07.03 Sansibarile

Hommikul autoga Kilimanjaro lennujaama, sealt lennukiga Sansibarile ja jalgsirännakud Kivilinnas.

Viimane pilt meist safariautos. Eelnavalt olime ajanud korda "tipiteema" mis on seal lisaks ametlikule tasule, siiski on asi selle võrra talutav, et need summad oli ka täpselt ette teada (25$ päeva kohta terve grupi peale) ja ei tekkinud arusaamatusi. Lisaks andsin autojuhile väikse Vana Tallinna mille edasine kaasavedamine oli mõtetu, hoolimata eelmisel õhtul Enelt kuuldud infost et meie autojuht moslem pidi olema.. probleemi et tekkinud, kui ise ei taha, annab ehk kokale siis ;-)

Meie lend oli küll siselend kuid läks ikka rahvusvahelisest Kilimanjaro lennujaamast, Arushas on ka väiksem lennujaam kust muidu siselennud käivad. Kottide läbivalgustamisel tekkis tõrge, miskit oli minu kotis kahtlane, peale mitmekordset läbivalgustamist otsiti juba otseselt sporki, ehk matkalusikat/kahvlit mis mul titaanist. Pole eriline terariist ja rahvusvaheliste reeglite järgi täiesti lubatu piires kuid Johani eelnevad kogemused olid ka sellega probleemsed olnud. Kuidagi olin selle nüüd kotti unustanud ja alles vist 5. läbivalgustamisel ja tühjakstõstmisel see tuli välja ravimite vahelt. Neil Tansaanias olla teistsugused reeglid, karmimad kui mujal ja nemad tahavad seda omale, näidati ja võrreldi taskunugade ja käärideha, mis oli lausa absurdne. Teoorias pakuti välja võimalus see oma kohvrisse panna aga kuna kohvrid olid juba ära antud ja oma pagasiteekonda alustanud, siis ei tundunud see loogiline olevad, samuti ei osanud selle võimalikkust mulle see turvamees ise selgitada. Mina muidugi polnud erilises vaimustuses üle 20€ maksava töövahendi temale loovutamisest ja algas teatav mõttevahetus millele ka Johan üritas kaas aidata lennureeglite tutvustamisega turvamehele. Lõpuks lahenes asi sellega, et löödi käega ja lasti meid minema, aga milleks kogu seda jama üldse vaja oli?? Pole aimugi, ju siis tundusin kerge saak.

Precision Air on Tansaania kohalik firma, lennukiks ATR 72-500 tähisega 5H-PWB, valmistamisaasta 2008

pakiruum asub sellel piloodikabiini ja salongi vahel

saime omale esirea kohad

huvitav oli stjuardessi iste mis tõmmati seina seest välja uksekohale ja seal istus ta seljaga sõidusuunas.

siin paistab Kilimanjaro, 5895m kõrgune

ajaviiteks tutvusin infomaterjalidega, sihtkohad kuhu Precision air lendab

ja selline on firma kuvand

varsti sai ka mahla ja paki pähkleid, mahla tarbisin kohapeal, pähklid aga umbes nädal tagasi, olid väga head, poest polegi niihäid saanud

viimane vaade mandrile rannikul

ja esimene vaade Sansibarile

lennujaamas võttis meid vastu metsik kuumus

taksojuht viis meid hotelli mille olime eelnevalt Booking.com kaudu broneerinud, oma pool km tuli aga jalutada kohvrit järgi vedades sest tänavad Stone Townis nii kitsad, et ainult kaherattalised seal sõidavad. Õnneks olin kohvri enne reisi ära remontinud ja alla pannud uued rulluisurattad, eelmised olid tükkideks pudenenud

Shaba Boutique Hotel, kuigi Booking.com näitas, et tasu on fikseeritud ja maksta saab kohapeal, siis päris nii lihtne see polnud, nõuti päris korralikku lisatasu kui kaardiga soovid maksta. Jaurasime seal mitu tundi enne kui kuidagi õnnestus krediitkaart bookingusse lisada ja sealse keskkonna kaudu makse teostada ikka kokkulepitud hinnaga. Kui enamus asju siin maal on kaubeldava hinnaga siis üllatas selline jäik suhtumine ja lepingu rikkumine. Neil oli täiesti ükskõik kas on klient või mitte, oma nõudmisest ei tagane.

hotelli sisevaade

Käisime duššiall ning suundusime linnapeale, siinsed uksed on vaatamisväärsed

liiklemine jalgsi ja kaherattalistel, pidevalt signaalitatakse kui ette jääd

Freddy Mercury muuseum, pilet oli miski 20$ ja otsustasin selle kokku hoida, Johan aga läks ka sisse ja jäi rahule.

ma leidsin lõpuks koha kus marke müüdi ja seejärel ka peapostkontori kuhu kaardid sai pista, paari kuuga jõudsid need ka Eestisse. Arushas olin kaardid juba ostnud, kuid seal ei leidnud kohta kust marke saaks, postkontorites neid ei müüdud

väga palju oli vedelevaid kasse

ehitustellingud eriti usaldusväärsed ei tundunud, kuid sealses kliimas ehk püsivad

ehitusmaterjal on seal muide korallid

jäätisekokteil

kalaturg, ühtki sammu rohkem teha ei soovinud, hais oli tappev

Sansibar on kuulus oma vürtside poolest, neid oli turul tohutult

Õhtul tekib rannaparki söögiturg, proovisime värsket kookospähklit, oli hea

suhkruroost pressitud mahlale lisati laimi ja jääd, tulemuseks ülihea külm jook

06.03 Mto Wa Mbu küla ja masaide hõim

Läbisime 121km millest 4,5 jalgsi Mto Wa Mbu külas

Olles öö veetnud Fanaka Lodges, läksime kohaliku giidiga jalutuskäigule külavahele. Teoorias nad isegi üritavad puhtust hoida, on olemas tünn kuhu plastpudelid panna, kuid reaalsus on kahjuks teine, maapind on plastprügi täis. Taamal suitseb hunnik banaaniistanduse jääkidega

banaaniistandus

kellegi kõrvalhoone

maisitõlvikud

banaanikobar

kohalik kukk

kitselaut

miskid mürgised viljad

vorstipuu

jälle üks majake

miski sisalik puutüvel

banaanikobara all on näha õis

üks korralikum maja

tänavaid meie mõistes nagu pole, porised rajad majade vahel, oli ka korralikumaid maju mille juurde poleks autoga saanudki, jalgrada ainult. Eks kohalikud suuremaid asju veavadki mootorrattaga

süsimust kana

kellegi hoov. Käisime ka mitme maja juures ja giid ajas elanikega juttu, lapsed paterdasid poris koos kanadega ning plastprügi vedeles igalpool. Keegi hiljem seletas, et kohalike mõttemaailm on seisma jäänud seal kus ainuke pakkematerjal oli banaanileht ja oli väga ok see peale kasutamist üle õla visata. Coka pudel aga ei kõdune kuid see neid ei sega...

Voolu tarbitakse seal ettemaksu põhiselt, voolumõõtjal on klaviatuur kust saab mingeid koode sisestada ja mobiiliga saavat vist ka kilovatte osta. Kuumaksupõhiseks kasutuseks enamikul raha puudub. Väga palju on poolikuid maju, ehitatakse aastaid, kuidas raha ja ehitusmaterjale saada on, püsisissetulekut ju pole. Samuti pole enamusel dokumente, külavanem pidi miskeid pabereid väljastama kui väga vaja aga passe pole pea kellegil.

üks uhkem elamine

Surnuaedu ka pole, maetakse oma hoovi, rikkamad teevad sellise korralikuma hauaplatsi, vaesematel on lihtne betoonäärtega platsike õuenurgas, veel vaesematel pole sedagi

siin käib maalide tootmine

demonstreeritakse miskit keerukamat tehnikt kui lihtsalt joonistamine

enamus pilte müügikohtades on tüüpprojektid, siin maalija näitab mulle telefonist algset pilti mille järgi tema ja tuhatkond konkurenti üle maa oma pilti teeb. Seega kaugelt on pildid sarnased kuid erinevad detailides.

ühele pildile on mahutatud suur viisik, see on siin väga tähtis ja kõik ikka küsisid kas safaril käies ikka nägime kõik liikmed ära.

meie giid ja tema ees laual tops banaaniõllega ning pudel banaaniveini. See õlu on kaetud purustatud hirsiteradega ja jooma hakates tuleb see kiht eemale puhuda. Jook on soe ja väga hapu, piisas väiksest lonksust, et aru saada, et tegu ühe vastikuma asjaga mida maitsenud olen.

jalgpalliväljak kõlbab maisi kuivatamiseks

kohalik pood, kinni hetkel

külatänav

puidutöökoda kus tehakse suveniire, esiplaanil eri puuliigid, eeben ja teised...

kohalik toodang

ja selline on töökoda. Siin arendasin veid pikemat vestlust toodete spektri osas, nimelt toodete hulk ülisuur aga valik väga väike. Tohutult on (eebeni)puust salatilusikaid ja kahvleid kuid mitte kusagil pole pannilabidat millega pannkooki näiteks pöörata. Algul ei saadud minu murest nagu aru kuid lõpuks soostuti eritelimusena selline isegi valmistama, kahjuks polnud meil aga aega selle valmimist ootama jääda.. Ehk oleks neile meistritele vaja etteotsa kedagi kes natuke laiema silmaringiga oleks ja veidi tootearendusega tegeleks. Ma ei hakka ju ostma asja mida mul vaja pole, enamik toodangust olid aga loomakujukesed ja muu lihtsalt vaatamiseks kõlbav...

banaaniõis, õielehe all peidavad end banaanibeebid

siin valmib meie lõunasöök

üks uskumatult hea kali, selle eest taheti 2$, poest sellist ei leidnudki.

potikesed on lauale toodud, on ube, riisi kapsast, ugalit praetud banaane jne.. kõik oli väga maitsev

Edasi sai sõidetud autoga ja peatusime masaide külas, see oli ikka päris turistikas.. algul pandi meid kohalikku riidesse. Nagu näha on mehed punases ja naised sinises, noorukid olid vist rohelises.

küla rivistus üles ja tegi laulu ning tantsu

Siis anti meile igaühele personaalne kaaslane (giid, tagantutsitaja või ei tea kuidas seda ametit nimetada) kes suunas ca 25m läbomõõduga platsile kus ringis lauakesed kohaliku nänniga. See kilakola aga oli päris vilets, osa asju juba pikalt ilmastiku käes seismisest roostes, peamiselt tegu ehetega. Väidetavalt kohalik toodang aga tegelikult mitte, ostavad turult ja müüvad 300-400% juurdehindlusega. Müügiprotsess ise nägi välja selline, et valid miskit ning siis jooksupois kutsub külanaise kellega hakkad kauplsema sest tema ütleb hinna, hinnasildid ju puuduvad. Mina midagi osta ei soovinud ja ilmselgelt poldud sellega rahul kuid otseslt ei pahandatud. Küll jagasin ma pärast lastele kaasavõtud Kalevi komme ja pliiatseid, see tekitas küll positiivset elevust.

Siin aga etendati meile kooli, just etendati, sest plikatirts kes tahvlijuurde inglise keeles numbreid lugema saadeti ilmselgelt neist aru ei saanud ja korrutas päheõpitut, kuskil tekkis aga error ja 100 sai täis juba 90 juures, siis jõudis ta aga kaardikepiga tegeliku 100 juurde ning tegi üsna nõutut nägu sellepeale, sai ilmselt isegi aru, et midagi nagu ei klapi :-) Keset põrandat oli must kast kuhu soovitati siis meil annetada, et koolimajale ka seinad ja lagi kunagi tekiks.. pakasuuhha aga no see on ju ahvrika...

küla ise oli ringis ümber ringikujulise karjaaia

aiamaterjal on aga okkalised oksad, sama materjal kõlbab sealmaal kõigeks, ka ohukolmnurgaks veetakse maanteele põõsad, et teada anda et kurvi taga keegi bussil parasjagu väntvõlli vahetab. Lähemal uurimisel oli näha, et karjaaed siiski on ka reaalselt kasutuses, kitsepabulad olid täiesti olemas. Olen kuulnud ka reisimuljeid kus kogu küla on potjomkin olnud.

liinibussid

politseinike vorm on valge

kohvipood

ja tagasi hotellis kust ka reis algas, leidsime üles oma sinnajäetud kohvrid, need olid tähistatud siltidega "MAMA SIAFU" ehk siis viide Enele kes on Siafu (sipelgas meie keeli) firma omanik.

õhtusöögiks tellitud võileib, ei osanud nii kopsakat suutäit oodata