Käärikule võis uisud maha jätta ja siis anti jooksukaart. Algus oli ilus nagu orienteerumiskaart ikka, rääkimata mulle kodusest ümbrusest aga kui pimedaks läks ja jõudsime kaardi alumise poole peale kus peale kõrgusjoonte palju muud polnudki, siis läks jamaks. Tagantjärele SI aegu vaadates on meil kõige pikemad seiklemised olnud 39. punkt 39min ja 43. 52min. Metsas oli olukord ikka lausa hull, pidevalt sattusime tiirutades samma kohta kus juba olnud olime ja lisaks polnud meil aimugi kus see koht üldse kaardil on, kus me oleme :-( Sellel kõrgusjoontega kaardil puudusid ju enamus teedest ja radadest ning igasugune muu info puudus täielikult. Minul oli pealambiks 7 dioodiga lamp, mis hakkas oma ereda valgusega silmadele, valgus peegeldus ju puulehtedelt ja kaaslaste riietelt tagasi. Silmad hakkasid valutama ja pea hakkas ka ringi käima, enesetunne oli suht sant. Suurem orienteerumistöö jäi nüüd Johani õlgadele aga temal hakkas omakorda valu tegema jalg mis sai ilmselt liigset pinget nädal varem 36h võitlusel. Tagasi normaalse kaardi peale jõudsime juba valges ja siis hakkas ka taastuma motivatsioon ja parem enesetunne. Me polnud nii lootusetut stsenaariumi ette näinud ja seega oli metsa kaasa võetud joogikogus minimaalne, toidust rääkimata. Vahetusalas saime siis teada, et ainult 1 A raja võistkond veel "kadunud".Rulluiskudega tuli nüüd tagasi sõita Pühajärvele
ja siis joosta (meiepuhul kõndida Johani jala tõttu) Kolgale kanuuetpi algusse.
Jätkub..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar