15.02 Tartu maratoni muljed

Sõit ise. Omaarust sai muidugi piisava varuga kodust starditud aga ikka läks lendstardiks sest Staadionihoone peldikud olid ülerahvastatud (ja ka ületäidetud..) ning stardikoridori sain alles 5min enne pauku. Seega lootus suusad varem maha panna ja sellega kohti võita kadus. Kuna eelmine kord olin startinud staadioni sisekurvist ja jäänud ummikusse toppama, siis seekord läksin väliskurvi. Stardieelsel gruppide kokkulaskmisel sain juba kurvist läbi liikuda aga siis tekkis jälle seisak ja stardijoone ületamisel olid minu kõrval juba 3700-3900 numbrid. Ja see tahaotsa langemine maksis kätte juba 1. ehk Ansomäe laskumisel. Videolt on näha, et kuni minut enne minu "maandumist" oskavad kõik veel suusatada aga siis läheb aadrilaskmiseks. Piisab, et keegi ees end pikali viskab ja taganttuleja ei saa pidama. Laskumise alguses paistsid juba kukkumised ja alustasin kohe ühe jalaga sahka sõites aga ilmselt keegi tagantpoolt arvas, et tema suudab eesliikujatest/kukkujatest nagu nuga sulavõist läbi sõita ning põrutas mulle poole mäe peal täis kiirusel otsa. Lendasin ka parempoolsest rajast üle raja kõrvale maha maandudes vasakule puusale. Kõigepealt hoolitsesin, et saaksin teistel eest ära, kuna olin raja kõrval, siis see õnnestus aga siis jõudis kohale, et valus on. Nii otsasõidu löök kui kukkumine oli vasakule puusale ja maandumine tagataskus olnud joogipudelile ei olnud just mugav. Pudel oli terve, peale natukest toibumist tundusid terved olevat ka minu luud kondid. See, et geelipakk katki oli läinud, sai selgeks alles Matul, tulemuseks siis geelist läbi imbunud riided. Järgmine probleem peale toibumist oli aga tagasi rajale saamine, rahvast tuli pidevalt ja laskujate vahele end pressida polnud võimalik. "Õnneks" korraldas keegi vilja lamandumise ülevalpool ja sain ohutult rajale tagasi, see on juba videolt ka näha. Matul haarasin taskust geeli järgi ja esiteks jäigi pihku tühi pakk, õnneks oli teine terve, ja TP-st saadud kisselliga loputasin sõõmu alla. Libises ja pidas hästi ning tõus Harimäele ei valmistanud mingit raskust, laskumistel aga kippusid teised ette jääma. Peale Andet aga hakkas tunduma, et ei libise enam nii hästi, siiski ei olnud see veel suur probleem. Enne Kuutsemäge ootasin varasemast tuttavat sireenihäält aga seekord ei olnud ei lõket ega ka vanameest sireeni väntamas.. kurb. Sõites sellest nii aru ei saanudki, kuid nüüd üleeelmise aastaga träkke võrreldes olen Peebuni olnud ajast ees aga siis kiiresti kaotama hakanud. Raske oli libisemisega aga ennast kokku võtta ja pidamist maha kraapida ka ei suutnud. Enesetunne oli hea ja nii pingutasingi lõpuni välja. Nii hea raja ja ilmaga maratoni sõitmine jääb kauaks meelde. VIDEO kus 7:25 alates mina allnurgas "esinen". Vaatama tasub hakata kuskilt 6 minutist ja lõpuni välja.