19.05 Kuidas elad, Kõrvemaa? laupäev

Laupäeva esimene peatus oli Nelijärvel kus puhkekeskuse juures rääkis kohalugu Reet Purre.

Tagantjärgi on veidi imelik mõelda, et sõitsime ainult mõnesaja meetri kauguselt mööda järvest mille äärest hiljem leiti kadunuks jäänud politseiniku laip.. Jäneda linnamäe jalamil rääkis selle ajaloost Georgi Särekanno. Linnamägi oli kaua olnud unustuses aga taasavastati Eesti ajal ning uuel Eesti ajal tehti ka metsast puhtaks. Kahjuks olid sinna püstitatud puukujud juba mädad ja osalt ka ümber kukkunud.

Siiski vaade oli päris hea mäe tipust. Jäneda mõis mis küll meenutab juba rohkem lossi, oli avatud ning ronida sai ka torni kust oli eriti ilus vaade. Koduloouurija Enno Must rääkis mõisa ja selle omanike ajaloost, see oli eriti põnev, tekkis huvi seda teemat võimalusel kuskilt rohkem lugeda.

Maksim Gorki, inglise kirjanik H. G. Wells, need on tuntumad nimed kes olid otseselt seotud sealse mõisaprouaga. Väike peatus sai tehtud Jäneda poes kust täiendasin oma toiduvarusid, ees ootas lõuna kaitseväe keskpolügoonil 600m lasketiirus aga aegajalt on ka vahepeal vaja midagi närida ja juua.

Lõunapausil maksis šaslõkk 9€ aga õnneks oli ports ka piisav. Samal ajal rääkis Küllo Arjakas polügooni ajaloost.

Järgnes päris pikk teekond mööda käänulisi kruusa- ja metsateid, samuti oli maastik künklikum kui seni retkel nähtud.

Arusaamatu oli, miks kruusateede ääred olid helkurpostidega tähistatud, kui enamus neist puruks oli sõidetud. Kas käib solbanitel mingi võistlus, et kes rohkem poste maha saab niidetud või on nende kasutada olevatel sõidukitel lihtsalt nii suur rooliloks, et isegi laial kruusateel pole võimalik püsida. Teelt väljasõidu jälgi oli kilomeetrite kaupa pea iga 25m järel. Kuna mets ei hakanud kohe teeäärest vaid umbes 10m kauguselt, siis sinna vahele jäävasse enamasti soisesse alasse olid need rooliloksuga sõidukid ka kinni jäänud ja sügavad rööpad tekitanud. Peale polügooni oli võimalik otse laagrisse suunduda ning leppida ca 59 kilomeetriga või jätkata põhirajal mis pidi ca 85km olema. Raja hargnemiskohas kõneles Kõrvemaa oosidest Kalle Suuroja. Nüüd olid edasi ainult metsateed, enamasti ka liivased ja pidevalt tuli rattalt maha tulla. Vahepeal muutus rada ka lausa singletrackiks ning oli ka mudasemaid lõike. Mõni oja tuli ületada üle laudpurde.

Jussi nõmmel oli peamiseks teematerjaliks liiv ja sõita oli aina raskem, ikka tuli saja meetri kaupa ka ratast käekõrval lükata.

Vastu tuli ka jalgsimatkajaid suurte seljakottidega, mõni liikus ka meiega samas suunas. Keegi nimetas käesolevat rattaretke juba "liiva eri", kuid ega nii hull asi tegelikult polnud. Paukjärve ääres oli kunagi asunud NMKÜ laager mida vene aja esimestel aastatel ka pioneerilaagrina kasutati. Hiljem lükati kõik maha ja ala läks polügooni alla. Praegu on seal RMK puhkekoht mille betoonist valatud lõkkekoht veel meenutab Pätsu aegu.

Paukjärv on väike selge veega metsajärv ja seal käisin ujumas, väga värskendav oli peale liivas rassimist. Järve põhjakaldal on ka vaatetorn, kuid ega sealt sealt liiga palju paista, madal on. Teekond laagrisse kulges mööda auklikke kruusateid, aegajalt jäi ette Tallinna rattamaratoni viitasid.

See maraton oli just hommikul toimunud. Kui meil oli umbes 10km laagrini, siis rattamaratoni viit teatas, et finišini on 35km, see tekitas mõnes väsinumas veidi elevust :-) Laager oli Kõrvemaa matkakeskuses kus ka suusamaratonide start on, seega tuttav koht.

Samal ajal kui mina pikalt rajalt saabusin, jõudis Taavi koos lapse ja Triinuga lühemalt rajalt, pikal rajal poleks nad oma lapsekäruga lihtsalt läbi saanud.

Triinul oli see aga esimene rattasõit sel hooajal, seega oli ta ka lühikesest rajast päris läbi. Õhtul käisin rohelises telgis ilvesejuttu kuulamas ning lõpuks sai juba kõvasti riidesse pandud ja magama keritud, seekord külm ei hakanud.
Laupäeva kilometraaž 85,67km keskmise kiirusega 16,23 ning sõiduaeg 5:16:33