Teel rattaretkele täitus autol ümmargune läbisõit.
Muhusse jõudsime laevaga nimega "Tõll". Reedene päev kulges mööda Muhumaa põhjaosa ja päris palju oli väiksemaid teid. Üllatav oli kohata paekillustikuga "remonditud" metsateid, see killustik koosnes pea 20cm läbimõõduga kamakatest. Ei tea kas selliste kivide mahaloopimise idee oli pärit samadelt idiootidelt kes sellega Ida-Virumaal on tegelenud, sealgi on osad teed jalgrattaga läbimatuks muudetud. Mitmes kohas tuli rattalt üldse maha tulla ja käekõrval lükata, kuid enamasti oli päris teeservas siiski võimalik kulgeda. Legendaarsed "Pärlipüüdjad" olid end seekord naftašeikideks riietanud ning neid oli ka rohkem kui ainult see leierkastiga tandem.
Peale Muhu muusikatalus toimunud Villu Veski Jazztrio kontserti oli järgmine peatus Tihuse hobuturismitalus. Obeseid oli seal tõesti palju, kõik lasipuu äärde rivistatud, kahjuks ei pakutud sõiduvõimalust, vähemalt retkelistele mitte.
Edasi tuli metsateedest ja radadest moodustunud 7 tee rist kus kohajuttu räägiti, maagiaga seotud oli see. Jüri Jaani talustuudios võttis meid vastu kirju kass ning erinev keraamika.
Teekond muhu veinitallu viis läbi kadakate vahelt ning üllatavalt palju oli sealkandis levinud loomatõkkeväravaid, ei pidanud enda järelt miskit sulgema, vaid loomad lihtsalt ei pääse üle sellise torutõkke.
Aegajalt kulges tee ka päris kaldaääres ning mõned käisid ka vees sulistamas.
Veinitalus kuulsime kohajuttu, ehk siis talu nime päritolust ning kes viitsis järjekorras seista ning raha raisata, sai ka veini ning kala maitsta.
Peale lõunapausi Üügu pangal tuli pikem sõit kuni jõudsime kohta kust osa rahvast oli läinud traktoritega Kõinastu laiule. Kuna see traktorireisijaks registreerimine oli juba maha magatud, siis üritasime rattaga minna. Algus oli paljutõotav, pehme ja märg liiv küll vajus kuid kandis siiski ratast ning aeglaselt sai ikka liikuda. Osa inimesi oli selle teekonna ette võtnud jalgsi, isegi paljajalu. Kui läbitud oli umbes 1,5km, siis tuli vastu vesi ning selleks hetkeks oli ka jõuvaru vähenenud, väntamine muutus väga raskeks. Mitte ühtegi rattajälge me peale endaomade ei näinud, ometi oli kauguses näha laiul rattaga sõitjaid ning pärast laagriski kuulsime sellest, et ikka laiule oli jõutud. Kahjuks ei saanud teada kustkaudu sõideti, ehk oli mingi muu trajektoor paremini läbitav olnud.
Enne õhtusse laagripaika jõudmist läbisime ka filmi "Siin me oleme" võttepaiga, isegi sapikas oli eal eksponeeritud. Laagriplats oli surutud kadakate vahele ja ruumi oli väga vähe, telkide vahe ca 10cm, auto juurde telki panna aga ei saanudki.
Reedene teekond ca 60km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar