Läbisime 121km millest 4,5 jalgsi Mto Wa Mbu külas
Olles öö veetnud Fanaka Lodges, läksime kohaliku giidiga jalutuskäigule külavahele. Teoorias nad isegi üritavad puhtust hoida, on olemas tünn kuhu plastpudelid panna, kuid reaalsus on kahjuks teine, maapind on plastprügi täis. Taamal suitseb hunnik banaaniistanduse jääkidega
banaaniistandus
kellegi kõrvalhoone
maisitõlvikud
banaanikobar
kohalik kukk
kitselaut
miskid mürgised viljad
vorstipuu
jälle üks majake
miski sisalik puutüvel
banaanikobara all on näha õis
üks korralikum maja
tänavaid meie mõistes nagu pole, porised rajad majade vahel, oli ka korralikumaid maju mille juurde poleks autoga saanudki, jalgrada ainult. Eks kohalikud suuremaid asju veavadki mootorrattaga
süsimust kana
kellegi hoov. Käisime ka mitme maja juures ja giid ajas elanikega juttu, lapsed paterdasid poris koos kanadega ning plastprügi vedeles igalpool. Keegi hiljem seletas, et kohalike mõttemaailm on seisma jäänud seal kus ainuke pakkematerjal oli banaanileht ja oli väga ok see peale kasutamist üle õla visata. Coka pudel aga ei kõdune kuid see neid ei sega...
Voolu tarbitakse seal ettemaksu põhiselt, voolumõõtjal on klaviatuur kust saab mingeid koode sisestada ja mobiiliga saavat vist ka kilovatte osta. Kuumaksupõhiseks kasutuseks enamikul raha puudub. Väga palju on poolikuid maju, ehitatakse aastaid, kuidas raha ja ehitusmaterjale saada on, püsisissetulekut ju pole. Samuti pole enamusel dokumente, külavanem pidi miskeid pabereid väljastama kui väga vaja aga passe pole pea kellegil.
üks uhkem elamine
Surnuaedu ka pole, maetakse oma hoovi, rikkamad teevad sellise korralikuma hauaplatsi, vaesematel on lihtne betoonäärtega platsike õuenurgas, veel vaesematel pole sedagi
siin käib maalide tootmine
demonstreeritakse miskit keerukamat tehnikt kui lihtsalt joonistamine
enamus pilte müügikohtades on tüüpprojektid, siin maalija näitab mulle telefonist algset pilti mille järgi tema ja tuhatkond konkurenti üle maa oma pilti teeb. Seega kaugelt on pildid sarnased kuid erinevad detailides.
ühele pildile on mahutatud suur viisik, see on siin väga tähtis ja kõik ikka küsisid kas safaril käies ikka nägime kõik liikmed ära.
meie giid ja tema ees laual tops banaaniõllega ning pudel banaaniveini. See õlu on kaetud purustatud hirsiteradega ja jooma hakates tuleb see kiht eemale puhuda. Jook on soe ja väga hapu, piisas väiksest lonksust, et aru saada, et tegu ühe vastikuma asjaga mida maitsenud olen.
jalgpalliväljak kõlbab maisi kuivatamiseks
kohalik pood, kinni hetkel
külatänav
puidutöökoda kus tehakse suveniire, esiplaanil eri puuliigid, eeben ja teised...
kohalik toodang
ja selline on töökoda. Siin arendasin veid pikemat vestlust toodete spektri osas, nimelt toodete hulk ülisuur aga valik väga väike. Tohutult on (eebeni)puust salatilusikaid ja kahvleid kuid mitte kusagil pole pannilabidat millega pannkooki näiteks pöörata. Algul ei saadud minu murest nagu aru kuid lõpuks soostuti eritelimusena selline isegi valmistama, kahjuks polnud meil aga aega selle valmimist ootama jääda.. Ehk oleks neile meistritele vaja etteotsa kedagi kes natuke laiema silmaringiga oleks ja veidi tootearendusega tegeleks. Ma ei hakka ju ostma asja mida mul vaja pole, enamik toodangust olid aga loomakujukesed ja muu lihtsalt vaatamiseks kõlbav...
banaaniõis, õielehe all peidavad end banaanibeebid
siin valmib meie lõunasöök
üks uskumatult hea kali, selle eest taheti 2$, poest sellist ei leidnudki.
potikesed on lauale toodud, on ube, riisi kapsast, ugalit praetud banaane jne.. kõik oli väga maitsev
Edasi sai sõidetud autoga ja peatusime masaide külas, see oli ikka päris turistikas.. algul pandi meid kohalikku riidesse. Nagu näha on mehed punases ja naised sinises, noorukid olid vist rohelises.
küla rivistus üles ja tegi laulu ning tantsu
Siis anti meile igaühele personaalne kaaslane (giid, tagantutsitaja või ei tea kuidas seda ametit nimetada) kes suunas ca 25m läbomõõduga platsile kus ringis lauakesed kohaliku nänniga. See kilakola aga oli päris vilets, osa asju juba pikalt ilmastiku käes seismisest roostes, peamiselt tegu ehetega. Väidetavalt kohalik toodang aga tegelikult mitte, ostavad turult ja müüvad 300-400% juurdehindlusega. Müügiprotsess ise nägi välja selline, et valid miskit ning siis jooksupois kutsub külanaise kellega hakkad kauplsema sest tema ütleb hinna, hinnasildid ju puuduvad. Mina midagi osta ei soovinud ja ilmselgelt poldud sellega rahul kuid otseslt ei pahandatud. Küll jagasin ma pärast lastele kaasavõtud Kalevi komme ja pliiatseid, see tekitas küll positiivset elevust.
Siin aga etendati meile kooli, just etendati, sest plikatirts kes tahvlijuurde inglise keeles numbreid lugema saadeti ilmselgelt neist aru ei saanud ja korrutas päheõpitut, kuskil tekkis aga error ja 100 sai täis juba 90 juures, siis jõudis ta aga kaardikepiga tegeliku 100 juurde ning tegi üsna nõutut nägu sellepeale, sai ilmselt isegi aru, et midagi nagu ei klapi :-) Keset põrandat oli must kast kuhu soovitati siis meil annetada, et koolimajale ka seinad ja lagi kunagi tekiks.. pakasuuhha aga no see on ju ahvrika...
küla ise oli ringis ümber ringikujulise karjaaia
aiamaterjal on aga okkalised oksad, sama materjal kõlbab sealmaal kõigeks, ka ohukolmnurgaks veetakse maanteele põõsad, et teada anda et kurvi taga keegi bussil parasjagu väntvõlli vahetab. Lähemal uurimisel oli näha, et karjaaed siiski on ka reaalselt kasutuses, kitsepabulad olid täiesti olemas. Olen kuulnud ka reisimuljeid kus kogu küla on potjomkin olnud.
liinibussid
politseinike vorm on valge
kohvipood
ja tagasi hotellis kust ka reis algas, leidsime üles oma sinnajäetud kohvrid, need olid tähistatud siltidega "MAMA SIAFU" ehk siis viide Enele kes on Siafu (sipelgas meie keeli) firma omanik.
õhtusöögiks tellitud võileib, ei osanud nii kopsakat suutäit oodata
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar