Roheliste retke algus oli Anija mõisas. Kui üleeelmine aasta tuli Põltsamaal niitmata heinamaal parkimise eest maksta 6€, siis nüüd juba 8€, samas parkimise korraldus oli alla igasuguse arvestuse. Näiteks lõunapoolt lähenedes kästi sõita Tallinna poolt tulnud autode rivi lõppu kilomeetri kaugusele, parklasse sisse- ja väljapääsuks oli ainult 1 teerada. Eks Meeskond tahab ka ratsa rikkaks saada..
Mandaadis seevastu polnud mingit järjekorda ja sain oma asjad kohe kätte. Kogu sissejuhatus jäi mul aga nägemata just selle parkimise venimise pärast.
Alloleval kaardil on näha minu teekond retkel ja punasega on tähistatud 1990 toimunud "Mida varjad, Kõrvemaa?" retke rada raamatu "Roheliste rattaretked 25" põhjal.
Esimene peatus oli Kaunissaare veehoidla, kus Valdo Praust rääkis teede ja selle koha ajaloost. Nimelt sealne mõis olla kuulunud Tallinna piiskopile ja seal tehtud millalgi 12. sajandil ka Tallinna sadama laiendamist puutuvaid otsuseid.
Järgmine huvitav koht oli Pikaveski sild millel säilis terve vene aja mälestustahvel selle ehitamisest 1934 aastal. Lugedes teksti sellel on säilimine ikka täielik ime.
Tammi ehitamise taga oli ärimees Joakim Puhk, firmanimi "Puhk & pojad" on aga eestiaegsetest firmanimedest minu mälus just see kõige tüüpilisem näidis.
Lõunapaus oli Voose külaplatsil, see sai veedetud oma võileibu järades.
Järgnevalt jäi teeäärde üks rändrahn mis vaheldiseks asus jões.
Kui päeva esimesed 40km olid olid olnud hea tee ja ka allatuult, siis nüüd tuli ca 10km väga kivist metsateed kus sai sõita ainult auto jälgedes. Rabav puhkemaja juures Rääkis Arne Ader metsistest, meelde jäi see, et "hullude metsiste" tekkimise põhjuseks on nende elupaikade hävimine. Ühe hulluga kohtus osa rattureid eeloleval õhtul.
Tammsaare muuseumis toimus välilaval Improteatri etendus kus aluseks võeti vihjed Tammsaare teostest aga edasi arendati neid juba pealtvaatajate näpunäidete järgi, päris lõbus oli. Kahjuks oli tõusnud külm tuul ning minu igatahes hakkas väga külm, kuna ratas oli aga mitmesaja meetri kaugusel, siis oleks tähendanud lisariiete otsimine osast etendusest ilma jäämist :-(
Albu Jäägri villa taga oli varjualune pehmete toolidega, mis oli mõnus vaheldus sadulale, kuulata sai aga lugusid huntidest kohaliku jahimehe Igor Homini poolt.
Nüüd ootas ees ainult laager Valgehobusemäel, kuid sinna tuli sõita mööda põlluteid ning veel tugevamaks läinud tuul keerutas liiva üles nagu vesipüksid. Lisaks oli tuul enamuse ajast vastu kah.
Õhtul oli mingi lärmakas kontsert, Metsatöllmokad või miskid sellised, õnneks sai neist piisavalt kaugele minna kui ronida vaatetorni mis oli LEDidega värviliselt valgustatud.
Torn oli veneaegne kuid renoveeritud, ehk siis trepid olid uuemad, kandevõimeks aga märgitud 6 inimest. Õnneks ei vastanud see tõele, sest alla ei kukkunud ka mitu korda suurema inimeste arvu juures, kes seal vaadet nautisid. Mingi ebakaine laste seltskond kõigutas ka pidevalt.
Öö oli aga eriti külm, selga sai 2 jopet, jalga pikad püksid aga ikka veel oli külm, kuuldavasti ka paljudel teistel. Reedene kilometraaž 78,38km keskmise kiirusega 18,06 ja sõiduaeg 4:20:20
Teist korda sattus vaba neljapäeva õhtu ja Otepää kandis toimuv Tartu neljapäevak kokku. Kuna järgmine hommik ootas ees roheliste retkele sõit ja asjade pakkimine oli pooleli, siis sai valitud rada 3.
Kahjuks tekkis mul probleem ühe punkti leidmisega ja selleks kulunud aeg viis mu tulemustetabeli lõppu :-(
Kuna kell oli koju jäänud, siis joonistasin teekonna kaardile mälu järgi, rohkem läks aega 51 punktiga kus ma seiklesin 34minutit, enne sai ka jalg 2 korda järjest välja väänatud ning punkti otsides tabas mind paduvihm, kaugemal müristas ka äike.
Oli kunagi sügisjooks, siis jooksumaraton ja nüüd maastikumaraton. Tavaliselt on kevadine jooksumaraton ikka sooja ilmaga toimunud kuid viimased paar aastat oli ilm jahe, pidi pikkade varukatega jooksma. Seekord oli soe ilm tagasi ja mõni kraad pealegi, ca 28C oli. 10km ei ole sellise soojaga just palju, kuid ka mitte kerge, esimeses TP-s sai joodud 2 topsi kuid juba 1km hiljem suu kuivas. Teine TP oli 3,7km enne lõppu ja seal oli ka RC Cola joogipunkt, see oleks võinud olla kuskil TP ja Finiši vahel, vähemalt selle palavusega. Palavuse ja osaliselt ka nädal varem põetud haiguse tõttu oli tulemus veidi nigelam oodatust.
Siim ja Lilli läksid teisele katsele, et saavutada Võhandu maratonil segapaarikanuudel kohta 10 hulgas.
Seekord alustasime ettevalmistusi veidi varem, penod ümber istmete, tühjad 5 liitrised kanistrid istmete alla, penost pehmendused kanuu servade äärde eesistuja säärte ja põlvede säästmiseks, see kõik sai tehtud juba enne kohale jõudmist. Kanuuks oli neil tavaline matkakanuu veetee.ee valikust, valisime lihtsalt võimalikult siledama ja tervema põhjaga isendi. Reede õhtul paigutasime kanuu järveäärde ning Siim ja Lilli jäid Võrru ööbima, et varahommikul kiiresti starti jõuda, mina läksin ööseks koju.
Start oli kell 7.00, seekord saime koos Tiiu ja Mirjamiga Otepäält varem liikuma ja jõudsime stardiajaks juba kaldale vaatama. Kanuud ja süstad olid juba oma pool tundi järvel loksunud starti oodates ja omale paremat kohta välja võideldes.
Igasugu muud ujuvvahendid läksid stardipaugu järel otse Roosisaare silla alt "rajale", kanuud ja süstad aga 5km pikkusele järve ringile, sellest ka väike erinevus distantsides, ehk vastavalt 90 ja 95km. Päris 100km siiski täis ei saa.
Esimene ajavõtt oli Liitva sillal, parmini teatakse seda ehk gaasikontori sillana. Seal olid nad 7. positsioonil, mis oli alguseks päris lubav.
Sinna vaatama me siiski ei jõudnud ja suundusime Kirumpää sillale, seal on juba kõik paadiklassid segamini ja šõu vägev.
Eelmisel aastal olin leidnud jõeäärde pääsu ka Villa külas ja seal tegid nad väikse peatuse, nimelt oli Siimul joogikoti rihmad hõõruma hakanud sest kott oli päästevesti peal, nüüd sai vest koti peale pandud. Tegelikult seda varianti olin ka mina Xdreamidel kasutanud algusest peale ja see oli end õigustanud. Joogipudelite asemel olid nüüd mõlemal kotid seljas, see säästis paadi põhjas pudelite taga ajamisest. Kääpa sillal oli järgmine vaatekoht. Siis Pindi külas läheb üks talutee otse jõe äärest ja seal sai auto signaaliga tervitatud.
Paidra on esimene üleveo koht ning kuna nad olid seekord kiiremad, siis oli ka rahvahulk päris suur kui sinna jõudsime, auto sain parkida umbes 1km kaugusele, õnneks jõudsin joostes tammini piisava varuga, et kanuu kinni püüda kui nad maabuvad. Lilli õde Ly oli ka oma seltskonnaga ergutama tulnud ning seekord sai ka Siim kanuu tassimisest puhata sest sealt seltskonnast tuli üks poiss appi. Koht oli jätkuvalt 7. Enne Leevit sai jõeäärselt nõlvalt ergutatud.
Leevil on tõsisem ülevedamine ja ka lõunapaus. Parkimine on korraldatud jõest läänepool mäeotsas aga ikka pargitakse kõik teed umbe ja nii oli seal isegi oht, et ma ei saa autot pargitud enne kui nad kohale jõuavad. Läks siiksi õnneks ja parkimist korraldanud laigulises vormis talumees näitas kätte lühema tee alla jõe äärde läbi oma hoovi :-) Positsioon oli paranenud 1 koha võrra, tagantjärgi vaheaegu uurides selgus, et üks eespool liikunud paatkond oli katkestanud. Ise võtsime supisöömise ette alles peale kanuu uuesti teele saatmist. Nüüd tuli ka suurem tuul ning vihm. Seni oli ilm ilus olnud ning soojem kui eelmine aasta. Parkimiskohast aga üle jõe tagasi suurele teele saamine võttis 10kond minutit, selline ummik oli tekkinud. Seega ei olnud meil ka lootust enne Süvahavvat neid näha. Seal tekkis jälle parkimisega probleem, nimelt oli suure viidaga tähistatud parkimine heinamaale aga selle asemel oli täis pargitud terve teeäär ja lisaks leidsid mõned naisinimesed, et oma bemm on kõige mõistlikum parkida just parkla sissepääsu ette... Probleem jahenes siiski ja saime oma koha heinamaal. Joostes jõeäärde ning Mirjam jäi sillale, et suunata kanuu paremale kaldale kus mina juba ootasin joogikanistriga sest joogikotid vajasid täitmist. Süvahavva on see koht kus peale veskitammi on vasakul kalda ääres see kollane kraana sõrestik mille otsa paljud põrutavad ning ümber lähevad. Seekord läks näiteks üks kanuu vett täis lihtsalt halvasti lainesse sõites ja nii ulpis see seltskond pea paarsada meetrit allavoolu.
Enne Leevakut sai läbi käidud kõik eelmisest korrast tuttavad sillad ja kaldapealsed kust kaasa elada, Võukülas käis üle ka järjekordne vihmapilv.
Leevaku ülevedu oli lühike aga seda pikem aeg kulus söömisele ja puhkamisele. Peale Leevakut avastasime paari RMK puhkekohta kus jõeäärde pääses aga esimeses magasime omad maha, ei teadnud kas nad on juba möödas või mitte ja ära sõites autoaknast nägime neid möödumas. Sealkandis muide puudub igasugune netilevil kõigil operaatoritel ja polnud võimalik asukohta kindlaks teha.
Vahepeal läks meil ka päris sandisti teevalik kuna kaardil olevad väiksemad teed lõppesid ka eravalduse keelumärgi või mudamülkaga. Räpinas oli jälle see tammist ülevedu kus kanuu tuli tassida läbi telgi ning võistlejad said purgi "punast pulli".
Nüüd oli jäänud sisuliselt lõpusirge, koht püsis jätkualt 6. Viimane kaasaelamine oli Mädajõe ühinemiskohas ning siis siirdusime Võõpsus parkimiskohta otsima.
See osutus suuremaks väljakutseks kui eelmine kord sest ühed venelased otsustasid kinni parkida terve tänava, neil vaja oma süstasid peale laadida. Õnneks saime ka omale koha leida ning napilt enne lõpetamist finišialasse joosta.
Eesmärk sai täidetud - 6. koht on 10 hulgas ja seega kanuuga asi ammendunud, nüüd mõtleb Siim juba süsta peale :-)
Kokku lõpetas 45 segapaari kanuud, üldarvestuses oli koht 338 ja lõpetas üldse 832 paati.
