Pikk distants oli seekord 124km ja osaliselt kulges uuel trassil. Hommik oli jahe, alla 15C ning starti sai mindud lühikeste pükstega ning pika särgiga mille peal õhuke vest. See oli õnnestunud valik ja sobis terveks sõiduks. Stardikoridor oli tagasipöördega, ehk siis taga startijad olid seljaga stardi poole. Uuendus oli see, et tempogrupid olid paigutatud koridori lõppu, mina läksin rajale peale neid. Stardihetkest oli möödas ca 4min kui mina rajale pääsesin. Kaugele sõita ei saanudki, juba Turu ristmikul oli ummik ja jalad tuli maha panna. Oletasin, et grupikukkumine, kuid pärast selgus, et tempogrupid olid selle põhjustanud. Lõpuks hakkas see ummik lahenema ja sain osadest mööda. Peale Riia ringi tuli üks väga kitsas koht kus oli tõepoolest kukkumine, üks telefongi vedeles veel keset teed. Sain õnnelikult mööda kuigi telefoniomaniks oli valmis peaees oma saaki haarama. Keegi mine ees sõitis ka sellest telefonist muidugi üle kuigi kiirus oli olematu ja ruumi mööda sõita oli ka piisavalt. Suurel maanteel Nõo suunas oli tugev vastutuul ning mingi tempogrupp kellest olin algug möödunud, jõudis mulle järgi. Tõmbusin paremasse serva, mingil hetkel ka aeglustusrajale aga grupp oli kahes reas ja veninud väga pikaks. Minusuguseid aeglasemaid oli teisigi kuid grupp sõitis ka paremas servas ning hoidsin hinge kinni, et see ohutult mööda lasta. Seekord läks õnneks. Juba siin oli minuarust suur kitsaskoht tempogrupi lõppujätmises, suurel kiirusel aeglastele järgijõudmine grupiga ei ole turvaline, eriti kui grupp sellega üldse ei arvesta ja vasakule ei hoia vaid aeglasematele selga sõidab ning loodab, et nad lihtsalt gruppi sulanduvad või kadudeta grupist läbi vajuvad. See ei ole minuarust normaalne, grupi liidrid peaks sellises olukorras vasakule tõmbama ja grupi ohutult mööda juhatama.
Kusagil peale Nõod oli keegi kiirabisse tõstetud ja kaasvõistleja oli 2 rattaga teeääres ootamas. Uus rajaosa oli Elvast läbi Laguja Otepääle ning see sai Elvas alguse kruusalõiguga kurvis. Õnneks oli see ohtlik koht piisavalt reklaamitud ja isegi isand Kelk oli seal vile ja lipuga isiklikult kohal. Isegi väiksel kiirusel raputas kõvasti kuid probleeme polnud. Minu ees oli nägemisulatusse tekkinud üks grupp mille taga sõitis kiirabi, reanimobiil lausa. Selle tuules aga üks rattur. Umbes 5km pärast jõudsime Sassi mäefiniši jalamile ning sain grupi kätte. Sellest kiirabi tuules sõitvast ratturist möödudes soovitasin tal numbri maha võtta, sest muidu saab disklahvi. Hetk varem oli ka Kelk oma auga just mööda sõitnud ning kindlasti ta seda auto tuules sõitmist nägi. Iseasi kas viitsitakse igat prügikala diskvalifitseerida. Mina möödusin tõusul kogu grupist, mida vedas soomlaste punt, ning mäe tipus olin ca 50m eespool juba. Kogu tee Otepää poole pöördeni olin 100-150m eespool. Nüüd aga hakkas vihma sadama, päris läbi ei vettinud kui märjaks juba sai ja jahe oli kah. Kui siis enne Otepää Alajaama pööret taha vaatasin, polnud grupist enam jälgegi. Pöördesse jõudsin 3 ratturi järel ning vahetult enne pööret trügis minust mööda üks sinine universaalpassatkes hakkas nende kolme ratturi taga signaalitama ning peaaegu pöörde hetkel neist ka mööda kihutas. Õnneks nägi seda olukorda seal liiklust reguleerinud politseinik kes selle nahhaali kunni pidas, loodan, et sai piisavalt noomida. Peale Techne tanklat oli TP ning kuna see asus tõusul, siis polnud probleemi hoog maha võtta ja TP pealikult pakutud jõujook vastu võtta.
Saverna suunas sõites polnud tuul just vastu kuid puhus kuskilt küljepealt. Postiteel sai TPs juba peatus tehtud ning mõned hapukurgid söödud, samuti läks enne TPd sisse teine geel, eelmise olin võtnud Otepääl. Nüüd tuli järgmine vihmasabin, õnneks üsna nõrk, kuid asfalt oli mingist eelnevast sajust juba läbimärg ning rattad keerasid ise piisavalt vett üles, et märjaks saada. Tartu Põlva maantee oli eriti vastik, tuul oli jälle vastu, lisaks tekitasid vastusõitvad rekkakolonnid sellise tuuletõmbuse, et raske oli püsti jääda, veel hullem kui samal hetkel veel seljatagant keegi 90ga tuli. Seal teel peaks minuarust võistluse ajal olema autodel mõlemas suunas max kiirus 70, ehk siis oleks ohutum.
Kuskil lennundusmuuseumi kandis jõudis kohale siis päris vihm ise. Tuul oli algul küljepealt, pärast jälle vastu, vihma kallas juba tugevalt. RC Cola punktist möödusin peatumata, juua polnud ju vaja, jäi ju minu 0,7L pudelisse lõpuks 0,35L jooki järgi, punktides olin aga mõned lonksud ainult võtnud topsidest. Vihm ja külm tuul muutsid sõrmed kangeks, eks ülejäänud kehal oli ka vastik sest kuiva kohta enam polnud. Vahetult enne Ringteele jõudmist tuli seljatagant mitu autot mis ka mööda sõitsid ning siis ringristmikul kohe ette jäid, pidin peaaegu seisma jääma, et mitte neile otsa sõita. Ilmselt oleksin pidanud olema nahhaalsem ja enne ristmikku nad lihtsalt ära blokeerima, kuid ma ei osanud sellega arvestada. Kuna Ringteele neil pöörata ei lastud siis jäid nad ringristmikul minu ette seisma. Nüüd hakkasin uuesti kiirust koguma ja mõtlesin, kas saab veel kedagi eestpoolt kätte. Õnneks taga ei olnud enam keegi mind ohustamas. Saingi ühest pundist mööda ja 3km enne lõppu veel kahest ratturist. Viimased 4km olid paras lõpuspurt. Olin jõudnud alla 5 tunni, mis arvestades vastutuult, oli hea saavutus. Kui mina kellegi tuules juba ammu ei sõida, siis seekord ei sõitnud keegi ka minu tuules ning 100% rajast sai läbitud soolosõiduna. Finišis pidurdamine õnnestus teisel katsel kui olin aru saanud, et sõrmed ei reageeri ja tuleb käelaba kasutada, käike alla vahetada ei õnnestunud aga kuidagi. Sõrmed olid külmast kanged. Kiiresti soe söök sisse ja Johani juurde kuuma dušši alla, seal alles lõppesid külmavärinad. Jahe ilm mulle sobib, kuid endal peab ikka ka soe ja kuiv olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar