18.02 Gudauri suusakeskus

 

Hommikune vaade aknast - Gergeti kirik ja Kazbeki mägi

Lähivaade Gergeti kirikule

ja Kazbeki tipp ka suuremalt, juba hakkavad ka pilved kogunema

hotelli õuenurgas oli ka ilmselt endine kindlustorn

Vaade Gergeti külale, sellised ilmetud ja hallid on pea kõik majad Gruusias

Mingi vana monument mis olla pühendatud Venemaa ja Gruusia sõprusele

üks õige kaukaaslane paneb oma bemmile vastava numbri ja sõidab suusalaenutuse ukseette

suured hotellid suusakeskuses ja esiplaanil kohalik kiirabi

Gudauri suusakeskus on peamiselt mäe lõunapoolne nõlv aga meie küla asus põhjapool ja teoreetiliselt oli ka sealtpoolt võimalik gondlitega üles saada kuid täna need ei töötanud ja nii sõitsime bussiga suusakeskusse. Kellel oma suuski polnud, need said rentida, aega kulus selleks tohutult ja isikut tõendav dokument tuli pandiks jätta. Seega võta näiteks juhiluba kaasa kui just ID kaarti ei taha 5 päevaks sinna jätta. Selgus, et näiteks ski tour komplekti rent 5 päevaks on ca 250€ ehk siis päris kirves.

suusalaenutus 

Ilm oli päikseline. 

Alustasime lihtsamatel nõlvadel Valdo õpetussõnade järgi puuduva tehnika lihvimisega ja pärast jagunesime vastavalt oma tasemetele. 

Lihtsamad rajad olid küll üsna korras kuid siiski oli pea igal pool väljas kive ja kruusa, seega lund oli ilmselgelt vähe. Nüüd jäime Johaniga kahekesi ja leidsime, et meil pole teistega enam sidet.

 Nimelt kõik kes olid kohalikud SIM kaardid ostnud, olid ka oma kaardid välja võtnud ning Eesti numbrid ei toiminud. Samas meie olime lootnud keskuses lubatud tasuta wifile kuid seal polnud isegi mitte tasulist. Õnneks saavutasime viimasel hetkel silmside kui teised gondlisse läksid ja saime ka õiges suunas liikuma. Nimelt olid vahepeal tööle hakanud ka teisel pool mäge olevad gondlid ja meie buss tuli just sinnapoole vastu. 

Meie selle päeva teekond Geoape kaardil. Suuskade ja tõstukitega sõitsime 29km.

17.02 Bussiga Kutaisi - Stepantsminda

Varahommikune vaade hotelliaknast

Äratus, asjad selga, trepist alla.. ja hommikusöök. Õhtusöök oli ju olnud 3h tagasi. Praekartulid, kotletid, salatid jne. 

Jalutuskäik bussini

Meie bussil olid õnneks all korralikud lamellrehvid, erinevalt enamusest kohalikest kes selles lumeuputuses lihtsalt kuidagi kulgesid või ei kulgenud üldse. 

see pilt kirjeldab teeolusid hästi

Kui teed mägisemaks muutusid, siis tekkisid ka ummikud ja oli näha, et veokid olukorraga hakkama ei saa. Isegi kiirteel oli lahti lükatud ainult teine rada sest esimesel rajal seisid veokid kõhuni lumes ja kümnete kilomeetrite kaupa. Et nad isegi ei üritaks teistele ette ukerdada, selleks oli iga kolonni ette pargitud mõni politseiauto, töötava vilkuriga muidugi. 

Erinevalt lennukist, õnnestus bussis magamine paremini. 

Gudauri juures on mäekuru ületav tee nii kitsas, et aegajalt tuleb oodata

Meie algne plaan kell 12 Gudauri mäele jõuda põrmustus nendes teeoludes ja nii sõitsimegi otse hotelli Capra. Veidi rohkem kui aasta tagasi valminud väike perehotell. Toal oli klaassein ja vaade üle rõdu otse Kazbeki mäele. 

Enne õhtusööki tegin tiiru ka „linnas“ ja tutvusin kohalike oludega. Hulkuvad koerad, hulkuvad lehmad, katkised autod, 

Kõiki teid ääristavad torud osutusid gaasitrassiks

katkised teed, katkised majad, jne. 

kohalikud poekesed

Otsisin poest kohalikku teed, uurisin eri pakke ja ikka toodetud mujal, ühel oli näiteks selges eesti keeles kirjas, et toodetud Indoneesias. Sprotid ja kõik muud kalakonservid olid aga toodetud Lätis. Vorstileti ees suurtel plastnõudes oli kaalukaubana saada suhkur, pähklid, nuudlid ja lugematu hulk tuvastamata puistaineid. Lambipirnid veneajast tuttavates jõupaberist pakendites.

Kui lehmadel pidid omanikud olemas olema, lihtsalt peale hommikusööki lükatakse lehm väravast välja ja enne õhtusööki lastakse koju tagasi, siis koertel pole omanikke. Keskmine koer on keskmise suurusega, keerdus sabaga pruun. Kutsikast vana krantsini, mida vanem, seda lühem saba, ilmselgelt kulumaterjal kakeldes. Korra õnnestus ka kakluse keskel sattuda, õnneks sai poeuksest sisse lipsata. Reeglid on sellised, et see koer kes sind esimesena näeb saab su omale kui just suurem koer sind ei soovi. Konkurendile tehakse lõrinaga selgeks, et see on „minu inimene“. Inimeste vastu ollakse ülisõbralikud limpsatakse käsi käiakse sul igalpool järgi, poe ees oodatakse viisakalt. Väidetavalt pidi asi veidi muutuma pimedas kui ei soovitatud üksi välja minna, koerakarjad pidid siis agressiivseks muutuma. Meie hulgas said koerad hüüdnime „hinkaal“ sest tundusid kuidagi piiramatult taastuva ressursina hinkaalitäidise jaoks. 

Kui Madeiral neid järsu kaldega tänavaid vaadates tekkis küsimus, et kuidas nad siin talvel liiguvad, nojah seal lund ju ei saja. Siis siin sai selgeks, et lumi ja jää vägapalju ei segagi, auto peab olema vastav, loomulikult 4veoline ja lehmasõnnik on päris adekvaatne libedusetõrje.

Palju on tõsiseid maastikuautosid

Nivaga kõlbab ka taksot sõita

Õhtusöök koosnes paljudest käikudest, kõigepealt olid laual salatid, siis toodi supp, tavaliselt püreesupp nagu ka Madeiral. Peale seda umbes 2 käiku praadi ja seejärel miski kohalik küpsetis nagu hatšapuri eri liigid ning lõpuks midagi magusat, kook või puuviljad. Meil oli tõsiseid raskusi nende koguste hävitamisega aga järgi ka ei tahtnud ju jätta kuna makstud selle eest juba oli.

Voolumõõtjad

Mountain Information Center, talvel ilmselt infot ei jagata, lumi oli ukseeest ajamata.

Kui kaua otsida, siis leiab mõne geopeituse aarde ka Gruusiast, see jäigi meil ainukeseks

Valimisplakatid, ilmselt sama kulunud kui neil kujutatud meeste lubadused

Valuutavahetusi oli igasugustes putkades, loomulikult sai neis rublasid vahetada, on ju Venemaa teisel pool mäge ca 10km kaugusel ja piir täiesti avatud.

Liiklusmärke grusiinid armastavad, neid on igalpool ja palju, kinni neist ei pea aga keegi...

Teekond Geoapes

16.02 Lend Tallinn - Kutaisi

Peldiku uksed lennujaamas on õpetlikud :-)

USA kaitseministri lennuk Tallinna lennujaamas

Wizzairi lennuk Tallinn-Kutaisi, käib kord nädalas, neljapäeviti. Väljumine 16.25 ja lennuaeg 4:05. Pilet edasitagasi maksis 316,49€ millest 45+45 oli suuskade transport. Äraantava pagasi valisin 26kg ja lennukisse võtsin ainult kõige väiksema koti mille pidi siis istme alla panema.

Lennu teekond Geoape kaardil

Lennuk oli juba Kutaisist väljunud hiljem ning jäi ka siin hiljemaks, seega saime lõpuks minema üle tunni hiljem kui lubatud. Lennukis oli väga palav, lubati küll temperatuuri maha keerata kuid ilmselt seda ei tehtud. Vahetuse käigus sain istuma akna alla kuigi pileti järgi oleks pidanud vahekäigu pool olema. 

Istekohtade valikuvõimalus on Wizzairil tasuline, seega sellelt olin kokku hoidnud aga asi lahenes ikka soodsalt. Wizzair midagi tasuta ei anna, seega võta tühi veepudel kaasa ja lase peale turvakontrolli täis kui ei taha 4 tundi palavas janu kannatada.  

Wizzairil on ilmselt šabloon mille järgi stjuardesse valitakse, neljas kes pildile ei mahtunud vastas samadele nõuetele ;-)

Lennuk oli Airbus A320-200 tähisega H-LSA, seega vanemate mootoritega mudel. Võibolla tegid need kõvemat müra või oli asi selles, et istusin just mootori kõrval aga magamine seekord ei õnnestunud ja üldse oli kuidagi ebamugav see lend.

