30.05 TRR

Mis on rattarallile minnes peamine eesmärk ? Õige vastus on - püsti jääda, kõik muu on teisejärguline. Isegi 3 kummipurunemist eelmine aasta on tähtsusetu, mina ju jäin terveks aga mitte seekord..
Kukkumine on ammu olnud minu suurim hirm ja plaanisin seekord suuri gruppe vältida. Algul polnud vajadustki gruppi hoida, sest eelmise aasta ebaõnn oli mu kukutanud aeglasse seltskonda. Nii olingi enne raudteeviadukti vasakult möödumas päris suurest seltskonnast kusjuures hoidsin lausa paari meetri kaugusele külgsuunas. Sellest ei piisanud, kui keegi (väidetavalt mägirattur) otsustas grupi nagu vilja vasakule lamanduma sundida. Tundus et saan puhtalt mööda, kuid siis ilmus minu ette kellegi maaslamaja käsi ja sellele otsasõitu ei saanud enam vältida. Järgmisel hetkel nägin asfalti juba päris lähedalt, sain ka keelega katsuda sest liiva leidus suus veel tundideks. Ajasin end püsti ja selgus, et luudkondid terved aga parem näopool valutab. Rattal kett maas, lausa känkras, käiguvahetus- ja pidurilingid viltu, tagaratas 8, sadul kõver. Keti pealesaamine oligi suurim probleem hetkel.
Kiirabi sõitis mööda ja kuna keegi ei tundunud abi vajavat, siis läks peale viadukti järgmise külakuhja juurde. Peale liikumasaamist suundusin minagi sinna ja palusin oma kipitavat nägu puhastada, seda ka tehti.
Jälle oli rong läinud ja pidin hakkama üliaeglaste hulgast ülespoole rühkima ja seda vastutuult ning tuul oli (väga)tugev. Põlva ristis sain kokku Johniga kes pakkus oma laiade õlgade taga tuulevarju aga peale paarikümmne meetrist proovi ma sellest loobusin, tema "tasa sõuan, kaugele jõuan" tempo ei vastanud minu võimetele. Soovisin talle edu ja läksin oma teed, üksi. Veidi enne Tatra orgu tuli tagant tandem mille tuulde end haakisin, tundsin juba kergendust, et lõpuks ometi on ka keegi kes tööd teeb aga see oli silmapete, nende töö lõppes laskumisega ja tõus ning pööre Otepää poole tuli jälle üksi vastutulevate autode ja loodust ning vastutuult nautivate ratturite vahel rühkida. Varsti leidus üks maastikurattur kes oli kummipurunemise tõttu maha jäänud ja temaga sai hakatud veidi koostööd tegema. Mingi ajapärast kaotasin ta kuhugi tahapoole ära sest ma ei jäänud kuhugi gruppi kauaks pidama vaid kimasin oma kiirusega edasi.
Pangodi TP sai läbitud täiskiirusel ja kuna enamus eesolijaid tegi seal peatuse, tekkis pikk tühimik minu ees. Kodijärvel aga paistis ees juba suurem grupp milleni oli ca 100 või rohkem meetrit maad. Hoolimata pigutamisest vahe ei vähenenud, aegajalt pudenes sealt grupist keegi nagu surnud kärbes aknalt ja kadus hooga minu seljataha. Nõuni järel aga grupp "pidurdas" millegipärast ja sain nad kätte paarisaja meetri jooksul. Ilmselt oli neil jaks otsa saanud, sest Otepääle tõusin juba grupist läbi ja peale TPd olin jälle omapead, tegelikult koos ühe maanteeratturiga kes ka varem oli välja paistnud. Hiljem ilmus välja ka mägirattur kes kadunud oli olnud ja siis sai lausa kolmekesi toimetatud. Sihval tuli esimene peatus - pudel oli tühi ja luhtus minu lootus uus pudel haarata, lihtsalt polnud. Seega lasin pudeli täita jõujoogiga. Peale Otepääd maanterattur jälle kadus kuhugi ja jätkasime koos mägiratturiga. Sihval sai Vollit tervitatud, ta ju punkti pealik lausa ja Otepäält väljumisel oli Piret koos lastega raja ääres ergutamas, seega ka tuttavaid nägusid paistis. Palu kandis oli suurem kukkumine eespool olnud ja rajaääres paistis pea 10kond sõidukõlbmatut ratast ja ratturit aga enne seda oli ma meil ohtlik moment. Nimelt ühe tandemi kõrval sõitis saateauto ja algul ei tahtnud see meile teed anda kuigi olime oluliselt kiiremad, kui siis aga auto vasakule tõmbas ja me olime auto ja tandemi vahele jõudnud - läks tandemil kett maha või kiilus kinni, igatahes tegid nad paar hirmuäratavat vingerdust kuid siiski jäid püsti. Palu kandis võttis minu ja mägiratturi tuulde üks vanem mees maanteerattaga ja püsis seal Elvani. Hellenurme kandis hakkasid ka minu jalad ja muud lihased edastama signaale, et midagi on nagu päeva jooksul tehtud juba.
Elvas oli jook otsas ja siis võtsin juba vett, ilmselt läks mul kauem kui kaaslastel sest mägirattur oli silmapiirilt kadunud ja maanteerattur paistis eespool aga teda püüda ma ei suutnud. Enne TPd oli teeääres Liane lapsega :-) Varsti ilmus tagantpoolt päris korraliku tempoga üks lühikese raja tüdruk maanteerattaga ja tema tuulde ma end ka haakisin. Jaksu tundus tal olevat ja nii ma tema tuules aina ettepoole rühkisin kuni vist 500m enne finishit tempot tõstes ta taha jätsin ja eestpoolt veel 2 kohta pikamaameeste osas võitsin.
Kokkuvõtteks enesetunne ja vorm olid ülihead ja kui poleks seda kukkumist olnud, siis... hoidke alt :-)
Tulemus oli 1388. koht ajaga 4:38:05 mis on minu kõigi aegade 3. tulemus sel rajal - kiireim oli 2008 aasta (veel mägirattaga) 4:17:45
Kahjuks oli kukkumis pauk nii kõva, et GPS lülitus välja kuigi oli sadulakotis vutlari sees, seega kahjuks pole kiiruse ja aja graafikut mida oleks ülipõnev tagantjärgi analüüsida :-(
Eelmise aastaga võrreldes paranes nii aeg kui koht aga siis oli rada teine. Siiski koha paranemine oli väike ja tuhandesse stardigruppi pääseda pole eriti lootust järgmine aasta. Aitaks see kui oleksin järgmine aasta varem koridoris kohal ja saaksin eestpoolt startida ehk. Omaette teema on nüüd kukkumistega, kartsin ju tohutult seda ja kuna nüüd ka nii viletsalt läks, siis ei tea ma veel mis taktikat rakendada et edaspidi terveks jääda. Kõige ohutum oleks aeglaselt sabas sörkida aga see ei tule kõne alla, eespool oleks ka ohutum aga massist tuleb mööda saada ohutult enne.
Taavi lõpetas seekord 1365. kohaga ajaga 4:36:01 , seega napilt 2 min minu ees. John aga 1802. kohaga ajaga 6:09:27. Ta võttis asja rahulikult.

Esimene öö möödus valuvaigistite neelamise täheall, alles kella 5ks hommikul oli nende kogus saavutanud sellise hulga, et ka mingi mõju tekkis ja sain lõpuks 2 tundi magada. Esmaspäev oli kükloopide päev - parem silm ei avanenud paistetuse alt eriti. Täna on neljapäev, ei valuta enam, paistes pole ka aga siiski on silm lilla nagu Kopli pätil ja paremat näopoolt katab koorik - elu on ilus :-)
Kindlustus saatis mu kuupeale, leping olla selline, et 7 päeva omavastutus ja siis mingid päevarahad kui töövõimetusleht. Selle lepingu lõpetan nüüd kohe ära ja IFiga kindlasti uut ei sõlmi.