13.03 Engadini maraton

Kuna seekord polnud me bussiga, siis lootust oma transpordiga stardini pääseda ka polnud. Osavõtutasu sees on transport maratonile rongi ja bussiga. Et aga rongile jõuda, tuli ärgata 5.30. Vähem kui tund hiljem astusime juba sisse RHB rongi 1. klassi vagunisse ja seadsime end istuma 2 härrasmehe vastu, selgus, et hõimuvelled - soomlased. Järgmistes peatustes täitus rong juba täielikult ja oli hea, et meie ei pidanud seisma seda tundi, mis kulus Moritzisse jõudmiseks. Raudteejaamas olin juba eelmine päev näinud, et bussid kogunevad jaama ette, seega nüüd tuli leida sobiv buss. Rahvas moodustas ca 100m järjekorra aga meie läksime piki jaamahoonet seestkaudu ja jõudsime täpselt järjekorra algusse. Seega jälle vedas. Bussis aga tuli juba püsti seista ja päris tihedalt. Nii jõudsime starti ca 8.00, seega oli Madisel aega 20min, minul aga üle tunni. Kui jõudis kätte aeg pakikott ära anda, sattusin ummikusse, nimelt oli minu pakiauto kõige kitsama koha peal hotelli taga, seal kust tuhanded inimesed tahtsid vähem kui 10m vahest läbi pääseda. Kulus vähemalt veerandtund, enne kui suutsin end autoni võidelda ja koti ära anda, samal ajal roomas osa rahvast juba auto alt vastu, tegemist oli Šveitsi armee kõrgete DAF veokitega, seega sai selle all lausa põlvili liikuda :-) Umbes 9 olin oma stardigrupi juures aga aed oli juba suletud, järgmisse mahtusin juba sisse aga sedagi vaevalt. Tegelikult oli ka see aedik sama stardiajaga 9.11. Tegelikult aga saime oma aedikust välja stardialasse ca 15min hiljem. Lumekiht oli juba pehmeks muutunud, sest 2/3 oli juba startinud. Kuna aeg läks käima stardijoone ületamisel, siis polnud enam kiiret, vaid lihtsalt suusad alla ja minema. Probleem oli aga selles, et olin jäänud teise aedikusse oma stardigrupis ja tuhanded olid juba ees läinud, samuti minu aediku 90% rahvast oli ees. See kogu mass liikus aga minust aeglasemalt. Proovisin kohe oma salanippi ja suundusin klassikarajale, et seal paaristõugetega suurem kiirus saavutada aga värske jälg värskel lumel polnud see mida ootasin, libisemine polnud piisav, et jõudu kokku hoides edukalt liikuda. Peale paarikilomeetrist paarislükkamist loobusin ja surusin end tagasi põhimassi vahele. Tegelikult oli juba piisavalt ruumi, et mitte karta keppide purustamist aga mitte piisavalt et vabalt otse omas tempos sõita, tuli pidevalt laveerida vasakule ja paremale, et ettepoole pääseda. Hakkas kustuma ka lootus, et pehme rada on ainult alguse probleem, tuhanded olid ikka oma töö teinud ja kogu rada oli pudruks muutunud, külmakraadidega ikka korralikku rada ei saa. See puder aga jättiski jälje seekordsele sõidule, väga aeglane oli. Tõus Moritzisse oli rahvast täis aga mitte jääs ja päris umbes ning sain ilma ootamata asuda üles tammuma, järgmisel laskumisel aga sain lõpuks pildi suuskade libisemisest, see oli ülihea, seni järvejääl lumepudrus polnud veel selge olnud kuidas ikka olukord on. Ummik oli aga peale Moritzit alajaama tõusul, varem polnud seal kunagi olnud, ilmselt oli ka selles oma süü pehmel lumel. Edasi tuleval metsalõigul vältisin eelmise korra viga ja valisin hargnemistes õige raja ning ei jäänud kuskil troppi. Padjamäe laskumine oli aga kõigest hoolimata muutunud jäiseks ja kuna kõik laskusid puudevahel kääris, siis radade servad olid kõrgete lumevallidega. tekkis olukord kus tegelikult polnud kuidagi võimalik end juhtida ega kiirust maha pidurdada, siiski läks ka seekord õnneks, napilt. Peale poole maa läbimist algas kitsam rajaosa ja jälle ummikud tõusudel, siis aga laskumine ühe hotelli trepi eest mööda ja 90kraadi ümber nurga, seal oli aga külakuhi. Kuna mulle oli rada tuttav, siis ei tulnud ma ka suure kiirusega ja jäin püsti kuigi lamajate vahele sõitmist polnud võimalik vältida, kes aga suurema hooga tulid, need korraldasid ikka korraliku ragina. Laskumine hotelli juurest, tegelikult juba lai ja täiesti ohutu koht, oli kellegile saatuslikuks saanud - raja keskel olid suusad risti lumme löödud, seal seisid ja hüüdsid ka politseinikud ning keegi tõsteti kanderaamile ja kiirustati temaga minema. Nüüd algas jälle lagedam rajaosa ning vastutuul, see vormistas lõplikult halva tulemuse. Laskumistel üritasin ikka puhkama minna klassikajälge sest siin raja teises pooles libises vähemalt mäest alla seal paremini kui uisuala lumepudrus. Kasutasin kõigi TP-de teenuseid, eriti joogi osas. Jätkuvalt oli süsteem kus punase vestiga teenindajad pakkusid kuuma, sinisega külma jooki ja rohelisega süüa. Söögist jäi silma banaan, shokolaad, küpsised, kuumad joogid olid soe Isostar, Knorri puljong ja tee, külmad joogid aga vesi. Endal oli kaasas mõned Isostar geelid, selle said kõik osavõtjad ja mõne ostsin ise juurde. Eriti maitses mulle õunatükkidega versioon. Geele olin tarvitanud esimesest punktist peale ja ilmselt ka sellepärast mingit haamrit ma ei saanud. Laskumine finishialasse oli ka veidi jäine aga olin ettevaatlik ja sain edukalt oma töö tehtud. Aeg 3.40 oli aga kaugel loodetust alla 3h tulemusest. Vabanduseks siis pehme rada ja vastutuul. Söömist finishis pole, ainult mingid küpsised, tegelikult sama valik mis TP-des. Coca-Cola jäi mainimata see oli külmana nii finishis kui TP-des saadaval, kuum kakao aga rajal silma ei jäänud, seda sai ainult lõpus. Kakao oligi minu lemmiks ja 2 suurt topsi jõin seda küll ära. Madis oli juba ammu kohal ja oli ka minu ära oodanud, tegi ka paar pilti telefoniga. Riietumiseks oli jätkuvalt ca 3x3m telk rohkem kui 10 000 inimese jaoks, siiski oli edasi arenenud see, et pakiautode juures oli platsile puulaaste puistatud ja ei pidanud päris porilompides riideid vahetama nagu varem. Medali sain ka, seekord oli sellel mingi suslikulaadse looma kujutis kelle nimeks seal kirjas murmeltier. Viimastel aastatel on igal aastal madal olnud eri looma kujutisega, loomad aga kohaliku rahvuspargi sümbolite valikust. 2014 oli kotkas. Seekord oli ka minu osavõtunumbril nimi peal, finishis sai sinna ka templi - Ziel. Kui riided vahetatud, liikusime väljapääsu suunas ning seal jagati kõik 3 koridori vahel: autoga lahkujad, rongiga Moritzi suunas ja rongiga teises suunas. Maratoni ajal on kohalik rongipeatus toodud kohe finishi kõrvale ja ronge käib ka väga tihedalt. Saime oma koridorist pileti ja rongini oli 1min aega, sellest piisas, et trepist üles raudtee äärde ronida. Nii saigi seekordne katsumus läbi.
Maratoni träkk GeoApes
Kõigi eestlaste tulemused
Minu diplom
Fotod minust
Minu finisheerimise video
Kogu maratoni live ülekande järelvaatamine

Järgnevad 2 pilti tegin telefoniga starti oodates ja viimase pildi tegi Madis minust peale lõpetamist.