21.05 Kuidas elad, Hiiumaa? Pühapäev

Esimene peatuskoht oli 4km kaugusel Kassari majamuuseum kus ma hoidsin 1€ kokku, olin seal sees suveseikluse ajal ja ka varem käinud.

Sääre tirpi otsa ka ei läinud, sest rattaga ei lubatud kuid jalgsi oleks see võtnud umbes tunni, siis oleksime aga paljust järgnevast ilma olnud. Mina olen seal otsas ka korduvalt käinud kuid Johanil jäi see tulevikku ootama. 

Samas Kassaris oli ka Aino Kallase majamuuseum kuhu me suveseiklusel polnud sisse saanud ja oma küsimusele pidime vastust läbi akna vaatama. Nüüd saime sisse ja Mattias pani oma teadmised proovile muuseumitöötajaga väideldes.

Lisaks näitas meile eemal võsas olevat kivihunnikut mille Aino ja Oskar olid kokku kandnud üksteisele halvasti ütlemise asemel. Suurem kivi olevat ka krõbedam sõna Mattiase arvates. Kahjuks läksid kivid kõik ühte hunnikusse ja seetõttu jäi meil teadmata kumb rohkem ägestus.
6km edasi jõudsime Vaemla villavabrikusse, kuna seal raha ei küsitud, siis läksin ka sisse kuigi olen sealgi korduvalt käinud ja tööprotsessi näinud.

9km pärast oligi retke lõpetamine. Suur osa sellest pikast sirgest teest kulges kõrvuti snglepa alleega mis Mattiase sõnul olevat Eesti pikim. Allee vahel oli kulgenud vana maantee ja mingil hetkel suunaski ta meid sellele.

Kuigi 1997a retk olla just mööda alleed kulgenud, siis nüüd oli seal vaevumärgatav singel, osaleiselt aga seegi sigade poolt üles küntud. Varsti kolisid teised maanteele tagasi kuid mina jätkasin kuni mõisani seda maastikurada. GPS träki järgi sõitsin alleedpidi 4km. Jõudsime mõisa ilusti kell 12 algavaks ekskursiooniks mis maksis 2€. See ekskurss pidi kestma 20min ja 12.50 algavaks retke lõpetamiseks ilusti läbi olema kuid nii lihtsalt ei läinud. Giidiks sattus endine õpetaja selles majas tegutsenud koolist ja juttu tal jätkus, küll tsaarivalitsuse eriloaga sinistest tapeetidest kuni keldris ratsutava tapetud kapteni vaimuni.

Pidime ringkäigult lahkuma kui polnud poolt majagi läbi käinud. Lõpetamine oli just alanud ja napilt jõudsime kuulama järgmise aasta sihtkoha teavitamist - Kõrvemaa.

Eelmine Kõrvemaa retk oli olnud 1990 kui veel vene sõjardid seal valitsesid, nüüd on aga võim hoopis teiste käes. Rattarüütliteks löödi aga Läti matkadestki tuttavad madrusesärkidega kaksikud kellest üks ka pildile jäi.

Peale lõpetamist esines Margus Tabor, kes rääkis humoristlikult oma lapsepõlvest ja kooliteest just selles mõisas. Seejärel aga suundusime Pühalepa kiriku juurde kus esines Ott Lepland. Kontserdi kuulamiseks ei pidanud sisse minemagi sest kõlarid olid pandud ka välja, nii saigi sooja ilma välja nauditud.

Nüüd tuli Mattias välja järgmise alternatiivse vaatamisväärsusega - Põlise leppe kivid, mis asusid samas teiselpool maanteed. Püramiidi otsas ootas meid juba Urmas kes rääkis erinevatest hüpoteesidest kuidas need suured kivid siia sattunud on.

Variante oli mitmeid aga põhirõhk oli ikka Ungru krahvil. Ta olla siinkandi esimene vabamüürlane olnud ja püramiid üks selle sümboleid. Nii ollagi ta põllutööst vabal ajal rakendanud talupojad kive tassima, et püramiid ehitada. Sile plats mis osaliselt kividega ääristatud on Urmase sõnul täpselt 40x40m ehk püramiidiks sobiv. Töö kestnud niikaua kuni krahv pukis oli aga seda polnud kauaks, sest varsti ta läks tülli ja lõi mättasse ühe tähtsa kapteni oma mõisas ning saadeti Siberisse paranduslikele töödele. Siis ka talupojad leidsid, et neil muudki teha kui suuri rahne kokku tarida ja üksteise otsa tõsta. Mõned versioonid olid aga seotud UFOdega ja eelajalooliste asukatega. Maagilised võimed pidid siin olema. Kiigukivi maagilised võimed toimisid küll ainult Mattiase füüsilisel abil  ;-) Üldiselt võib iga turist välja pakkuda mida just tema sellest kohast arvab, vähemalt nii Urmas pidi laskma oma juhendatavatel teha. 

Retke kaardil oli aga veel üks tiir - Sarve poolsaar kus võis näha haruldast loopealset kaasikut. Sealkandis rääkis oma elust ja tööst lambakasvataja Mihkel Leib. Kuulsime hundimurest ja sigade tagaajamisest. Samuti raskustest bürokraatiaga. Lammaste kasvatamine hundisöödaks ja teenimine riiklike hüvitiste pealt polevat siiski nii tasuv äriidee kui üks retkeline välja pakkus.

Nüüd oli retk sisuliselt läbi. Sadamas sai seistud bufetis pikk järjekord ja siis saime teada, et jäätisekokteili nad ei teegi.. mis mõttes?? Tiiu oli autoga juba üle saanud sest tegelikult oli tema pilet õhtul 22.00 aga läks varem sappa ja saigi. Meiegi jõudsime enne õiget aega sadamasse ja saime 17.30 praamile, kuigi piletid olid 19.00 omale.

Seetõttu jõudsime ka peaaegu keskööks koju, muidu oleks poolteist tundi hiljem jõudnud. Rohukülas märkasin, et reedel veel St. Ola nime kandnud roostehunnik oli uue nime saanud.

Pühapäeval läbisin rattaga 37km keskmise kiirusega 18km/h, max kiirus 35,3km/h.