20-22.08 Läti rattamatk

Lõunamatkade traditsiooniline rattamatk "Ei saa me läbi Lätita" toimus juba 9. korda aga mina olin seal teist aastat. Varem oli see kahjuks kattunud Soome rattaretkega. Ülesehitus on sellel sama nagu Soomes oli või "rohelistel", ehk pakid saab pakiautole panna ja 3 päeva on ettevalmistatud marsruut. Seekord kujunes siis päevateekondadeks 52, 78 ja 64km. Matka algus ja lõpp oli Balvi linnas kirde Lätis Latgale piirkonnas. Tegemist on suht ääremaaga ja seda on igal pool näha, et meie ajast on nad oma 10a taga, eriti "asfalt"teede seisukorras.
Rahvast oli kokku 150 ringis ja kõik kohad müüdi kevadel 1 päevaga välja.
1. päeva vaatamisväärsused olid: raba kus sai kultuurmustikaid süüa , koprarada jõe ääres ja eramuuseum kuhu oli kogutud nii vanu autosid kui relvi ja talutehnikat ja tarbeid, vaatamist oli väärt ka selle talu haljastus kus esines ka meie kliimas haruldasi taimi. Laagripaik oli turismitalus kus sai ujuda tiigis ning olemas olid igasugu saunad, õhtul tõsteti ka sealse tünnisauna rekord 12 pealt 16 inimeseni :-)
2. päeval külastasime käsitöötalu kus punuti korve, teine peatus oli talus kus mäeseljakule oli kogutud palju erinevaid kive, seal pakuti retkelistele ka suures koguses mett saia ja piimaga ning singivõileibu - meesai piimaga oli igatahes ülihea!
Edasi tulid üks laululava, muuseum, kirik ning UPITE Küla kus tähistati mingit tähtpäeva, seal esinesid meile ka latkale keeles lauljad ja selles keels kirjutav poeet. Enne õhtust laagrit vaatasime üle veel sealkandis suht haruldase suurtalupidamise kus tegeldi viljakasvatusega kokku 1700-l hektaril. Laagris sai jälle ujuda ja kuulata kontserti, kes tahtis sai ka sauna minna 2km kaugusele. Kui Eelmine öö oli vihma sadanud magamise ajal, siis nüüd saime juba õhtul veid vett kaela aga meeleolu see ei muutnud.
3. päeval



käisime õunaaias kus sai pärast kotid häid ja paremaid õunu täis toppida, 4 sorti oli vist kokku. Veel oli üks väiksem eramuuseum kus mõned mootorrattad ja ja ka muud tehnikat. Eriti lahe oli kellegi kohaliku meistrimehe tehtud saelaud mis oli ilma mootorita - vändaga ajasid kiiruse sisse ja hooratas hoolitses juba selle eest, et laudu saaks lõigata. Kaadervärk oli igatpidi reguleeritav ja ülipraktiline, tahaks omale sellist. Enne matka lõppu jõudmist tuli ületada päris korralik vastutuul ja nahka pista traditsiooniline Karums, mida korraldajad kõigile ühes peatuses jagasid.
Kui üldiselt kulges marsruut kruusateedel, siis vahest sai asfalti nuusutada ja kolmanda päeva hommikul ka "joti retkede" tasemel porine metsa/põllutee läbida.
Retke teekond kaardil koos piltide ja huvipunktidega.