Pikk öine autoorienteerumine ei jätnud magamiseks just palju aega, tuli hakata legende lahendama sest uus pikk päev oli ees. Raul ütles, et tema läheb kõige kaugemasse otsa ehk Orissaarde ja hakkab sealt tagasi tulema, kaarti uurides jõudsin samale järeldusele. Siiski sai tehtud üks peatus lähemal, Pahkla külas. Pahkla meenutab väga pähklit ja sai igaks juhuks kontrollitud ega seda seal pole. Pähklist polnud seekord üldse mingit infot, ainult küsimus. Juba enne Saaremaale tulekut olin arvamusel, et pähkli jaoks oleks kõige õigem koht Vilsandi. Plaanisin Vilsandile rattamatka juba 1999 aastal kuid see ei teostunud ja käimata on seal siiani. Seekord kahekesi ei jäänud sinnaminekuks lihtsalt aega ja puudus ka igasugune kogemus sinnasaamise osas. Pärast tuligi välja, et pähkel oligi kuskil sealkandis olnud ja ainult Libekala oli selle kätte saanud. Keegi üritas peale aja kukumist veel, vist oli Hippo. Seega Pahkla külast pähklit ei leidnud, kuid leidsime väga ilusa külaplatsi.
Orissaares pidi olema mitu asja, eelkõige aga "uisu kivi". Kahjuks oli see jälle üks nendest objektidest mis kõigil kaartidel totaalselt vales kohas oli. Lõpuks Raulilt sain info kivi õige asukoha osas. Mõni Orissaare legend oli meil aga lahendamata ning üks asi jäi lihtsalt leidmata. 336 Muldkatus on popp viis meid aga eksirännakutel väga müstilisse kohta.
Koordinaadid olid muidugi jälle valed ja kalmistut otsides jäid silma paemüürid mis meenutasid maja. Aastusin sisse ja ei saanud aru kuhu ma sattunud olin - paremal olid otsaseinal raudristid ja selle all lillepeenar, põranda keskel ka kividest laotud lilleklump, kuid vasakul lamamistool ja lauaga puhkenurk. Seinal rippus ka suur pronkskell ning laual oli maakera kujuline küünlajalg. Luukeresid aga polnud, seega vale koht. Õige kalmistu leidus ka varsti koos kabeliga.
Nüüd võtsime ette legendi 348 mis tõotas küll pikka edasitagasi sõitu ja ka kohapeal pikka jalutuskäiku, kuid tundus põnev. Parkisin bussi legendis kirjeldatud talu juurde ja võtsin ratta, et hakata metsa sissepoole liikuma. 100m pärast muutus tee aga nii hulluks, et sõita polnud võimalik. jätsin ratta põõsasse ja Eomapi GPS kaardilt teerada järgides läksin edasi kuni rada pidi pöörama elektriliini poole mida legendis mainiti. Seda rada aga looduses leida polnud võimalik, oli küll väike põld ilmselt jahimeestel tehtud ja söödaplatsid.
Vaatasin tõtt jahikaameraga mille toiteks oli suur aku põõsaall ja loobusin. Tegelikult oli asi nii hull, et mul hakkas lihtsalt halb, raske oli tasakaalu hoida ja tagasi autoni jõudmine oli juba eneseületus. Öine magamatus ja tohutus palavuses pingutus oli viinud mu peaaegu teadvusekaotuseni. Taastumine võttis ka aega ja nii oligi sellegi kättesaamatu punktiga läinud tund raisku. Hiljem selgus, et olin legendist valesti aru saanud ja vales suunas läinud... seega poleks ma ka parima tahtmise juures õiget asja üles leidnud :-( Nüüd läks aga kiireks, kaks ajalist kohta olid ees ja kõigepealt sai mindud Peeter Rudase klaasikotta kus ma 1996 olin käinud. Saime vastuse kiiresti ja kuna veel teine koht oli kohe sulgemas, siis kahjuks pikemalt vaadata ei saanudki. Nüüd sõitsime tagasi Triigi sadama juurde kus posija Vigala Sassi valdused. Sass ise olla surnud. Lootsime kiiresti vastuse saada, kuid Sassi naine kes seal meid vastu võttis oli nõuks võtnud vähemalt 30min jutustada enne kui meile vastuse paljastab. Lõpuks sai tema vastuoluline jutt siiski otsa ja saime ka oma vastuse teada. Mingit loogikat selles polnud ja samahästi oleks võinud ta meile öelda misiganes numbri, kontrollida seda jumalate arvu seal loitsuplatsil poleks olnud ju võimalik, seal lihtsalt polnud midagi mida oleks 5 olnud. Kahju, et sellise jama peale jälle niipalju aega läks.
