Arusha on linn Tansaanias, Kilimanjaro mäe lähistel ja ka lennujaam kannab Kilimanjaro nime.
Süüdlaste esindaja jäi ka varsti pildile aga esialgu tundus nagu helehallid kassid jookseks murusees ringi. Vervetahvid.
Hommikusöök, mingid viinerilaadsed pulgad õnnestus ka saada ja täpselt nii puised ja maitsetud olid ka kõik ülejäänud sel reisil saadud viinerid. Üleüldse tundusid vorstitooted sisuliselt puuduvat.
Nurgatagant leidsin basseini kuid jäi proovimata sest õnnestus end sokutada Eesti gruppi kes läks linnapeale jalutama.
Üks asi mida mainida on kindlasti lõhnad, juba lennukist väljudes olid need teised kui harjunud olen ja siin linnas oli kontrast veel vängem. Kui seda kuidagi lühidalt kokku võtta, siis domineeris selline magus kõrbelõhn. Siin riigis üldiselt käib prügist lahtisaamine selle mahaviskamise või ärapõletamise teel, edumeelsemad majapidamised omasid õues mingit restidest või võrgust mahutit kus kõik pakendid ja prügi aegajalt põlema pandi. Arushas aga tundus toimivat ka mingitviisi prügisorteerimine, protsess toimus kas autokastis või tänaval autotaga maas.
Oluline vaatamisväärsus on see Coca-Cola kell ringteel, ka mujal oli ringteedel kellatorne
Tavaline linnatänav
DHL vist väga suuri pakke siin ei toimeta või on see DHL hoopis pitsa, mine tea sest Puma on näiteks tanklakett ja mitmed muudki kaubamärgid ja logod on Aafrikas teise mõiste omandanud...
Nii valmivad pildid mida müüakse igal pool
Kuna piirkonnas sajab päris palju, siis on kraav ka vastav, päris kõigil tänavatel polnud kuid peamiste linnatänavate ääres siiski. Tegelikult pidi sajuperiood algama märtsi keskel, kuid seekord tuli varem ja sel päeval sadas ka iga natukese aja tagant
Söögipaus ühes kohvikus. Eelnevalt oli mul aga vaja kohalikku SIM kaarti. Selle saamine oli pikk ja keeruline protsess, vaja on ka passi ja see kaart kehtib ainult viisal märgitud kuupäevade piires. Minul läks nii, et sain sellise operaatori kaardi mis väga ei levinud ja kui levi ka oli, siis lihtsalt andmed ei liikunud. Eeltööd võid ju teha ja hästi leviva operaatori välja valida kuid kui selle müüja või müügipunkti leidmine on võimatu, siis tuleb leppida sellega mis saad. Väljas olevad suured reklaamid on absoluutselt illustreerivad, need ei anna mingit aimu mis tegelikult toimub. Ja hinnad võivad ka kordades erineda ning isegi siis kui idiootseid hindu küsiva müüja kuu tagumisele küljele saadad võib ta sul tükk aega järgi joosta ja oma hinda korrutada.
Turg, päris porine oli ja hais ka vängem kui taluda tahaks
Vihma tõttu sai mõned korrad kasutatud tuk-tukke, sellise 1-2km sõidu hinnaks lepiti tavaliselt kokku 3000 šillingit mis teeb pea täpselt 1€
Suuri poode sisuliselt pole, kõike müüakse kas tänaval või väikestes poekestes, siin suur valik generaatoreid. Need on aga popilaarsed, kuna kogu riigis on vahelduvvool, hotelliski hommikul töötas suur diisel oma 2h järjest. Voolukatkestused on igapäevased
Masai turg, see on ainult turistidele, sest müügil igasugu nänn. Hindu ühelgi asjal pole, pead küsima või pakutakse sulle ise, siis aga tuleb kaubelda, sest esialgne variant on ikka 200-300%. Mul oli seal lausa ebamugav, nutuse näoga müüjad käivad järel ja sikutavad särgist: Mzungu, white mister, please come and look, looking is free... Kui ise midagi vaatad, siis lähevad päris segi ja ei lase sind üldse minema. Minupuhul selline pealetükkivus toimis täpselt vastupidi, isegi kui midagi oleks tahtnud, siis pigem jätsin ostmata.. Hiljem selgus, et mujal samad asjad pigem veel kallimad, isegi masaid ise ei teevat midagi vaid käivad siit turult ostmas ning müüvad siis 3-4x kallimalt.
Siiski ühe särgi ostsin, küsiti 20$, pakkusin 20 000TZS ja saime lõpuks kaubale. Valuutakursid on alloleval pildil, suht lihtne oli rahavahetusega miljonäriks saada.
ja näide ühest paberrahast mis väärt veidi üle 1€
Reklaamid andsid teada, et KFC on linna jõudnud
Külastasime ka üht suuremat toidupoodi, pilt on küll hele aga tegelikult oli ruum üsna hämar ja pea igas riiulivahes seisis turvamees või naine. Kohalikud sellisesse poodi vist eriti ei satu..
Jätkates väiksemate poodidega, mootorrattaid võis osta ka kalluri versioonis..
ning koeratoit on ka ilmselt varastamist väärt kui nii trellitatud aknad on. Tegelikult oli paljude poodide ees pumppüssi või Klašnikoviga turvamees ka kes lihtsalt plasttoolil istus ja inimesi jälgis. Mõne poe puhul pidi ta ka püsti tõusma ja ukse lukust avama.
Tansaniidi muusemisse pääs käis aga nii, et turvamehe saatel läksime trepist üles, avati üks uks, pugesime kõik pisikesse eeskotta ning alles siis kui seljataga uks jälle lukus, avati sisemine uks. Valvureid kokku lugeda ei jõudnudki. Tansaniit on siis sinine vääriskivi mida ainult siinkandis leidub.
Kui olime terve päeva linnas hulkunud, siis tagasi hotelli läksime jälle tuk-tukkidega, ummikust poevad need läbi nii paremalt kui vasakult, mingi probleem pole ka vastassuunas sõita ja vastutulev buss teel välja suruda. Liiklus on siin valepidine nagu ka pildilt aru saada.
Selleks ööks kolisin juba teise tuppa kuhu saabus varsti ka Johan kes koos Monikaga Kilimanjaro otsast alla oli jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar