25.05 TRR

13. korda olin Tartu Rattaralli stardis ja nagu viimastel aastatel kombeks, olin seda nii oodanud kui ka kartnud. Oodanud selles mõttes, et maanteel on mõnus sõita vahelduseks aga kartnud kuna oht (rängalt) kukkuda on väga suur. Väga tabav oli ühes leheartiklis toodud fišeerujate omavaheline tüüpvestlus: " Kuidas läks?", "Hästi läks, püsti jäin!". Õnneks läks ka minul seekord hästi - püsti jäin ja tegelikult isegi väga hästi läks. Edasi kopin siia velo.clubbersisse kirjutatud teksti:Kommenteeriks kah oma 13. rattarallit: elu parim tulemus minu poolt, mitte koha aga aja poolest (koht on parim olnud aegadel kui osavõtjaid alla 200 oli..) Seekord siis 923. koht ajaga 4:17:45 mis on pea 15min parem eelmisest parimast tulemusest. Kuidas on see aga võimalik kui eelmise 2 päeva jooksul oled autoga maha sõitnud ca 700km ja eelmisel päeval olnud jalul ning füüsilist tööd teinud ilma kordagi puhata ja süüa saamata ca 12h, mille jooksul sai jalgsi läbitud 14+ km ? (Olin ametis Maijooksu korraldamisega) Igatahes laupäeva õhtul oli tunne, et mul pole mõtet üldse rallile minnagi, sest jalad ei kandnud enam ja põlved valutasid ning ma ei suutnud püsti seistagi. Koju Otepääle jõudsin ~04.00, seega magada sain kah ainult 3,5h. Masendus, väsimus ja lootusetus enne starti oli hullem kui esimestel kordadel rattarallil 176km sõites..Aga rajale jõudes ununes see kõik.. Umbes veaduktil leidsin omale sobiva suure grupi milles sisuliselt püsisin kuni Pühajärve mäeni kui jäin tagaotsas aeglasemate taha karpi ja grupp oma teed läks, minu pingutused kinni püüda aga läksid luhta vastutuule tõttu. Eriti valus oli vaadata kuidas üks rattur mootorratta tuules kusagilt kaugelt tagant grupile järgi veeti.. Tema numbris olid minuarust 3 ühte ja üks 5 aga kuna ma pole 100% kindel enam, siis otseselt kedagi ei julge süüdistada.. Aga enne Sihvale jõudmist toimus seal grupis ka paar intsidenti: ühel hetkel märkasin, et esimene osa hakkab eralduma ja olen karpi jäämas ning üritasin paremalt poolt ette trügida kuid õnnetuseks oli teepervel heina all pehme liiv ja ratas lausa kleepus sinna kinni. Kukkumise ohtu õnneks polnud aga kui grupp oli möödas pidin ratta välja tõstma, sobiva käigu sisse panema ja järgi sõima. Õnneks polnud grupi kiirus suur ja sain kiiresti tagasi tuulde. Mingi aeg hiljem käis mats ees paremal ja üks mees oli siruli, vaevalt km hiljem mats vasakul ja 2 matsi röökimise saatel orbiidilt väljas. Vot selle matsu mõjul tõmbus osa grupist paremale ja jälle olin ma teepervel aga seekord oli peenar kõva ja kinni ei jäänud. Otepäält Palubera teeristini oli suur grupp ca 100m raadiuses aga kõik katsed üksi või koos mõne kaaskannatajaga seda püüda luhtusid. Elva suunas sõites oli vastutuul nii tugev, et grupi eelis pandi maksma ja see kadus silmist. uuue grupi leidsin peale Elvat ja see oli sama suur kui eelmine, igatahes maantee kasutasime ära kuni vasaku servani. Seekord toimus lagunemine viaduktil kus suurem osa eraldus ja ma teiste taha jällle jäin. Selle väikse pundiga lõpu suunas sõites ootasin, et millal käib stardipauk ja sütt alla kühveldama hakatakse, kuid kui 1km enne lõppu miskit ei toimunud, väntasin vaikselt vasakult mööda ja alles siis tundsin jalgades krambihoiatust mistõttu püsti tõusta ei julgenud ja mõned must uuesti mööda said.Kogu sõidu hoidsin ennest gruppide tahaotsa kus nii tihe polnud ja seal tundsin end ohutumalt, sest peale paari aasta tagust kukkumist aedlinnas Valge Krooni kohviku ees, kus ca 4 matsi mulle selga maandus on mul totaalne hirm grupisõidu osas ja lahti ma sellest pole siiani saanud.. Igatahes järgmine päev polnud mitte mingit väsimust ei jalgades ega kusagil mujal ja miski ka ei valutanud, seega jääb ainult unistada milline oleks olnud tulemus kui mul maanteeratas oleks.. Kusjuures kuni Restu tagasipöördeni oli keskmine kiirus 36+ mis on minu kohta mägirattaga (ees 1,5", taga 1,75" maanteekumm) ikka väga hea tulemus.
Siin olen pildile jäänud kolmandana: Aga Taavi on oma uue maanteerattaga lausa üksi suures plaanis: