17.06 Telia rahvatriatlon

Millalgi kevadel jäi silma, et tavaliselt augustis toimuv Pühajärve triatlon toimub seekord juunis ja selle raames ka Telia rahvatriatlon 4.18.4 kus distantsid vastavalt: 400m ujumist, 18km ratast ja 4km jooksu. Tekkis mõte minna. Maikuu oli soe ja ujumas sai käidud palju, siiski polnud ma ujunud pikemaid distantse nagu varem kui talv läbi kord nädalas ikka 2km sai ujutud. Ilmateated olid vastukäivad ja veel nädal varem lubati võistluse päevaks 14C. Siiski prognoos muutus ja kui kolmapäeval otsustasin kindlalt minna, oli registreerimine lõppenud teisipäeval. Kohapeal regamine maksis 39€, enne oleks 19€ pääsenud. Ilm oli aga nii fantastiline, et minekusoov aina tugevnes. Juhend oli väga lakooniline ja ühelegi olulisele küsimusele ma sealt vastust ei saanud. Põhivõistluse juhend oli jube pikk ja inglise keelne, osa jäi arusaamatuks, sest terminid olid tundmatud. Lootsin, et kui tegu rahvatriatloniga, siis nii haige see ikka olla ei saa nagu päris võistlus, eriti kui juhend ju sisuliselt puudus. Start pidi olema 13.00 ja enne seda 12.45 eelinfo. Samas ratas pidi vahetusalas olema 12.30.

Laupäeval regades sain 166 numbri, mingit lisainfot registreerijad anda ei osanud, polevat midagi keerulist, ütlesid.

Selgus, et ratta juurde võib jätta ainult jooksuriided, botased, rattakingad ja muidugi kiivri. Kõik muu oli keelatud, seljakoti võis jätta eraldi pakihoidu mis asus võistlusala teises otsas. Kuna olin läinud starti kodust rattariietes, siis peale ratta vahetusalasse jätmist olin juba ujumispükste väel ning paljajalu kuni stardini, hea, et ilm nii soe oli, ca 27C. Rahvatriatloni puhul eeldasin näha endasuguseid kuid stardikoridoris nähtu ei rõõmustanud, pea 2/3 osalejatest oli kalipsos ja osa veel  triatlonikombinesoonis. Kontrollaeg oli 2h ning olin endale püstitanud eesmärgi ujuda 15min, rattaga sõita 45min ning joosta 30min, ehk siis tulla 1,5 tunni sisse, kõik alla selle oli juba boonuseks. Tegelikult rattaosas võisin juba aega korrigeerida sest laupäevane väga lõtv proovisõit võistlusringil andis tulemuseks 39min.

Eelinfos miskit tarka lisaks ei öeldud kuid selgus, et stardis on ka Kaire Vilgats ja Anneli Adermann, see andis lootust, et ehk ma ikka päris viimaseks ei jää. Kaire veel ütles enne starti mikrofoni, et ärgu ülejäänud võistlejad neid ootama jäägu. Start anti 4 kaupa iga paari sekundi tagant ning soovitavalt pidid eespool olema kiiremad ujujad. Mina hoidsin end sinna Vilgatsi gruppi ehk päris lõppu  kartes, et olen ainuke konna ujuja. Tegelikult oli ka eespool konni ning vette tormates olingi konnakarja keskel. Telia logoga ujumismüts oli pidi peas olema ja isegi need mõned minutid enne starti ajasid pea juba tuliseks, õnneks vesi  siiski jahutas kuigi oli vist 20,5C. Olen kunagi lapsepõlves ujumises võistlelnud aga seda basseinis, vabas vees mitte. See lainetus mis tekkis ca 180 osaleja ujumisest lisaks tuule tekitatud lainetusele osutus katsumuseks – pidevalt olid suud ja silmad vett täis, lisaks sai aegajalt kellegilt ka jalaga vastu vahtimist või ribisid. Pulsivöö tahtis aga maha tulla ning pidin seda aegajalt kinni hoidma, lisaks pidin mõlema poi juures pöördes vasaku käe veest välja tõstma, et kell GPS signaali kätte saaks, muidu oleksin kaotanud ujumise osa sest signaal vett ei läbi. Esimesel sajal meetril läks rütm ka sassi kuna üks poiss vajas abi ning süstaga vetelpäästja sõitis risti mulle ette, et teda aidata, hiljem oli veel üks naine hädas, kuid talle appi läinud laudur tuli õnneks teiselt poolt. Peale esimest pööret avastasin, et konnad on minust enamuses maha jäänud ning ümber pigem kroolitakse, siiski pidin jätkuvalt sikksakitama, sest aeglasemaid oli ees piisavalt. Veest väljudes rebisin mütsi peast ning kastsin pea vette, muidu oleks vist juuksed põlema läinud kuumusest. Vahetusalasse tuli joosta ümber telkide ja esialgu liivaseks saanud jalad said murupeal puhtaks. Rattakingad panin palja jala otsa, rattapüksid ujumispükste peale ning särk selga, kiiver ka pähe ja rihm kinni muidu poleks tohtinud ratast puutudagi, kohtunikud olid nagu raisakotkad kohe jaol kui keegi eksis. Samuti ei tohtinud rattale valelt poolt läheneda, ühesõnaga oli reegleid väga palju, mida oleks pidanud teadma enne starti aga paljud ei teadnud veel võistluse ajalgi. Mina olin ratast vahetusalasse tuues aga ühelt kohtunikult päris palju infot ammutanud ning siin ei eksinud. Jamaks läks aga rattakinnastega, olin küll võtnud vanemad kindad mis peaks kergemini kätte minema kuid kui pulss on üleval, siis see enam nii kerge pole, ei teagi kaua ma seal rassisin et ka vasak kinnas kätte saada, midagi sellist poleks ka halvemas unenäos ette kujutanud. Kuna olin juba rattaga liikuma hakanud siis jäin teistele ette ning peale esimest pahandamist tõmbusin vastu aeda, üks naiskohtunik aga selle asemel, et mind lisaks sõimata või karistada lohutas, et ära muretse, teed rattas kõik kaotatu tagasi, uskumatu kuidas see rahustas :-)

Ujumine polnud erilist hajutust tekitanud ja paar esimest rattakilomeetrit oli paras grupisõit. Kuna ka liiklus oli avatud, siis vastassuunas möödumine oli autode tõttu komplitseeritud. Enamus rattureid jäi aga mulle jalgu, osa mägiratastega kuid oli ka väga kalleid carbon maanteerattaid. Minust möödusid ainult üksikud, üks triatloniratas mis võistles tiimi eest läks ikka nagu postist mööda. Aegajalt sõitsid mööda ka mootorratturid kes tegid kohtunikutööd, seega pidi olema ettevaatlik kui tahtsid ise mööduda. Tegelikult oli kuni rattaringi lõpuni sõitjaid nii palju, et jagus iga paarikümne meetri peale, isegi vaba sadat meetrit ei näinud naljalt. Aegajalt võtsin lonksu veepudelist sest joogipunkti polnud. Kiirus püsis keskmiselt 31 juures ja ringi lõpuks jäi 32,1 juurde mis on väga hea tulemus minu kohta, arvestades, et lauskmaad sel ringil polnud, pidevalt ülesalla.

Vahetusalas istusin maha ja nüüd panin jalga ka sokid. Esimesed 3 kilomeetrit oli asfalt, ehk siis tiir Murrumetsa ja tagasi. Kohe oli ka joogipunkt mille olemasolust polnud keegi enne teadlik, samuti sai selgeks, et isegi võistlusraja joonis oli vale olnud, rada läks kaugemale kui oli skeemil märgitud.

Kuna olin just rattapudelist joonud jätsin joogipunkti teenused tagasituleku peale. Tõus Murrumetsa võttis minu niigi aeglase jooksuhoo maha ja 10kond meetrit kõige järsemal lõigul ka kõndisin. Sellest hoolimata ei möödunud minust selliseid horde nagu olin kartnud. Olles 3km läbinud ja kärbseparvest saadetuna joogipunkti uuesti jõudsin, oli ikka jooksjaid vastu tulemas ja isegi rattarajalt tuli sõitjaid. Joogipunktis võtsin lonksu vett ja teine lonks pähe ning edasi. Midagi peale vee ei pakutudki. Kilomeetrine tiir rannaparki laululavani oli osaliselt kruusal. Ees oli juba vaba maad aga seljataga hingas üks mees kuklasse. Veidi suutsin tempot tõsta ja sellest piisas, koht oli kindlustatud.

Peale medali saamist võis joogiks võtta väga lahjat jõujooki või vett ning õuna ja banaani.

Siis sai finišeeruja särgi ja võis hakata hinge tõmbama.

Pilk finišikellale näitas, et aeg oli 1.09 kandis mis oli ikka palju parem oletatud 1,5 tunnist. Natuke taastumist ja siis jõudsid rattarajalt tagasi ka Vilgats ja Adermann, neil oli väga kahtlane kontrollaega mahtuda.

Ega nad mahtunudki aga šõu tegemine oli ka olulisem vist, näiteks akordionimängimine finišeerudes. Nende tegemisi võib näha TV3 uudistes kuskil 14:30 alates.

Auhinnad läksid kõik loosides ja kätte said ainult siis kui ise kohal olid kui just mingi tuntud isik polnud, neile pandi küll kõrvale. Mina muidugi auhinda tavapäraselt ei saanud.

Tulemusi kohapeal kuskilt ei näinud samuti ei toimi siiani tulemuste link võistluse kodulehel. Siiski oli kohapeal infotahvlil üks tundmatu webiaadress www.tolknet.ee kust tulemused ka leidusid, kahjuks aga mittetäielikult, näiteks minul puudub ujumise lõpu aeg. Tulemus ise aga oli üle ootuste – 68. Koht 158 individuaalvõistleja hulgas, lisaks jäi seljataha 5 tiimi.

Kokkuvõtteks jäi üritusest ülipositiivne mälestus millest suur osa on ilmal. Samuti oli rajaääres palju kaasaelajaid ja ergutajaid, lapsed seisid käed välja sirutatud ja tahtsid kõik plaksu saada :-) Eriti andis see ergutamine jõudu jooksudistantsil. See totaalne infopuudus ja mõningane ebaprofessionaalsus korralduses ei suutnud rikkuda lõpptulemust. Kindel on see et tahan hiljemalt järgmine aasta samal üritusel stardis olla ja siis juba tulemust parandada tehes muudatusi eriti vahetusalas toimetamises, sealt saab ikka 2min vähemalt maha ajast võrreldes esimese korraga. Ujumises võib hoida ka ettepoole, ilmselt ei tee prillid paha ning rattas võib veidi rohkemgi vajutada, see ei mõjuta hilisemat jooksmist üldse nii palju kui olin kartnud. TEEKOND  Lõuna Postimehe PILDID