Triigi sadamast leidsime Triigi Filharmoonia nimelise kandilise kontserdihoone kuhu ka õhtust kontserti kuulama kutsuti.
Tuhkana rand on siis üks vähestest Saaremaa liivarandadest. Autod jäid eemale parklasse ja randa tuli jalgsi minna. Cassandrad olid oma suure "maaliinide" bussiga ka seal. Randa sörkides tulid nad just vastu ja üks meestest ütles mulle, te mis sa jooksed, aega küll. Tema naine aga kostis sellepeale, et varem jooksid ise samamoodi. Olid ju Cassandrad aastaid skoorijad kes võtsid kõik punktid ja kuskil ei molutanud. Nüüd olid aga kõik peredega ja suur lastekari bussis kaasas.
Täri pärn oli märgitud "autolõhkumise" punktina, tegelikult paistis pärna juures olev silt juba ühe talu hoovivärava juurest. Kuna ühelgi minu kaardil polnud teist teed pärna juurde märgitud, siis parkisin auto enne talu ja läksin jalgsi. Oletasin, et rajameister oli mõelnud lähenemise siiski teiseltpoolt sest üle heinamaa viis sile autorada otse pärnani ja millegi lõhkumisest polnud juttugi. Hiljem selgus, et Klemmide KIA jaoks oli rada tehes olnud seal väga kõrge hein ja isegi talust olla luba olnud otse puu juurde sõita. Puu ise oli võsas ja halvasti nähtav.
Panga pank oli skoorimise koht, seal palju käidud ja pikalt ei hakanud ringi vaatama, sama sisuliselt ka Võhma maalinn. Seal aga kordus juba ühelt talviselt Hulkuri etapilt tuttav olukord kus meiega samal ajal sattusid sinna ka Oh ja Ah, nalja tegi selline kordus küll :-)
Nüüd võtsime suuna rauasaatmemägedele, jälle autolõhkumine. Lähenesime Võhma poolt ehk põhjast ja GPS arvates pidi lõpuks läände pöörama, mingit teist teed sinna lähedale nagu ei paistnud. Kui olime ca 500m kaugusel GPSi järgi õigest kohast siis sinna pöörduv rada oli oleks olnud läbitav ainult päris maasturitele, sügavad rööpad liivas ja eespool ka soo. Tee sinnamaanigi oli paras offroad bussi jaoks, imestasin, et kuidas ometi rajameistrite KIA sealt üldse läbi sai. Telefonikõne Marele tõi selguse majja, GPS koordinaadid küll õiged kuid nemad olid lähenenud hoopis Paatsa kaudu ja sealne tee oli nende masinale offroad olnud. Tagasi pöörata ei tahtnud ja lootsin, et kui siiani jõudsin, siis ehk saan ka edasi ning lõunasse liikudes jõudsimegi RMK vastremonditud teedele ning suure tiiruga ka lõpuks õigesse kohta.
Mustjalas oli mitu legendi, Rauli väitel ka üks piltidest kuid tegime 3 tiiru ja ei leidnudki. Üldse läks seal meil kaua.
Ninase torni poole sõites märkasime teeääres 354 pildiküsimust aga taati ei paistnud hämaras kuskilt. Tornis olime koos Ö tiimiga, nemad teadsid, et lisaküsimusena tulnud Kingissepa pea on kuskil liiklusmärgi taga ristmikul ja ka seda, et Estonia mälestusmärgi sildi taga on kaevik.
Saatsid juba tornijuurest vastuse ja oli õige. Otsustasin siiski randa minna kuid kui seal mälestusmärki ikka näha polnud siis saatsin ka vastuse ära. Poolpimedas kuhugi teadmata suunas sadu meetreid käia ei viitsinud. Pead me aga ei leidnudki. Torni all oli aga infotahvel vaatamisväärsuste kaardiga kus nii eide kui taadi pildid, samas ainult eide pildid asukoht märgitud. Oletasime, et taati polegi ja pildilt sai ju vastuse - 3 hammast. Olles jõudnud tagasi eidetuuliku juurde ilmutas ka taat lõpuks end :-)
Juba pilkases pimeduses jõudsime Pidula mõisa. Seal olime käinud ka mõni aasta tagasi esimese SS legende lahendades. Nüüd oli küsimus pinkide arvu kohta ühe puu 12m raadiuses. Kohe jõudsid sinna ka Kõrbetuule liikmed ning nemad teadsid täpsemalt, et otsida tuleb pargi taganurgast. Aga milline puu ikkagi, seda ei suutnudki me välja mõelda sest 3 pinki seal oli, ja variandid 3 ja 2 osutusid valeks. Ei saanudki aru kustkohast seda 12m pidi üldse mõõtma...
Umbes 1 öösel võtsime ette 314 ehk 3km puhast rõõmu. Seegi jaitsokaamennõitšai oli Hulkuri sarjast juba tuttav. Autot säästes sai liigutud seal aeglaselt aga tagant lähenesid kiirelt ühed tuled - Urbanil oli ilmselt palju parem vedrustus või oma autost lauspoogen. Kihutasid mööda. Muide rajameister vist eksis veidi kui kirjutas legendi, et teist sellist saarel ei leia, päev varem olime ju Pöides samasugusel teel sõitnud, seal oli see küll lühem, ca 1km.
Kuigi seal parkis palju Läti numbriga autosid leidsin kiiresti otsitava vastuse ning kasutasin seda majakest ka sihtotstarbeliselt.
328 ehk mudaravila mälestuskivi tundus lihtne - kaardil ju märgitud kuid GPS koordinaadid näitasid selle asukohta otse teeraja ääres aga hoopis teiselpool lahte. Esimene võimalik sissepööre oli kasutamata, teine aga sõidetud. Lubatud offroad algas ka varsti ning lõpuks parkisin bussi ära sest ilma neliveota kõrkjate vahele mutta ei riskinud minna. Esimene jalgsitiir oli tulutu, kivi ei leidnud. Täpsustasin asukohta kaardil ja läksin koordinaatide peale otse, jalgrada kadus peaaegu ära, oli aimatav, et keegi on seal roostikus ATV-ga kunagi sõitnud kuid GPS näitas ikka teerada. Kivi aga ikka polnud. Pool tundi jälle vastu taevast. Proovisin veel linnapoolt sama rada kuid kui oksad juba vastu esiklaasi olid siis loobusin. Hiljem selgus, et kivi oligi mujal olnud, jälle igalpool valed koordinaadid.
337 näpukas oli raudteeteemaline. Vaatasin netist, et põhjapoolseim ots oli Pammana neemel kuid päevapeale raporteeris Raul, et seal küll miskit polnud. Ühe poe juures Gertilt nõu küsides sai ka Marele helistatud ja selguse, et rong olla sõitnud ainult Kihelkonnani, seda fakti ei teadnud isegi meie tiimi tagatoa raudteespetsialist Raimo. Nüüd aga peale kella 2 öösel võtsime sellegi punkti.
Laagrisse jõudsime 2:48, läbitud 316km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar