09.02 Alutaguse maraton

Esimene kord sellel maratonil oli päris meeldejääv. Sel talvel oli suuskadel läbitud umbes 260km aga ainult 6 sellest klassikas. Siiski olin ma palju paaristõugetega sõitnud mida meeldib mul teha ka uisusuuskadega siledal maal klassikarajal. Ja see maraton oligi paaristõugete maraton. Ilmateade lubas lumesadu ja temperatuuri "0-i piires", seega väga raske oli pidamismäärde osa, õnneks olin minemas koos Erkiga kes lubas ka selles osas aidata. Ise otsustas ilma määrdeta minna ja ainult karestatud põhjaga kuid mina tahtsin rohkem pidamist ja sai miski 0 temperatuuri tahke alla. Kliistri kohta ütlesid kõik, et pakib ja väga vale valik, veel stardikoridoris kraabiti kliistrit maha. Eelmisel õhtul määris Toomas mul libisemise 0 kraadise kõrgfluooriga ja selles osas polnud küll mingit probleemi - libisemise üle kurta oleks juba liigne norimine kuigi oli ka neid kes mööda tuiskasid. Asusin kodust teele 6.45 ja teeolud polnud kiita - tihe lumesadu ja halb nähtavus, enne Pangodit oli ka esimene ohver kraavis, hiljem Jõgeva juures veel üks lumevalli otsas. Tartust korjasin peale Erki ning Jõgeval istusime juba teise autosse, seega sain vähemalt pool maad puhata. Parkimine sujus libedalt ning kui numbrid käes ja riided seljas, siis määriski Erki pidamise minu suuskadele alla, proovida enam ei jõudnud, stardikoridoris radu ka polnud. Kuigi 2009 oli samadel radadel toimunud WinterX, siis erilist mälestust naastikust polnud ja ma ei teadnud mida oodata. Igatahes algus kulges laugelt ja ainult paaristõuked, väiksed künkad said ka samuti ületatud. Kui esimest korda proovisin vahelduvtõuget, oli selge, et pidamine oli NULL, rada läikis. Eks seda Erki ka enne ütles, et kui sajab värske lumi peale, siis ehk peab, kuid läikival rajal mitte. Sadu jäi aga alla osavõtjate arvule. Kilomeetrid kulusid ja ikka liikusin paaristõugetega, mägesid polnud ning väiksed tõusud olid mõne erandiga ka samaviisi ületatavad. Veidi raskem oli laugetel tõusudel aga jõudu jagus ning lükkasin edasi momenti kuna kliister alla panna. Jah ma olin ikka tasku pustnud kunagi Haanja stardis ostetud 0 temperatuuri kliistri ning nüüd ootasin hetke kui enam ei jõua ja tuleb määrdepeatus teha. Esimene TP möödus lennates ja alles teises võtsin suusad alt. Taustal kostusid vene taustaga sõdurite tugeva aktsendiga valjuhäälsed hüüded "Jõujook", "Vesi" ning vahelduseks ka mõni "Jõujook pläät" :-) Ja pidamine tekkiski, milleks oli ka viimane aeg sest sealmaal algas ka mägisem rajaosa, ei midagi Mägieesti laadset kuid sellegipoolest polnud enam otstarbekas kogu jõust pressida paaristõukeid kui rada laugelt tõuseb. Järgmises TP-s panin kliistrit juurde ja nüüd sain ka parallelsete suuskadega mõnest nukist üle joostud. Sellegipoolest jätkusid enamuses ikka paaristõuked. kahjuks oli palju uisutajaid ja neil tõusunukkidel kus teised kangekaelselt klassikat üritaid säilitada saavutasid nemad olulise edumaa. Kui sellised maha oleks võetud, siis tõuseks ma oma poolsada kohta vähemalt. Ühele mehele kes parem suusk rajas vasakuga uisku hoogu libistas tegin ka märkuse ning sain lätikeelse sõimu osaliseks, edasi olin vait. Ootasin ikka momenti kus selg otsad annab sest mitte kunagi elus polnud ma sellist maad paaristõugetega läbinud, kuid ei juhtunud midagi, lõpetasin isegi korraliku spurdiga kuigi kohta see ei parandanud. Uskumatu tööga oli hakkama saanud rajameister - viimase nädalaga sadanud 15cm ja öösel veel lisandunud lumes olid klassikajäljed nagu trammitee. Ei midagi sellist nagu eelmine aasta Haanjas kus rajameister feilis ikka täiega. Üldse oli korraldus väärt hinnet 5. Tulemuseks 751. koht ajaga 03:21:28, üldse lõpetas 40km raja 952 suuskurit. Erki muidugi sõitis oma sõitu ja 44. koht! Huvitava võrdlusena tooks välja, et Erki oli 20min kiirem kui eelmine aasta Engadini 42km uisumaratonil mina aga 20min aeglasem. Mainimata jäi veel see, et tegelikult polnud mul tervisega kõik korras, juba eelmine õhtu hakkas kõhus keerama ja lõpuks läks lahti ka, hommikul sai 45min jooksul mis kulus ärkamisest ärasõiduni pea 10x peldikuvahet joostud ja ka enne starti tuli seda korduvalt teha. Pool hommikupudrust jäi söömata ja juuagi ei julgenud ma eriti. Tiiu soovitusel sai kugistatud mõned tabletid kuid see pole eriline spordisöök. Aga stardiga kadus see pasanteeria sama äkki kui oli alanud ning TP-des söödud banaanid, hapukurgid, rosinad ja joogid püsisid sees kuni järgmise peldikukülastuseni kodus kell 19 õhtul. Seega parim kõhuravim on maraton :-) Tagantjärgi tarkusena oleksin paar asja teisiti teinud: uisusuusad, natuke kliistrit alla ja lühemad kepid.

Panin maratoniraja ka 2009 aasta Winter Xdreami kaardile.

Rada Geoapes Sportfoto pildid minust