputas koledasti ja tee oli ikka üle 3km pikk kah. Praamiaja tõttu polnud me lõpukontserti pikalt kuulama jäänud ja seepärast jõudsime Võikülla varakult. Seal pidi olema kohajutt kuid sääseparves seda oodata ei suutnud.
Sisuliselt selle kiviteega saigi retk lõpu. Sadamas muidugi sai tehtud palava ilma tõttu ka mõned jäätisekokteilid, need olid oma teatud headuses, soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar