Siim ja Lilli olid juba 2 korda edukalt selle katsumuse läbinud kanuuga, seekord otsustasid nad astuda sammu edasi ning ostsid juba sügisel süsta.
WK 640 Sport, selle sama mudeliga tegid Eesti mehed mehetegusid ka eelmise aasta Yukoni maratonil.
Igatahes ostmine jäi nii sügisesse, et proovida nad seda enam ei jõudnudki, talv tuli peale. Kevadel aga mindi juba proovima ja minu üllatuseks ei kuulnudki ma ümberminekutest. Ega Võhandu osaski mul väga suuri ootusi seekord polnud, süst on ikka keerukam veesõiduk ja oht sisse käia suurem, eriti võistlusolukorras ja kärestikes. Varasemate aastate videod isegi esiotsa kahestest süstadest olid just mitte paljutõotavad. Kuna seekord läksid jõele ka Johan, Monika ning Margus üheste süstadega ning neidki oli plaanis toetada, siis jäi mul vähem aega pildistada ning kuna Mirjam ei tulnud, siis filmimine jäi üldse ära.
Reede õhtul viisin Siimu ja Lilli Võrru ööbimiskohta ning ise tulin koju, paat oli juba varem starti viidud. Hommikul umbes 6.00 ajal startisime Tiiuga Võru suunas ning kõigepealt tuli Petseri tänavalt korjata peale Johani kamba pakid. See õnnestus ja edasi suundusime koos Johani tädiga juba randa starti vaatama. Stardikorraldus oli seekord erinev varasematest, süstad ja kanuud läksid vette plääžilt ning startisid vastupäeva ringile järvel. Kell polnud veel 7 aga juba oli paatide mass vajunud pea järve keskele, esimesed tundusid vägisi valestarti tegevat. Lõpuks ei jäänud ka kommentaatoril muud üle kui nentida, et sõit juba käib ja oleks aeg see stardipauk ka tagantjärgi ära teha.
Räftid ja muu selline kraam alustas Roosisaare silla alt ning sinna suundusime ka meie, et näha omasid jõele minemas. Kõige esimene kahene süst jättis kustumatu mulje, kiirus mida arendati oli ikka metsik, järgnev punt oli juba aeglasem.
Kui Siim ja Lilli järveringi lõpetasid, polnud Johanit veel näha. Tegelikult me ei teadnud mis värvi paatidega nad on, seega oli sellest tuhandelisest massist ka raske otsida. Kui Johan lõpuks nähtavale ilmus, ei liikunud ta üldse nii kiiresti kui oleks oodanud ja pealegi vaatas pidevalt taha.
Kui ta ka enne silda ringi keeras, siis saime aru, et nad on üksteist ära kaotanud ja ilmselt pole midagi uuesti kokkusaamise osas kokku lepitud.
Kui eriti enam kedagi tagant tulemas polnud, läks ka Johan teele, ajakadu oli päris suur.
Nüüd polnud meil enam mõtet Gaasikontori juurde ehk Liitva sillale minna, Rellod olid juba sealt möödas, ning ka Kirumpääle polnud lootust neid nägema jõuda. Roosisaare sillalt tagasi auto juurde oli ju umbes kilomeeter ning linnast välja sõitmine võttis ka aega. Lootsin siiski Kirumpääl Johani seltskonda näha ja suundusime sinna. Telefonist asukohti vaadates selgus aga, et Johan oli Gaasikontori juures seisma jäänud. Helistasin talle ja ütlesin, et ajavõtu järgi on Monika ja Margus temast 6 minutit varem sealse kontrollpunkti läbinud, täpseid asukohti aga ma ei teadnud, sest neil GPSi polnud. Nüüd polnud ka Johanit enam lootust Kirumpääl oodata ning tuli vahele jätta ka tavapärane vaatekoht Villa külas. Kääpa sillal oli aga alanud juba tipptund, seega parkimine jäi mitmesaja meetri kaugusele. Tegelikult oli teeääres autode rivi juba vähemalt kilomeetrine aga kohalike olude tundmine aitas kaasa ning parkisin ühe tootmishoone ette peateelt kõrval, sealt veidi edasi oli muide eelmise suveseikluse laagriplats. Kääpal oli lõpuks aega ka teisi võistlejaid vaadata ja pildistada, kahjuks magasin maha selle kuidas üks süst keset jõge ümber käis ja nagu tulemustest näha, siis see tüdruk katkestas.
Tegelikult oli neid ümberkäijaid juba järvelgi, üks poiss näiteks pahvis rannas suitsu läbimärjana ning kellegi küsimusele, et kas läheb tagasi vee peale, vastas, et muidugi. Kas tõesti lootis end suitsuga kuivatada? Rellod aga liikusid heas tempos ning järgmine vaatekoht Listaku sillal. Listaku ja Paidra vahel otsustasin vahele jätta ühe hea vaatekoha kus oleks autoga otse jõeäärde saanud sest juba eelmine aasta oli ajaga kitsaks läinud Paidras parkimisel. Nimelt tuleb Paidras sõita üle silla ning siis teiselpool teeääres leida parkimiskoht, varasemalt on see õnnestunud pea kilomeetri kaugusel. Seekord sime parkida põlluteele 500m kaugusele jõest. Siis selgus, et ka päris jõeääres kõrrepõllul oli parkla avatud kuid selle silt oli pandud nii, et autode kolonnis üle silla tulles oleks pidanud premale vaatama selle nägemiseks. parkivad autod ilmusid nähtavale aga siis kui olime teeotsast juba möödas. Seekord oli veetase madal ning maabumist võimaldav kaldaosa väga kitsas, ülejäänu oli kõrkjates. Rellode süsta saime ilusti kaldale aga kohe oli tunda, et pikka süsta on palju raskem kaldale tõmmata kui lühemat ja palju raskemat kanuud.
Õnneks oli siin kallas lauge kuid järgmisteks järsemateks kohtadeks pidin midagi välja mõtlema. Johan tundus umbes 45min tagapool olema kuid lootsin ka nemad ikka ära oodata, arvestuse järgi pidi mul siis jääma 20min aega Leevile jõudmiseks. Johani saabumise ajaks oli alanud päris tipptund ning maabuvad paadid ummistasid kalda täielikult. Tekkis ka päris ummik kui üks kahene süst end risti keeras ning kõrkjate vahel enam liikuma ei saanud, blokeerides nii kogu maabumise teekonna. Mõned paadid asusid läbi kõrkjate alternatiivseid radu looma kuid see ei lahendanud olukorda. Lõpuks leidus üks kamikadze kes valges riietuses rinnuni porisesse vett tormas ning selle risti olnud süsta sirgeks tõstis, tegelikult lausa viskas süsta nina järjest üle kahe teise paadi tagaosast. Tüdruk süsta esiistmel kiljus aga püsti nad igatahes jäid ning ummik oli likvideeritud. Hetke pärast saabus ka Johan ning olles tema kaldale tõmmanud, nägime ja Monikat ja Margust kes hetk varem olid selles massis märkamata jäänud. Tassisime kanuud veeskamiskohta ning jooksin auto poole, et kiiresti Leevile jõuda. Kuna varasemalt on Paidras üle silla tagasi maanteel jõudmine olnud komplitseeritud, siis otsustasin minna läänekaldalt väiksemaid teid pidi. See pidi hoidma ka Leevi pool aega kokku kuna sealgi on sillal suured ummikud, eriti kuna seal tassitakse paate üle tee. GPS pani lühema marsruudi paika ning keerasin selle järgi väiksemale teele.
Tee aga muutus aina väiksemaks, ning varsti jäi järgi ainult metsarada kus auto vaevalt sõitma mahtus, GPS oli jätkuvalt kindel endas.
Regio atlas kinnitas, et seal tee on ja õigesse kohta peaks ikka välja jõudma ka, siiski polnud see tee see mida algselt mõelnud olin ja mis oli ka maratoni kaardile märgitud. Olles sõitnud 2km, kadusid igasugu märgid mingistki teesarnasest rajatisest, ümberringi kasvas käsivarrejämedune võsa ning hea, et ringigi sai seal pöörata.
GPS muide võitis, et 300m pärast pööra paremale ja nii lähedal õige tee ka tegelikult oli. Nüüd tuli kogu see offroad tagasi sõita, kaasa arvatud oja ületus kus juba minnes rattad ringi käisid. Loopisin ojasse mõned oksad ja roikad, et ratastel mingigi pidepunkt oleks ning läksin riski peale välja, hoogu ei saanud aga palju võtta sest nii oleks vastu oja kallast võinud esiosa puruks sõita. Lülitasin veojõukontrolli ASR välja ning lendava pori saatel läbisin mülka edukalt, nüüd tuli ainult gaasi anda, et Leevile jõuda.
