A rada algas rattaralliga, üks ring tehtud ja esimene punkt kätte saadud, sõitis kogu mass otse edasi. Kuna legend rääkis muud ja ma ei olnud veel jõudnud selle läbiraalimisega niikaugele, et aru saada, et teine ring on veel täpselt samasugune, siis oli meil väike mõttepaus ja jäime natuke maha. Kanuuga läksime kõigepealt suuremale tiirule, lainetus veidi segas ja ei saanud kogu aeg ideaaltrajektoori hoida. Peakohal aga sõelusid luiged kolmeste gruppidena, need olid nagu Vene pommitajad. Ründelennukid, ehk kajakad aga pesitsesid kõrkjates ja neist hoidsime ohutusse kaugusse, ei soovinud liikidevahelist konflikti tekitada. 43 punktis läks Martin jooksuga võtma 40 ja pidime kokku saama 41 juures. Ootasime päris kaua aga lõpuks ta tuli ujudes üle kanalite. Need kanalid olid muidugi omaette vaatamisväärsus, nimetati küll Veneetsiaks aga mina nii päris ei arva, telekast nähtu põhjal tekkis analoogia pigem Tai või Kambodzaga. Kirjeldada neid kanaliäärseid datšasid on veidi keeruline, peab ise nägema, et uskuda sellise elu võimalikkust Eestis. 38 juures läks Martin jälle luurele, et ka 37 saada, tagasijõudes "rõõmustas" meid infoga et oli kuskil keelualasse sattunud ja ilmselt oleme nüüd disklaffi saanud. Selles vaimus siis mööduski ülejäänud võistlus. Tassisime kanuu üle muuli ja 48 juures saatsime Martini jälle maale, et kahekesi tagasi sõuda, tema aga jõudis joostes ikka kiiremini kohale. See veeäärne garaazikooperatiiv oli samasugune ime nagu eelmiste punktide suvilakooperatiiv. Päris kummaline oli vaata kuidas ühel kanaliristmikul kalamees mootorpaadi ankrusse jättis ja õnge sisse pani, ümberringi nähtaval ainult silikaadist garaazide müürid, loodus missugune. Samal ajal ületas üks kaasvõistleja aga laia kanalit keskküttetoru konstruktsioonepidi ronides, kaart hambus. Garaaziuksel grillivad "kohalikud" vaatasid seda tegevust muidugi mõistmatute pilkudega.
Ratastega sõitsime tagasi esimese punkti asukohta ehk Kreenholmi väravasse. Sealt algas eraldi jooksuetapp. Kuna minu niigi jooksuvastased jalad olid kanuus lõplikult kangeks jäänud valisin omale lihtsama 18A punkti, süvenemata, et tegelikult läbivad kokkuvõttes kõik võistlejad kõik samad punktida ja et Mirjam sai kohe kõige raskema. Nii tekkiski pea tunnine "puhkepaus" kui Mirjam kadunud oli ja teda kuskilt otsida ka ei osanud. Selgus et talle sattunud 18C punkti pääsemiseks III korrusel tuli käia nii IV kui I korrusel ja maha joosta pea mitu kilomeetrit. Kui siis lõpuks kokku saime, oli suurem mass juba laiali jooksnud ja tõukerattaga postide vahel slaalomi sõitjaid päris vähe järgi jäänud. Nüüd tuli jälle eraldi punkte võtta ja vahepeal kokku saada. Punkt 25, vent. ruum tekitas veidi segadust, kaardil olev maja pilt ei klappinud tegelikkusega ja puudus ka info, et mis korrusel see ruum on, nii kolasimegi igasugu urgastes enne kui ämblikuvõrgu kaudu keldrisse ronisime. Keegi hea inimene oli niigi keerulisse keldrisse veel tossumasina installeerinud ja seega oli veidi raskusi peegelpildis oleva keldrikorruse kaardi ja tegelikkuse kokkuviimisel, et saada järgmisse punkti mis asus juba pööningul. Kõrgematele korrustele me siiski ei pääsenud ja väljusime mingist ukseavast uuesti maapinnale. Kui hiljem avastasime, et see peegelkaart hoopis teise maja kohta käis, siis oli nalja palju :-) Esimese hooga sattusime muidugi valesse punkti, rattaetapi omasse ja sealt üritas suur osa rahvast pööninguluugist üles ronida, kuni keegi alttulijatest teatas, et see vale koht ja teistkaudu vaja läheneda. Nüüd tuli köieetapp, Mirjam oli teatanud, et ta sooviks väga laskuda aga selleks hetkel oli see soov kuidagi lahtunud, mina aga tahtsin väga minna. Panime Martiniga traksid peale ja tornipoole suundudes saime alles teada, et reegleid on muudetud ja laskub ainult 1 liige. Läksime tagasi, Martin loovutas varustuse ja nüüd alles saime tornipunkti võtta ja mina laskumise järjekorda asuda. Ootama pidi ca 10min vastupidiselt hiljem tulnud B rajakatele, kes seal vähemalt tunni pidid passima. Laskudes oli päris ilus vaade, kahju, et rohkem polnud aega, kiiremini oleks ka tahtnud laskuda aga kuna viimasest laskumisest oli rohkem kui aasta möödas, siis ei riskinud trikitada. Martin tegi telefoniga minust pilti aga lehvitada ka ei saanud, kuigi vasaku käega oleks ju võinud siiski seda teha. Nüüd tuli jälle ratas, alguses mööda territooriumi, siis läbi ühe maja ja lõpuks pidi leidma 2 punkti mille asukohad ainult fotodel märgitud, kaart puudus. Siin tegime saatusliku vea kui ei kasutanud kompassi, oleks pidanud suunad paika panema. Nii me siis läksime torni otsima - valest suunast muidugi ja mitte ainult meie. Esimene sobiv torn oli suletud territooriumil, see aga selgus alles siis kui olime sellele kilomeetritepikkuse ringi peale teinud. Teine torn oli veel ahvatlevam, mahajäetud ja puha. Punkti aga ei paistnud. Kuigi metallivargad olid trepiastmed üle ühe, käsipuud ja osa treppe toetavast konstruktsioonist juba ringlusse lasknud, ronisime üles, ikka punkti polnud. Siis ronisin ühe kõrgema soojatoru konstruktsiooni otsa, et see neetud torn ikka kuidagi silmapiiril tuvastada aga mida polnud oli see torn. Otsijaid oli aga teisigi. Tegime veel ühe tiiru, suhtlesime kaaskannatajatega ja kuna kontrollaeg lähenes kahtlase kiirusega, siis loobusime edasisest pingutamisest, oli ju sel hetkel kindel teadmine, et oleme niikuinii disklafi saanud. Pärast muidugi selgus, et see teine järve poolsaarel olnud punkt oli ikka väga lähedal olnud... Uuesti joostes Kreenholmi vallutama, nüüd siis kõige tagumisse majja mille kohta see peegelpildis keldrikaart tegelikult käis. Kerge ei olnud aga täpselt uksi lugedes ja vajadusel tagasi minnes ja uuesti alustades saime hakkama, mõttes tekkis selle etapi kaardilugemise kirjelduseks väljend "pilves, selgimistega".
Nüüd tuli teine kord sel aastal kui orienteerumisürituse raames tuleb paberlennukit loopida, esimene kord oli Hulkuri sarja autoorienteerumisel kui minu tehtud "TU 144" täitis talle pandud lootused ja tõi meile nii vajalikud boonuspunktid. Nii sai ka seekord kasutatud Tupolevi tehase jooniseid ja jälle lendas Concordei piraatkoopia väga hästi. Martiniga vaheldusmisi seda edasi visates läks see ülesanne päris kiiresti. Mäluorienteerumine oli väga lihtne, ainult 2 punkti. 46, bassein oli paljudele proovikivi olnud aga Martin oli selle kohe tuvastanud, et on ju olemas täpne lisakaart basseini leidmiseks. Seal oli ka suurem summ B grupi naisi kelle suust kostus umbes selline mõtteavaldus, et kas tõesti saab üks punkt NII loogilises kohas asuda :-) Järgmine punkt oli rajameistri mõtetes kindlasti veel loogilisem, ei saa ju Xdream lõppeda nii, et jalad kuivad ja sokid ei kuulu ohtlike jäätmete ladustamispaika saatmisele. Tunnelisse pääsemiseks oli 2 varianti, kas minna üle silla ja sealt juba redelist nõlvast alla ronida või laskuda looduslikku teed pidi, me siis valisime ikka keerulisema ja aeganõudvama. Kaardi viskasin alla, et ei peaks seda kuhugi põue toppima aga see maksis kätte, tuul viis selle mingisse kokkuvarisenud tunnelisse kuhu ainult hädavaevu sisse sain ronitud. Tunneli algus oli lihtsalt märg ja külm, edasi aga paks muda, kus elasid ilmselt sarnased mudaloomad kes kunagi Klooga etapil kanuusid kinni hoidsid, nüüd aga sikutasid nad Mirjamit sellise jõuga, et ta ise ei suutnudki jalgu välja sikutada. Õnneks polnud seda mudamaadlust pikalt, mõnikümmend meetrit punktini ja tagasi. Tunneli laest langes alla veesammas ja punkt ise oli tohutusuure metalltünni küljes, ei oska isegi oletada milleks see monstrum sinna tsaariajal ehitatud oli.. Kõrvaltunnel aga oli paksu jääga kaetud nagu ka ühe maja keldritrepp. Nüüd oligi jäänud ainult joostes joonorienteerumine finišini. Punkt joonel oli paigutatud aga nii, et need kes joonest loobusid, sellele lihtsalt otsa jooksid. Joonel möödusime ka ühe osaleja autost mille tagaukse klaas oli sisse löödud, nii siis tervitasid külalislahked "suurelt kodumaalt" pärit kohalikud võistlejaid. Loomulikult oli autost ka asju kingituseks kaasa võetud.. Finišis selgus, et meie kanuujooksiku eksimus oli kergemat laadi ja meile oli halastatud, ei saanudki disklaffi. Nii jäi sellest sprindi kohta ajaliselt päris pikast võistlusest ikka positiivne mälestus. Kreenholm, kus parimatel aegadel üle 8000 inimese töötas oli ikka võimas küll, isegi tühjade saalidega. Samuti ka tühi paekivipõhjaline jõesäng mille mõlemad kaldad minuarust peaks rahvusliku aardena pigem promenaadidena avatud olema. Sürr oli ka see lagunenud rippsild venemaale mille siinpoolne ots oli lihtsalt kinni müüritud aga selgelt oli näha paekivist korralikult kujundatud trepp kunagi selle kõrvale istutatud puudega.
Teekond GeoApes TULEMUSED Ametlik VIDEO
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar