01.06 TRR

Tartusse jõudes selgus, et miskit on puudu - spidomeeter, joogipudel ja kella aku ka tühi. Akut laadida ma ei unustanud aga ilmselt olin laadija klemmid veidi mööda pannud. Joogipudeli õnneks sain Taavilt, ta oli topelt võtnud. Kuna ilm oli külmavõitu, siis sai starti mindud pikkade varukatega ja vestiga, püksid olid küll lühikesed ja selline vorm osutus sobivaks. Ega me liiga vara starti ei jõudnud ja nii saimegi koridori alles ca 10min enne algust, see tähendas, et olenemata oma numbrist olid oma 500-se grupi lõpus. Ega see mind väga häirinud, sest plaan oli niikuinii gruppe vältida ja oma sõitu sõita. Linnast väljumine, mis varem on olnud üsna kaootiline sest jõuvahekordi alles seatakse paika, oli seekord väga rahulik ja mingit sagimist ei toimunud. Tuul tundus esialgu soodus olema ja nii jätkus kuni Restu tagasipöördeni. Pangodi tuli kuidagi kiirest, ka tõus Tatra orust ei andnud miskit tunda. Siis nägin kuidas John miskit askeldas rattakallal, tundus, et saab hakkama ja seega jätkasin. Varsti oli ta mul aga kõrval ja selgus, et kett oli juba 2x maha tulnud. Kuni Restuni püsisime vahelduva eduga lähestikku. Mingi grupp püüdis mu vahetult enne Otepääd kinni kuid tõusul lagunes jälle ära. Peatuda Otepääl plaanis polnud sest Taavilt saadud pudelist olin ainult paar lonksu võtnud ja ei olnud nagu põhjust juurde tahta. Siis jäi aga silma, et jootjad on pudelitega lauatagant välja tulnud ja nii teostasingi esmakordselt stiilipuhta NATO standarditele vastava õhus tankimise. Üritasin kohe ka kaasas olnud geelist sõõmu võtta, kuid kork oli nii kinni, et linna piires seda lahti ei saanudki. Maanteel proovisin uuesti ja siis läks õnneks. Kahju, et Eestis pole selliseid Isostari geele saada, see konkreetne oli õunatükkidega ja pärit Engadini maratonikülast. Restu jõudes sain Johnilt teada et aega on kulunud tund50 ja keskmine 33. Arvasin, et siis on hästi aga tema arust liiga hästi. Tagasipöörde järel on kaua lauge tõus ja ka tuul oli nüüd vastu, seega liikusid ka grupid aeglasemalt ja juba mitmendat korda sõitsin ma lihtsalt tervest grupist mööda. Sihval peatumise plaan oli peale Otepää tankimist maha maetud ja nii ma sealt 12.08 täiskiirusel ühe grupi ees läbi lendasin. Poslovitsa tõusule läksin reedel läbiproovitud käiuvalikuga rühkisin püsti üles. Minu ees oli tõus rahvast täis ja seljataga grupi jäänused, mõtlesin juba ohu peale mis võiks juhtuda kui selle massi sees "Kolgata" teele laskun, kuid ülesjõudes olin kõik tõusul olnud seljataha jätnud ning enne laskumist taha vaadates polnud ca 50m hingelistki. Mind aga ei pannud see isegi mitte hingeldama.. Vähemalt 2 ratturit lükkas ka ratast käekõrval seal tõusul. Järgmine tõus oli Otepääle ja jälle ei tundnud väsimust kui püsti üles jõudsin... Jätkub