Pingelises olukorras hakkas nüüd GPS pahandama ja ka telefoniga ei suutnud ma opereerida, et Rellode asukohta tuvastada. Kui telefon lõpuks kontrollile allus, sai selgeks, et nad juba maabunud ja ilmselt toidutelgi juures. Õnneks polnud nad päris ilma abita jäänud sest Piret ja Ly olid sattunud just õigel ajal õiges kohas olema. Siim arvas nüüd, et järgmise suurema silla juures, ehk Vinsol võiks veidi nende tagavara täiendada. Sinna jõuavad nad umbes 2 tunni pärast, peale kõige kärestikulisema osa läbimist. Täpselt tund peale Rellosid saabus ka Johani punt. Nemadki tegid söögipausi ja jätkasid teekonda. Johan oli juba Paidras kurtnud oma läbiolekut ning Monikagi mainis suurt hulka valutavaid koht kuid sellest hoolimata ei andnud nemadki alla.
Vinsol olin valmis Rellod kaldaääres vastu võtma Snickersitega aga selgus, et neil selline hoog sees ja isu polegi veel. Sama kordus ka Pindi ja Võuküla sillal.
Leevakul on maabumine juba komplitseeritum, kanuuga võib tulla üsna julgelt kivisesse kaldasse aga süstaga enam mitte. Õnneks on kõrval betoonist äär ja seal saab süsta küljega kaldasse tõmmata ning kui reisijad on süstast välja roninud tuleb süst üle selle betooni tõsta. See on tehtav aga mitte liiga kerge. Vastaskaldal on esmapilgul palju sõbralikum madal betoonäär kuid sealt teepeale saamiseks tuleb ronida läbi kahekordse metallist teepiirde. Leevil oli hernesupp, siina aga talupoja supp.
Nüüd said täiendust ka toidu ning joogivarud. Kust Lilli oma energia võtnud on, jäi küsimuseks, sest kui Leevi toidupaus välja jätta, siis oli ta 9h jooksul joonud ehk vaevalt pool liitrit jõujooki. Andsin korralduse rohkem juua :-) Täpselt poolteist tundi hiljem saabusid ka 3 ühest süsta. Tegelikult lootsin peale Rellode edasi saatmist tagasi sõita Võukülla neid pildistama kuid jäin täpselt niipalju hiljaks, et sillale jõudes nägin nende selgasid. Nüüd kurtis Monika jätkuvalt valutavate kohtade üle aga alla ei andnud ikka.
Läksid kõik 3 edasi. Nüüd oli mul jälle väga kiire, oli ju Johani Leevakule jõudmise ja Rellode Räpinasse jõudmise vahe 40min. Õnneks oli seal vahel aga asfalttee ja jõudsime Räpinasse vahetult enne Rellode nähtavaleilmumist jõekäänaku tagant. Pikemat peatust ei tehtud ning sõit jätkus. Nüüd sai veel vaatama mindud Mädajõe suudmesse lauda juurde ning järgneski finiš Võõpsus. Seekord õnnestus parkimiskoht saada üsna finišitelgi lähedal, suurem mass oli ju veel jõepeal.
12h 36min oli Rellode uus rekord, pea pool tundi parem kui eelmine kord kanuuga. Tegelikult kui veetase oleks olnud võrreldav eelmise aastaga, siis ehk oleks tulemus veel parem olnud. Mina olin tegelikult isegi selle üle imestunud et nad ilma ümber käimata üldse kohale jõudsid, ka siiski kartsin, et nii hästi neil ei lähe, arvestades kui vähe nad süstaga trenni teha jõudsid. 242 üldkoht oli samuti rekord, kuid areneda on oma klassis veel küllalt, segakanuude 6. koht vahetus segasüstade 21. koha vastu.
Täpselt 2h hiljem, juba pimedas, laekusid kolmekesi kõrvuti ka Johan, Monika ja Margus.
Selleks hetkeks olin mina ilmselt sama väsinud kui nemadki, sest öösel jõudsin ainult 4h magada. Kuna oma GPS kella olin Siimule laenanud, siis panin telefoni samme lugema ning see pakkus välja, et läbisin sel päeval ca 12km 16000 sammuga. Varasematel kordadel on see kindlasti suuremgi olnud. Huvitav oli aga see, et Siimu käelpeal olles luges kell 18000 sammu, ilmselt aerutamisliigutustelt kuna oli jooksurežiimis. Plaanisin algul panna kella aerutamisrežiimi aga seal puudus võimalus keskmist kiirust näha ja seetõttu sai jooksurežiim jäetud.
Järgmise päeval sai valges süst üle vaadatud ja Kassi veskil Siimu istmealust tabanud kivi oli suutnud tekitada väikse augu pealmisse vaigukihti ning istme esiosa oli põhjaküljest liimist lahti tulnud. Kriime leidus teisigi aga need on kõik parandatavad, vähemalt Siim nii loodab :-)
PILDID TEEKOND GeoApes Sportrec GPS TULEMUSED
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar