Roheliste retke algus oli Anija mõisas. Kui üleeelmine aasta tuli Põltsamaal niitmata heinamaal parkimise eest maksta 6€, siis nüüd juba 8€, samas parkimise korraldus oli alla igasuguse arvestuse. Näiteks lõunapoolt lähenedes kästi sõita Tallinna poolt tulnud autode rivi lõppu kilomeetri kaugusele, parklasse sisse- ja väljapääsuks oli ainult 1 teerada. Eks Meeskond tahab ka ratsa rikkaks saada..
Mandaadis seevastu polnud mingit järjekorda ja sain oma asjad kohe kätte. Kogu sissejuhatus jäi mul aga nägemata just selle parkimise venimise pärast.
Alloleval kaardil on näha minu teekond retkel ja punasega on tähistatud 1990 toimunud "Mida varjad, Kõrvemaa?" retke rada raamatu "Roheliste rattaretked 25" põhjal.
Esimene peatus oli Kaunissaare veehoidla, kus Valdo Praust rääkis teede ja selle koha ajaloost. Nimelt sealne mõis olla kuulunud Tallinna piiskopile ja seal tehtud millalgi 12. sajandil ka Tallinna sadama laiendamist puutuvaid otsuseid.
Järgmine huvitav koht oli Pikaveski sild millel säilis terve vene aja mälestustahvel selle ehitamisest 1934 aastal. Lugedes teksti sellel on säilimine ikka täielik ime.
Tammi ehitamise taga oli ärimees Joakim Puhk, firmanimi "Puhk & pojad" on aga eestiaegsetest firmanimedest minu mälus just see kõige tüüpilisem näidis.
Lõunapaus oli Voose külaplatsil, see sai veedetud oma võileibu järades.
Järgnevalt jäi teeäärde üks rändrahn mis vaheldiseks asus jões.
Kui päeva esimesed 40km olid olid olnud hea tee ja ka allatuult, siis nüüd tuli ca 10km väga kivist metsateed kus sai sõita ainult auto jälgedes. Rabav puhkemaja juures Rääkis Arne Ader metsistest, meelde jäi see, et "hullude metsiste" tekkimise põhjuseks on nende elupaikade hävimine. Ühe hulluga kohtus osa rattureid eeloleval õhtul.
Tammsaare muuseumis toimus välilaval Improteatri etendus kus aluseks võeti vihjed Tammsaare teostest aga edasi arendati neid juba pealtvaatajate näpunäidete järgi, päris lõbus oli. Kahjuks oli tõusnud külm tuul ning minu igatahes hakkas väga külm, kuna ratas oli aga mitmesaja meetri kaugusel, siis oleks tähendanud lisariiete otsimine osast etendusest ilma jäämist :-(
Albu Jäägri villa taga oli varjualune pehmete toolidega, mis oli mõnus vaheldus sadulale, kuulata sai aga lugusid huntidest kohaliku jahimehe Igor Homini poolt.
Nüüd ootas ees ainult laager Valgehobusemäel, kuid sinna tuli sõita mööda põlluteid ning veel tugevamaks läinud tuul keerutas liiva üles nagu vesipüksid. Lisaks oli tuul enamuse ajast vastu kah.
Õhtul oli mingi lärmakas kontsert, Metsatöllmokad või miskid sellised, õnneks sai neist piisavalt kaugele minna kui ronida vaatetorni mis oli LEDidega värviliselt valgustatud.
Torn oli veneaegne kuid renoveeritud, ehk siis trepid olid uuemad, kandevõimeks aga märgitud 6 inimest. Õnneks ei vastanud see tõele, sest alla ei kukkunud ka mitu korda suurema inimeste arvu juures, kes seal vaadet nautisid. Mingi ebakaine laste seltskond kõigutas ka pidevalt.
Öö oli aga eriti külm, selga sai 2 jopet, jalga pikad püksid aga ikka veel oli külm, kuuldavasti ka paljudel teistel. Reedene kilometraaž 78,38km keskmise kiirusega 18,06 ja sõiduaeg 4:20:20
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar