Erinevaid punkte läbides saime kohanimesid mis tuli tabelisse mahutada. Mida aga tähendasid punktikombinatsioonid seal ees, seda me välja ei mõelnud. Me küll üritasime, kuid kõik variandid olid valed. Segadust tekitas ka see, et paljud vastused olid hoopis valedes maakondades. Lõpptulemus UMMUMÄEVARJUPAIK sai kokku aga me polnud päris kindlad kas see on ikka kõik. Enne kui lihtsalt prooviks sinna karu tagusesse metsa ragistada, kasutasime võimalust "helista sõbrale" ja Raul teadiski öelda, et see õige koht ja vaja kohale minna.
Jõudsime sinna Avinurmest edelas asuva Laekannu küla lähedale metsateele juba õhtuhämaruses. Vahetasime lühikesed riided pikemate vastu ja mingil põhjusel panime asimuudi alusel metsa. Peale kasvava metsa läbimist jõudsime raiesmikule mis oli nii kinni kasvanud, et läbipääs puudus, ragistasime kraavi suunas lõunasse ja leidsime, et kraaviperv on täiesti kõnnitav, keegi on siin isegi enne meid ikka käinud. Ega see jalutuskäik pargis sellegipoolest polnud sest nõgesed ja malts kasvasid üle pea, maapind oli ebatasane, rada käis sinkavinka ning õhk oli lendavatest vereimejatest paks. Aga kohale me jõudsime, künka juurde vähemalt. Künkale ronides jäljed kadusid. Küngas oli järskude nõlvadega ja pealt väga ebatasane, lisaks tohutult murdunud puid, ehk siis liikuda oli väga raske. Kui mäeni jõudmine võttis 20min (autost künkani oli 1km), siis selle kompostri leidmine sealt väikselt alalt 15min. Kusjuures ma olin selleks hetkeks juba lootust kaotamas, selline rägastik oli seal. Aga ühel hetkel märkasin puidust pinki ja seal lähedal ka puuküljes kompostrit. Piletid olime muidugi maha unustanud aga ühel õigel seiklejal on taskunuga alati vööl ja legendiraamatu tagakaanest sai lõigatud sobiv asendus ning see komposteeritud. Nüüd siis sai selgeks see punktmõistatus, saadud kombinatsioon viitas Madisemäe tornile.
See torn asub Kirna matkaraja "läheduses", sealkandis kus esimesel päeval juba käidud sai. Tegelikult oli isegi nii hästi, et ma teadsin täpselt kus see on, olime ju
Johaniga 2a varem süstadega Kirnalt Võrtsjärveni sõitnud ja kõik sealkandi geopeituse aarded üles otsinud, see torn nende hulgas. Mälestus sellest lühikeste riitega kuumal suvepäeval sääskede ja parmudega võideldes toimud rännakust ei tekitanud aga erilist entusiasmi nüüd öösel pimedas sama teed ette võtmast. Lisaks tuli nüüd jalgsi läbida palju pikem teekond - terve matkarada. See aga ei toonud moraali alla ning ühine otsus oli see teekond ette võtta, aega tundus jaguvat, pähkel oli seekord avatud samakaua kui kõik muud selle päeva punktid ehk kuni 03:00. Nii me siis kihutasime läbi maakonna edelanurka pähklit otsima.
Vahetasin selga kuivad riided ja jalga botased. Ummumäel sai käidud kummikutega, see oli lühike teekond, päeval sandaalidega aga tallaalla oli tekkinud väike vill. Otsustasime läheneda jõe lõunapoolsel küljel olevat rada pidi sest see tundus lühem ja oli ka kui pärast teistega oma teekondi võrdlesime. Matkarada oli juba kastemärg ning jalad said ka kiiresti märjaks. Kuni rippsillani oli kõik lihtne, edasi aga tuli olla tähelepanelik, et mitte kalduda kõrvale kinnikasvanud poriselt rajalt. Tagasiteel sai isegi korra tõesti kõrvale kaldutud. Rippsillani oli 3km, edasi tornini 2km.
Kui metsas oli rada veel kuidagi tuvastatav, siis Madisemäel lagendikul tuli minna lihtsalt suunapeale läbi heina ja üle mätaste mis polnud mitte kergem kui metsas ragistamine. Kõik nagu klappis, samuti olime rippsilla lähedal näinud teisel jõekaldal tulukesi vilkumas, ehk siis keegi oli just tagasiteel aga mis ei õnnestunud, oli vastuse saatmine, ikka liiga kaugel ja vale koht. Kõne Libekaladele paljastas, et nemad olidki need tulukesed pimedas metsas ja ka neil polnud õnnestunud vastust saata kuid koht pidi olema kindlasti õige. Tegime siis tõestuseks ka pildi ja asusime kerges vihmasajus tagasiteele.
Inge, kes selle pildi tegi oli muide üsna seda meelt, et vaja ka torni tippu ronida... Veensime ta siiski tagasi alla ronima ;-)
Tagasiteel tundsin kuidas vill tallaall aina paisub ja kõndimine muutub üha raskemaks, kilomeeter enne autoni jõudmist ei saanud ma jalale enam toetuda ja lonkasin tugevalt. Olime 2 ja poole tunniga läbinud 10km. Pähkel käes ja Suveseiklus lõpetatud. Enne laagrisse sõitu lahendasime veel parklas ära Mustveest ostetud suitsukala.
Kokku läbisime sel suveseiklusel autoga 960km ja jalgsi vähemalt 30km. Tulemustetabelis saime Libekala ja KaLaMaRi järel 3. koha. Libekalasid sai isegi korra aidatud veekanistriga kui neil auto jahutusvedelik oli välja voolanud. Raul aga võistles üldse teise autoga sest esimesel oli turbo üles öelnud ja diisel lõhkuma läinud. Esimesel päeval olime ka äpiga hädas ja ei saanud kõiki vastuseid kätte, õnneks Taavi parandas vea ja pärast saime ka RaudSõrmustel aidata sama asja korda teha. Vot selised mälestused sellest korrast.
Tänud kõigile Metskassidele ja ka teistele tiimidele kellega sai koostööd tehtud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar