Nädala jooksul sai paar korda proovitud klassika suuski ja kõik klappis, libises ja pidas ilusti. Aga erinevalt maratonist oli siis rada kõva... Maratonile eelneval päeval ja ööl aga sadas maha arvestatav hulk värsket lund mida ei õnnestunud enam kõvaks pressida ja nii oli maratoni ajal klassikajälg pehme ja lagunes. Tegelikult olidki kasutusel ainult 4 parempoolset jälge, sest vasakpoolsed olid tõmmatud enne lumesaju lõppu ja seal polnud võimalik üldse sõita. Seekord olin stardis üksi, ilma sõpradeta, kõigil oli miskit muud ees. Rahvast oli seekord üldse vähe. Lootsin, et minu kõige suurem hirmu koht - Ansomäe laskumine on seekord ka rahulikum aga siiski mitte, ikka käis seal trügimine ja õnn oli, et ilma kukkumata läbi sain. Üks intsident jäi eriti silma - idanaabri võistlusdressis suure numbriga isane "sportlane" pressis klassikajälgede vahelt ettepoole ja trügis minu ette, astudes minu suuskadele. Hetk hiljem pidas ta paremaks jälle rada vahetada ja kargas kõrvalrajal sõitnu suuskadele ning mõlemad kukkusid. Venelane sai kiiremini püsti ja sööstis kohe Ansomäest alla, huvi tundmata mis sai ohvrist kelle ta just pikali oli tõmmanud. Õnneks sai ka tema hetk hiljem püsti ja varustuski tundus terve. On ikka idioote rajale lastud...
Kuni Matuni oli mass ikka koos ja tempot valida ei saanud, edasi läks lahedamaks aga sai ka selgeks, et pehme ja lagunev klassikajälg pidurdab minu hoogu. Kõval pinnal olid suusad toiminud, kuid pehmes vajusid nii sisse, et pidamisala oli vastu lund ja ma ei saanud ka laskumistel õiget hoogu. Ainuke lahendus mis oleks päästnud, oleks olnud lühem pidamisala, nujah, tagantjärgi tarkus... Sõidu teine ohtlik moment oli Harimäelt laskudes, vasakpoolsed rajad olid ju lund täis, seega laskusid kõik parempoolsetes ja nii libises üks naine ilma pidurdamata mulle selga. Jäime püsti ja kõik terveks, järgmisel laskumisel oli ta juba kõrvalrajas ja lendas järgmisele selga, siis vabandas, et hästi libisevad suusad ja kehakaal põhjuseks. Pigem küll oskamatus minuarust. Ande TP järel hakkas halva libisemise tulemusel ka tunda andma, et energiat on kulunud arvatust rohkem. Siiski midagi hullu polnud ja ilma eriliste intsidentideta kulgesin lõpuni. Tulemus muidugi kehv. Hea muidugi, et üle mitme aasta maraton terves pikkuses toimus, ilm oli ka tegelikult päris hea. Finišis oli söömine esmakordselt suures köetud telgis, see oli positiivne.
PILT Teekond GeoApes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar