Elus esimest korda läksin üksi lendama. Tallinna turvakontrolli oli juba paigaldatud 2 uuttüüpi röntgeniseadet ning kotist paluti seekord välja võtta ainult akupank. Seadistamine aga alles käis ja turvanaiste ning tehniku vahel särises, masin kiilus pidevalt kinni ning tehnik süüdistas naisi, need aga polnud nõus... Minul seekord vahejuhtumeid polnud, kõik sujus, kott küll suunati aparaadi poolt lisakontrolli kuid piisas turvanaise pilgust ekraanile ja sain koti kätte. Eelmistest lendudest olin õppinud ning kaasas oli tühi veepudel mille peale turvakontrolli WCs kraanist täitsin, nüüd polnud joogiga enam muret.
Lennukiks oli Turkishi Airbus A321-271NX tähisega TC-LUP, vanus alla aasta. Istme seljatugedes olid ekraanid nagu Lux Expressil ja sai vaadata igasugu asju alates filmidest kuni kaardivaateni kus lennuk hetkel asub. Mina vaatasin ära Top Gun uue osa.
Varsti toodi süüa, valida sai makaroni ja millegi muu vahel, vot ei mäleta mis see pildil olev asi just oli, süüa igatahes kõlbas. Lisaks mingi kurgisalat hapukoore või jogurtiga ning kakaokreem, väike topsik oli ka vett. Lisaks võtsin apelsinimahla.
Pileteid ostes pakuti võimalust istekoht valida, Tallinnast Istanbuli aga küsiti aknaaluse koha eest miski 36€, seega ei valinud, edasilennul aga oli valik tasuta ning seal valisin aknaaluse koha. Imekombel aga sain ka sel lennul just aknapoolse koha, seega paar vaadet
Siin teeb lennuk juba Istanbuli kohal tiire. See oli üldse kummaline millite tiirudega seal maandumine ja õhkutõus käis, ehk leiab kuskilt ka vastuse sellele...
Lennujaam oli paras paabel, sulelisi ja karvased, silmees võttis kirjuks
Väljuva lennu väravat veel teada ei saanud, sest aega oli üle 2 tunni aga varsti tekkis värava number booking.com kaudu tulnud sõnumiga ning hiljem ka ekraanidele. Olin sisenenud lennujaama ühest otsast ning väljumise värav osutus olema kõige kaugemas otsas, seega sain korralikult jalutada.
Seal selline kord, et tasuta saad Wifit ainult tund aega ja selleks tuleb pass ühest aparaadist läbi tõmmata.
Edasi lendasin lennukiga Boeing 737 MAX 8 tähisega TC-LCP Istmed ja ekraanid seljatugedes olid täpselt samad mis eelmises Airbusis, ainuke silmaga nähtav vahe oli see, et kui Airbusil vajutad ülevalt pakiriiuli kaane kinni, siis Boeingul on riiul ise kaaneks ja lükkad alt üles kinni. Kuna tegu oli Türgi lennukompaniiga, siis leidus ekraanil ka selline kummaline valik...
Söök sai valitud jälle "beef", makarone ei tahtnud.
Piletit ostes olin spetsiaalselt valinud aknaaluse koha, sellele lennule oli see valik tasuta. Nüüd pealetulles aga tõmmati see maha ja leidsin end vahekäigu kõrvalt kuid samas reas kus algselt oleks pidanud olema, minu kohal aga oli noor ema 2 lapsega. Nüüd pöördus ta minu poole palvega, et kas vahetaksin koha tema mehega kes istus eespool ja aknaääres, ma polnud vastu aga uuele kohale jõudes selgus, et see oli lennuki ainuke aknaäärne koht kus polnud akent... vot nii läks seekord.
Kilimanjaro lennujaama jõudsin ca 3.00 öösel, kodusega võrreldes oli seal aeg 1h võrra ees, täpselt nagu Türgiski.
Lennukist väljudes võttis vastu lämbe kuumus ja teistsugused lõhnad. 2 esimest "passikontrolli" olid õues pimeduses kus kollases vestis "kohalik" vaatas telefonitulukese valgel lihtsalt passi sisse, nende kahe kontrolli vahe oli alla 10m. Sellise korralduse mõte jäi täiesti arusaamatuks. Lennujaama sisenedes aga suundusid pea kõik ülejäänud reisijad immigratsiooni blankette täitma. Minul oli see juba kodus tehtud ja välja trükitud, nagu ka elektrooniline viisa oma 7 leheküljega. Esitasin selle paberipaki ja hetk hiljem ootasin juba oma kohvrit. Peaukse juures ootas hulk autojuhte inimeste nimedega paberitel, minu nime seal aga ei leidnud. Kohe tuli mitu uudishimulikku küsima aga kuuldes mis firma ja hotell, soovitati oodata, küll õige auto ka tuleb ja paarkümmend minutit hiljem tuligi. Selgus, et ülejäänud lennukis olnud eestlased on ka selle auto peale kuid nendel läks veel omajagu aega, seega sain ikka pea tunni seal kokku oodata.
Valge Toyota buss, parempoolse rooliga nagu kõik autod siin ja kasutatuna Jaapanist toodud, samuti nagu kõik teised autod siin riigis. Tee oli sirge aga palju oli lamavaid politseinikke ning leidus ka korralikke auke, seega kiirus päris madal. Mõned liiklejad ei kasutanud (taga)tulesid üldse, meie juht aga kustutas kaugtuled ainult siis kui vastutuleja juba vilgutas, no 25m pealt näiteks... Sõit linna kestis üle tunni.
Selline voodi ootas mind ees Tulia hotellis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar