Kui paar viimast aastat oli ilm veidi jahe isegi olnud, siis nüüd oli sooja 27C ja päike paistis kogu aeg. Ainult tugev tuul tõotas jahutust ning suund oli selline, et vastu pidi olema just lõpuosas. Startisin kogu rivi lõpust, lausa Zeppelini taga nurgast ristmikult. Seal oli rahvast tegelikult päris palju, näiteks suur kollaste särkidega soomlaste grupp ja üks tempogrupp. Selle aasta uuendus oligi tempogrupid mis varem välja kuulutati ja kes soovis, sai valida omale sobiva kiirusega grupi kus mingid isad seda kantseldasid. Soomlaste grupp jäi mulle varsti jalgu, samuti möödusin sellest tempogrupist, kiirus püsis 28 kandis keskmiselt. Esimesed kukkumisteohvrid jäid silma Nõo raudteeületuse juures ja Nõos sees, rohkem aga verd ei näinudki. Enne Nõod oli ka üks ohtlik moment kui ca 25m minu taga sõitnud tempogrupist möödus signaalitades mootorrattur, kes ilmselt suunas gruppi oma suunavööndisse. Kui motikas oli ka minust möödas, üritasin vasakult mööduda kahest aeglasemast ratturist aga mul oli märkamata jäänud üks üritaja, kes oli end motika tuulde võtnud, ilmselt meie küünarnuki karvad kohtusid või vähemalt tunne oli selline. No tõesti ei osanud arvestada, et keegi võiks sellise kiirusega tagant tulla lisaks motikale mida ma hetk varem üle õla vaadates olin näinud. Siiski läks õnneks ja midagi ei juhtunud. Uus lõik Nõo ja Kambja vahel oli vaheldusrikas, ühtegi suuremat tõusu siiski mitte. Kambja Otepää teel oli Liiva tõus esimene, mis tempo alla võttis. Enne Pangodit möödus jälle tempogrupp aga tegi kohe peatuse TP-s. Mina jätkasin ilma peatumata sest jooki oli piisavalt, suur ja väike pudel, ning suur polnud veel tühi, väike aga puutumata. TP ülem Volli oli vasakul rajaääres ja jõudsin ka teda tervitada. Enne Otepääd möödus tempogrupp uuesti, kuid tõusul möödusin jälle mina. Keskmine kiirus oli seni 28,3 aga nüüd algas mägisem osa ning edasi see aina langes. Pühajärve mäest laskudes ei pööranud me vasakule mitte Kolga teele nagu varem alati teises suunas on sõidetud vaid Tamme bisnese juurest ja siis Tondilossi juurest Kolga teele. Üles vanale rollekale jõudes möödus jälle tempogrupp ning nüüd tegi pikema vahe sisse. Marguse baasi juurest tõus linna on päris vägev ja kunagi pole seda üheski suunas rattarallil sõidetud, siiki raske see ei tundunud. Otepää punktis tegin aga juba peatuse sest ees ootas pikem vahe, pea 30km. Raimo, kes Läti matkadel on mehaanikuks, täitis minu pudeli jõujoogiga. Sõin ka mõned kurgid ja banaanitükid. Tempogrupist sain jälle mööda. Saverna poole keerates sai aga grupp jälle mööda ja nüüd lõplikult. Tuul oli nüüd üsna vastu ja tõusud ka pikad, ning grupi eelis pandi maksma. Vana-Võru teele keerates oli TP ja täitsin uuesti pudelid, jälle oli ees pea 30km pikkune vahe. Teekate sel teel oli vilets ja väsima hakkavad käed ei leidnud enam kuidagi asendit mis mugav oleks, samuti oli kiirus väike sest tõuse oli palju. Tuul ka muidugi. Hulluks läks asi aga Põlva maanteele pöörates kui kirdetuult enam ükski puu ei takistanud, oli paremal ju kõik lage. Nüüd polnud ka autodel enam kiirusepiirangut nagu väiksematel teedel ning liiklus ka tihedam. Korduvalt oli tunne, et tuul lükkab su tagant tulevale autole ette kui samal ajal vastu mõned Mersusid Venemaale vedavad rekkad tulid. Maanteel ära pöörates oli vahepeal tuul päris vastu ja näiteks lennumuuseumi juures oli liikumine päris vaevaline. Sisuliselt peale Otepääd oli pidevalt olukord kus ees polnud kedagi näha ja taga ehk alles auguses keegi paistis. Viimases, RC Cola TPs oli mõni inimene veel ja varsti möödusin kahest, nüüd oli ees aga täielik tühjus, need 2 aga jäid lõpupoole aina rohkem maha ja mind ei ohustanud. Sellises üksinduses ma lõpetasingi, et ees oli minut tühja maad ja taga pool minutit. Peale lõpetamist sai tehtud üks värskendav ujumine Emajões. Kuna seekord oli rattanumbril kirjas ainult "Saadik" ja osaluskordade arv, siis Sportfotost oma pilte leida pole peaaegu võimalik, peab 17500 pilti järjest läbi lappama :-(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar