28.07 SS 2. seikluspäev

Saaremaa idaosa ja Muhumaa. Peale pikka sõitu jõudsime esimesse punkti - Reomäe kloostrisse. Pidime leidma väga väikse kiriku ja selleks sai peaaegu tiir tehtud ümber kloostri müüri kuni märkasin seda väikest maketti teeääres. Kahjuks oli enne kellegi auto pargitud just selle ette, seega jälle suur ajakadu. See klooster olevat olnud ka ainuke koht kust Gertile oli helistatud ja pahandatud seiklejate pärast.. 

Muidugi ei saanud seiklus mööda minna Kaali kraatrist, see oli lihtne koht. Keerulisem oli Reeküla kiriku juures olevate talunimedega. Kes või mis on pikne, ilmselt keegi mingist eeposest. Nimi pilgu võis ka sobida eeposse, kuid googeldamine mingit tulemust ei andnud. Olime juba loobumas kui arvasin, et ehk on mingi laste multikas mida kumbki meist pole iialgi näinud, kui pähe tuli mõte, et ehk on õige Matu ja mõeldud Cars multikat, seal Lightning oli vist eestikeelde tõlgitult välgu asemel hoopis Pikne. Nii oligi, no on haiged need eestikeelsed tõlked. Hiljem Avastajatega rääkides olid nad Matu peast ära arvanud, kuid polnud suutnud välja mõelda kohta kuhu minna ;-) Meie siis olime õiges kohas kuid vastusega läks aega. 

Valjala kandis oli mitmeid küsimusi, alustasime kirikust kus selgus, et vähemalt ühe legendi jaoks oli koht vale. Kiriku vastas seinal oli kaart kus ka meile vajalik vana surnuaed, kuid seegi oli jälle vale kohapeal, pea kilomeeter mööda jälle. Saaremaa valsi kivi juurde minev tee oli ikka metsik mülgas kuigi meenutas lausa kruusateed, autod kattusid paksu savise porikihiga ja sõitmine sel teel meenutas jääpeal uisutamist siledate rehvidega. Avastajatega koos kivi juures olles ei teadnud meist keegi mis duuris see viisijupp on. Duur või tuur: Saaremaa velotuur, Tour De France, mulle muud pähe ei tulnud. Muusika duuridest ei tea ma ööd ega mütsi. Pildil oli kõige rohkem F tähti seega oleksin lambist pakkunud F, mis ka õigeks osutus peale Johani ekspertarvamust ja ka Avastajad said Facebooki kaudu sama vastuse :-) 

Jööri külaplats koos muuseumiga oli tõesti äge koht. Nüüd võtsime suuna Tammevälja tammele, algul oli metsatee porine, siis läks aga hullemaks. Tänu kõrgele kliirensile sai aga esiveoga vabalt hakkama kuni ühe hargnemise juures tundus asi hullemaks minema. Jätsin bussi sinna ja edasi läksin jalgsi, minust möödus Fotopärl oma neliveolise maastikurehvidega bussiga kuid nad tegid vale pöörde ja mina jõudsin tammeni enne. Tegelikult tee polnudki nii hull, üks koht ainult. Ilmselt oleksin sealtki läbi saanud kuid mõnedsajad meetrid jalgsi polnud raske, lihtsalt jalad said väga poriseks. 

Debora Vaarandi kuju vastas poe juures sai lõunapaus tehtud.
Henno Käo kivi juurde suundudes tegin tüüpilise vea ja ei vaadanud infotahvlilt kaarti, kivi oli oluliselt kaugemal kui arvasin ning telefon oli bussi laadima jäänud. Tuli uuesti tagasi minna sest siin tuli ka lisaküsimus metsavendade mälestuskivi kohta põlluääres. Samal ajal tuli sinna ka Tõrva esindus Anna Minna...jne. 

Jumalanna Blesta mälestusmärgist olime enne seikluse algust juba mööda sõitnud, seega selle leidmine oli lihtne. Mihkel Ranna dendraarium aga jäi teelpeale ette juhuslikult. Tornimäe kiriku juures sai meelde tuletatud milline näeb välja Hosta, mul neid aias küll, kuid lillede nimed pole just tugevam külg. Siiski oli meeles, et seiklejatele Hosta õpetamine oli Sirli üks püüdlusi juba mitu aastat, seega tuli netist ainult üle kontrollida oma kahtlused, et mis muu see ikka olla saab kui Hosta :-) Lisaküsimus saatis nüüd surnuaeda obeliski otsima, sinna saabus ka Tammetõru. Surnuaed polnud suur ja nii sai see läbi traavitud risti ja rästi, obeliski definitsioonile vastavat objekti leidmata. (Vikipeedia: Obelisk on ülespoole ahenev neljatahuline kivisammas.) Tammetõrud jõudsid kiiremini arusaamale, et otsitav on hoopis pronksist naisekuju. Mina arvasin seda nähes kõigepealt, et tal peakohal pooleksmurtud mõõk, nagu epee aga tegelikult oli roos hoopis. Selline asi oli siis püstitatud langenud punaröövvallutajatele. 

Muhus sai esimese asjana otsitud Koguval Juhan Smuuli varesega monumenti. Kohapealsel kaardil tundus see asuvat kaugel ja kuna autoga edasi sõita ei tohtinud, siis võtsin ratta. Vastu tulnud Naksitrallid aga teatasid, et see on päris lähedal, oligi. 

Raul oli teada andnud, et 246 - Saare aare on "kohustuslik", lisaks saime talt teada, et tegu Tammiski suurkiviga kuskil Muhu looderannikul. Tee sinna oli vilets ja Rauli soovitusel jätsin bussi seisma kohe kui asi päris kitsaks läks. Nüüd oli ratas asjaeest, 1,2km kitsast metsateed mis vahepeal oli sügavate roobastega. Esimese hooga sõitsin kivist mööda kuid kuulsin hääli ja läksin tagasi. Naksitrallid olid ametis aarde lahkamisega. Kõigi seiklejate nimelised "kaelaehted" olid totaalselt sõlmes. Mei omad tulid aga kiiremini välja ning jätsin Naksitrallid maha seda sasipundart harutama. Algselt olid need puutükid just nende tehtud, kuid kellegi "kuri" käsi oli nöörid nii puntrasse sõlminud, et autorid polnud just rõõmsate nägudega... See pundar oli olnud kivi taga aardekirstus. 

Kivi suunas liikudes olime möödunud muulist mis ka meile vajalik, nüüd tegime sealgi peatuse ja kohustusliku selhfie. 

Kitsekamber ehk väike koobas paekaljus oli Regio GPS kaardil 2km vales kohas, Eomapi kaardil oli küll olemas, kuid ilma nimeta fotopunktina. 

Päeva lõpetasime Pöides kabeli juures, kell sai 22.00 ja tuli tagasi kihutada, et jõuda öisele autoorienteerumisele. Päeva läbisõit 280km.