Kutaisis ootas meid ees paks värske lumi ja madalad pilved, seega oli päris ootamatu kui maa äkki paistma hakkas ja siis uuesti gaas põhja pandi ning nokka tõmmati. Stjuardess vabandas, et standardne protseduur aga siis ütles ka kapten sõna sekka ja sai selgeks, et oli tulnud maanduma allatuult kuid ei arvestanud puhangutega ja tuli asi pooleli jätta ning minna uuele tiirule. 

Vastutuult maandumine õnnestus aga minuarust oli maandumisrada korralikult lumest puhtaks lükkamata ja ilmselt arvasid nii ka piloodid, sest kohe kui rattad maha said, hakati pidurdama ka mootoritega – reevers. Tavaolukorras seda pidi välditama. Jäi silma, et tuletõrjeauto(d) oli välja aetud ja vilkurid töötasid aga kui olime juba ruleerimisteele keeranud, siis vilkurid kustusid ja tagurdati garaaži. Seisma jäime ühe vana MI8 kõrvale ning meile tuli vastu buss mis viis terminali. 

Keegi väitis, et varem oli siin paras sara olnud ja see hoone alles mõni aasta vana. Oli tõesti puhas ja korras. Silma jäid esimesed kongus ninadega kurjakuulutavate nägudega kohalikud, enamasti mingis vormis ametnikud. Siiski kogu protsess oli kiire ja probleemivaba. Kes tahtsid, need ostsid omale kohalikud SIM kaardid piiramatu netiga.

Olime 10kesi ja meile oli vastu tulnud 22 kohaline buss. Teed oli lahti lükkamata ja puud lookas paksu märja lume all. Tee lennujaamast linna oli pikk ja sirge. Linnas jätkus lumeuputus, aegajalt mõni Kamaz siiski ka lund lükkas kuid ilma erilise kasutegurita. Osa lumevalle oli lükatud tee keskele, kõnniteed olid aga täielikult lumealla mattunud, see oli aga tavaline juba terves Gruusias nagu hiljem selgeks sai. 

Meie hotell Tskhumi oli mäeküljel kuid sinna buss sõita ei suutnud, seega piirdusime seljakottidega ja vantsisime viimased 400m omal jalal. 

Viskasime asjad tuppa ning kõmpisime mäest alla, et minna „hinkalnajasse“ sööma. Koha nimi on Eldepo. Kambapeale telliti hinkaalid, hatšapuri ja salatid. 

Johan sai külge hinkaalimõrvari tiitli sest püüdis seda kahvliga, see tekitas kaaslastes aga suure kisatormi. Saime kõik selgeks, et ainult käega võib seda püha sööki puutuda ja ka siis on kindlad eeskirjad kuidas täpselt süüa tuleb. Minule sattus esimene hinkaal väga piprane aga teine oli juba mahedam. Hatšapuri oli väga hea, juustused asjad mulle maitsevad.

Peale sööki jäi meil aega napilt 3h magamiseks.

2021 autokaamera loomavideod

28.01 Laskesuusatamine

Otepää Valla mängude raames toimus laskesuusatamise etapp ja esmakordselt oli kohal ka Metskasside esindus - Lilli, Siim, Ülle ja mina. 

Enne võistlust sai teha 10 proovilasku mis õnnestus kõik tabada. Asi oli algajatele tehtud võimalikult lihtsaks, püssi ei pidanud suusatamisel seljas kandma vaid see jäi tiiru, laskmine oli lamades, püssitoega ja püstitiiru märki, ehk siis terve must ring. Päris laskesuusatamises on lamadestiirus kasutusel selle keskel väiksem ring. Kõik võistkonnad läksid rajale ühisstardist ja peale 300m suusatamist oli esimene laskmine, siis teine ring ja tiir ning seejärel kolmanda ringi järel vahetus. Mina olin neljandas vahetuses. 

Oleks tahtnud pikemalt suusatada, sest eelinfos oli lubatud 500m ring, nüüd aga sai sõita nii vähe, et reaalselt mingeid vahesid suusatamises teha ja tagasi sõita polnud võimalik. Samuti oli trahviring ca 10m, seega tegelikult oleks olnud kiirem kohe trahviringe sõita kui üldse lasta. Meie tiimis 2 liiget olid alles omale suusad ostnud, seega neile see lühike maa muidugi sobis. Minul õnnestus esimeses tiirus kõik märgid maha saada aga tiirust lahkudes oli "mees kiirem kui suusad" nagu kommentaator ütles ja käisin ninuli maha. Õnneks suurt ajakadu ei tekkinud ja hirm, et nüüd on pulss liiga üleval, ei osutunud tõeks. Teine tiir sai samuti puhaste paberitega läbitud ja nii saimegi auväärse eel-eelviimase koha.

 Autasustamisel selgus, et olime sõpruskondade klassis saavutanud lausa 3. koha, seega karikas ja kastitäis riisihelbeid :-)

Pildid laenatud Otepää Sport webist, video autor Lilli.