20.05 Kuidas elad, Hiiumaa? Laupäev

Johanil oli kuri plaan varem ärgata ja väntama hakata, et pikal päeval kuidagi graafikus püsida.. selle plaaniga see graafikuspüsimine ka piirdus :-) 8km pärast oli juba Eiffeli torn. Selgus, et seda torni ma polnudki näinud sest vahepeal oli uus tehtud.

Endise roigastorni asemel oli peenikestest lattidest sarnane ehitis. Kandejõud 5 inimest.. tegelikult oli neid seal ca 30-40. Mina tulin ka lõpuks poolepealt alla kuna üles lihtsalt ei mahtunud rohkem. Eelmises tornis polnud ma isegi nii kõrgel käinud. Nüüd tuli aga Mattias jutuga, et seal samal poolsaarel on Hiiumaa vanim labürint ja nii me väntasimegi paar kilomeetrit edasi ametlikult rajalt maha. Koht tundus tuttav sest Suveseiklusel oli ka juba seal käidud. Nüüd olid aga sead osa kive päris sassi tuhninud.

Mattias rääkis oma juttu ja näitas pilte juurde, seega ei jäänud me millestki ilma kui eelmine päev tema kohajutule Tahkunasse ei jõudnud. Tagasimineku asemel aga soovitas ta nüüd minna poolsaare tippu "Hiina müüri" vaatama. Rannakarjamaade taastamise käigus mahavõetud männid ja kadakad olid kõrgesse ja tohutu pikka virna laotud oma hakkepuidusaatust ootama.

Sealkandis ringlesid ka šotlased ehk laiade "lenksudega" mägiveised keda sai päris lähedalt nähtud.

Õnneks olid nad väga rahumeelsed tegelased. Kuigi ühtegi viita polnud ja läbi tuli minna ka elektrikarjusest, siis poolsaare tipp oli avalik puhkekoht infostendi ja päästerõngaga. Poolsaare tipust 7k sõitu ja jõudsime Reigi kiriku juurde.

Mattiaselt kuulsime, et Otto von oli selle lasknud ehitada oma poja mälestuseks. Poeg oli küll paha olnud ja raha suures linnas maha mänginud ning siis isalt juurde tulnud küsima, isa polla andnud. Seepeale poeg omale otsa peale teinud. See ehmatanud vana krahvi nii ära et siis poja mälestuseks kiriku ehitanud. Poeg muide maetud kiriku aeda, tavaliselt enesetapjaid kirikuaeda matta ei lastud kuid kuna von Sternberg oli nii suur isake kes sealkandis niikunii keelas, käskis, poos ja laskis (Mattiase sõnad) ning kirikki temale pühendatud, siis polnud nagu küsimust. Enne Kõrgessaaret sai tutvutud orhideede õpperajaga kus üks käpaline ka õitseda suvatses.

Tiir läbi Kõrgessaare

22km väntamist ja jõudsime kõrgele (kohalikus, Hiiumaa skaalas) mäeotsa Kõpu tuletorni juurde. Teel sinna suutsin saada ka korraliku haamri ja seda olukorda tuli võileivaga lahendada. Mattiasest jäime aga maha.

Seal olime siiski niipalju graafikus, et jõudsime Küllo Arjaka viimasele kohajutule. Edasi Ristna tippu lõunapeatusele suundudes läbisime Hirmuste külast kus juba ammused vaatamisväärsused telefoniputka ja autobussipeatus olid endiselt alles. Helistada ja bussipeale minna jätkuvalt ei saanud.

2012 tehtud fotol oli seal peatuses ka üks UAZik seismas, seda nüüd enam polnud. Kuna Ristna tippu autosid ei lastud, siis oli ka Tiiul põhjust ratas välja tõsta ja meiega koos veidi vändata. Näsisime oma võileibu ja kõrvale võtsin 3€ eest friikartuleid. Nii tuulevaikset Ristnat mina ei mäletagi, on see ju üks minu lemmikkohti Eestimaal üldse. Kahju, et külm vesi ujuma ei lasknud minna. Mõned aga kasutasid lõunapausi magamiseks.

Tulejuhtimistorni ronimise jätsime vahele, olen seal korduvalt käinud. 

Kalana sadamas oli kontsert ammu läbi ja Kaavi nimeline laev oli Suveseiklusel juba läbi käidud. RMK Ristna looduskeskus oli aga seni käimata. Tutvusime rannale uhutud varanduse näitusega. 

6km edasi Põrgukivi juures jäi Johan veidi kohmitsema ja hakkasin aeglaselt liikuma ning jõudsin enne ülendi pärna ühe talu juurde kus pererahvas juua pakkus retkelistele. Õunamahla, õuna-pirni mahla ja ka keedetud muna ning võileibu. Hinda polnud, võis karpi toetuse jätta. Lisaks olid nad kanistritega Kärdlast toonud arteesiavett ja pakkusid kõigile võimalust oma pudeleid täita sest järgmised 40km polevat enam sellist head võimalust. Päris uskumatu suhtumine inimeste poolt kelle taluväravast paartuhat ratturit läbi läheb. Oleks selliseid toretaid inimesi rohkem, tervitused neile :-)

Pärna juures oli selleks ajaks kohajutt muidugi läbi

Teepeale jäi Rebastemägi kuid kuna seal on juba niipalju käidud, viimati Suveseiklusel, siis peatuma ei hakanud. Kahjuks pole seal ka erilist vaadet. Vahepeal oli Mattias välja ilmunud ja koos Johani ja Raimoga jõudsid nad mulle järgi Vanajõe orus. 

Nüüd järgnes pikk sõit metsateedel millest osad olid kaetud rusikasuuruste ja suuremategi kividega. Korra õnnestus mul ka kraavi sõita kui üks naisrattur ette keeras, õnnetul kombel kordas ta seda veel 2 korda kuid siis oli mul kiirus väiksem ja manööver piirdus jala mahapanekuga. Tee oli päris hull ja sõita sai ainult auto jälgedes ehk üks ühel pool servas ja teine teisel pool, nii aga polnud võimalik kiirematel mööduda. Sellist vahelduvate oludega metsateed oli 12km. Lõpuks jõudsime asustuseni kus üks puukuju liiklust reguleeris

Vahepeal oli niigi jahe ilm läinud veel vilumaks ja Vanajõe kandis alanud tibutamine muutus korralikuks sajuks. Seetõttu jäi ka fotokas nüüd kotti ning mitmed kihvtid kujud pildistamata. Sealkandis pidi elama keegi puukujude meister kelle looming teeääres näha oli. Laagrisse oli veel 18km. Õnneks jäi ka vihm järgi ning laagripaik oli kuiv. 

Päikseloojangu vaatamiseks sai tehtud jalutuskäik muulil mille kõrval asus ka Suveseiklusest tuttav "veeloodimaja".

Veel üks vaade laagripaigale väikselt künkalt ja võis magama kerida.

Päeva tulemus 117,49 km keskmise kiirusega 19,87 sõiduaeg 5:54,40 max kiirus 42,5