26.04 Viimsi Xdream

JIT-team seekord koosseisus: Jaanika, Theo, mina. Aega on juba niipalju mööda läinud, et pikka juttu ei mäleta enam kirja panna. Päev algas külmalt ja vihmaselt, küsimus polnud selles kas saad märjaks, vaid selles, kas märjalt ka piisavalt soe on. Oli piisavalt soe, seega riietus läks täppi. Algas kohe jalgsi nõlvadel turnimisega kus mudas sai selgeks kui õige otsus oli tulla uute Salomoni botastega millel päris tõsine muster all. Rattad olid jäetud majade vahele Viimsi vana kooli juurde ja sealt jätkasime juba metsa suunas. Vihm oli metsateed muutnud väga poriseks ja libedaks, seega kiirus oli alla igasugust arvestust. Jõudsime mingile ehitusjäätmete prügimäele mis peamiselt koosnes savi ja kruushunnikutest millest turritasid välja plasttorujupid ja tänava äärekivid. Vahetusala oli tähistatud ala keskele kuid kõik olid püssi, ehk siis ratta põõsasse visanud juba paarsada meetrit enne. Tagantjärgi selgus, et eespool olnud B rajakad olid nagu kord ja kohus ikka rattad seljas kohale tarinud, ei kadesta. Õnneks kohtunikud ei teinud teist nägugi kui kõik A omad juba ilma ratasteta saabusid. Iga liige pidi erinevad 2 punkti võtma, eelnevalt olime arvestanud, et Theo ja Jaanika üksi ei lähe aga nüüd Theo ikka soovis ja läkski.. Jaanika jäi ootele kuni ma oma raja ära teen, mina muidugi põrutasin hooga aga vales suunas. Kui juhtmed sirgeks sain, siis korrigeerisin suunda sain hädaga oma punktid kätte, ei olnud just lihtne see leidmine. Theo polnud tagasi veel jõudnud ja jooksime Jaanikaga tema raja läbi, Theo ikka puudus. Kui ta lõpuks saabus, siis selgus, et kommunikatsioonihäire tõttu oli ta käinud samal rajal kus Jaanika, aja ja jõu kokkuhoidmiseks me tema õigeid punkte võtma ei läinud. Järgnes rattaga metsas kuni kanuutamiseni. Seekordne kanuuosa oli päris OK, ei väsitanud ega muutunud tüütavaks. Jälle rattaselga ja väikese vahepeatusega ühes varemes, tagasi rattaalasse. Siis pikem jooks kuni toruni. Kraavist algav solgitoru (oli vist 80cm läbimõõt) kulges mitusada meetrit maaall, seal pidi liikuma kas kükakil või põlvili aga seda külmas porises vees pilkases pimeduses lainelise pinna peal. Tagantjärgi see nii hull enam ei ole aga teist korda elus seda teha ka ei soovi, põlved läbi, õhku pole, lõpus liikusin ainult mõne meetri kaupa puhkamiste vahel, hea et kedagi taga polnud... Joostes tagasi kooli juurde kus trossil tuli üks liige mäest üles tarida ja peale seda pidi keegi ronika täispuhutud torni otsa mis Theol ka just enam lihtne polnud. Läbi olime kõik aga ei miskit hullu. TULEMUSED VIDEO