Eelmine aasta sai esmakordselt Alutagusel käidud (Winter xdream seal varem ei lähe arvesse) ja siis oli temperatuur 0C ümber ja sadas lund, seekord ehk veidi soojem, sest sadas ka vihma vahepeal. Lumeolude tõttu oli sõidustiil otsustatud seekord vaba kasuks ja mulle see sobis, pidamine sellise ilmaga on igaljuhul vilets ning ega ma see aasta klassikat polegi sõitnud, sest Tartu maratoni toimumine oli suht kindlalt kahtluse all. Siiski pole ka vabastiili piisavalt sõidetud, et lihasvalusid ei tekiks ja nii ma siis vaevlesin esimesed 20km nii, et oli raske tasakaalu hoida. GPS träkke võrreldes oli näha, et see pool oli ka sama aeglane kui eelmine aasta. Aga peale 2. TP-d tuli nagu mingi jõud sisse ja valu kadus, nii sain hakata tagasi võtma kaotatud kohti. Träki järgi oli näha kuidas 20 minutiline edu eelmise aastaga võrreldes just teises pooles tuli. Rajad olid muidugi kitsad, kui isegi oli ruumi möödumiseks, siis oli äär pehme ja paaristõugetega pressides jäid keskel liikujast ikka maha, sama oli laskumistel, seega oli vaja päris suurt jõupingutust, et aeglasematest gruppidest mööduda. Metsateedel pidi silmad lahti hoidma, et mitte kivisse sõita, nimelt on Ida-Virumaa metsateed sillutatud tüüpiliselt poole tellise mõõtu killustikuga ja kui lumi on kaetud ja segamini ka puulehtede, okste, okastega, siis pole just kerge kive tuvastada piisavalt kiiresti. Nii oligi aegajalt tunda kuidas järjekordne kivi haukas suusapõhjast suure ampsu ja tekitas ohu, et tuleb finisheerida kepikõndijana. Üks kividest suutis suuska nii kõvasti hammustada, et siruli lendasin, uuesti rütmi kätte saamine võttis aega. Ja varsti jäi ühes kurvis suusanina rajaäärsesse lumme kinni ja jälle olin pikali, ei mäletagi et oleksin kunagi varem maratonidel 2 korda kukkunud. Siiski sain tempo uuesti üles ja pidasin lõpuni vastu. Mingit kangust kehas ega väsimust nagu Virus, ma seekord ei tundnud, raja teine pool oli päris mõnus. Kahjutunne oli ainult selles, et suure tõenäosusega on järgmised korrad jälle klassikas ja ei saa nautida vabastiili sealsetel küngastel kus eelis on just lühemal suusal.
Stardinumber oli mul 370 ja startisin 300-399 grupi teisest reast, seega 10km vahefinishis 43:15 ajaga 446. koht näitab selgelt kui halvasti esimene pool mul läks. Lõpptulemuse 462. koht polegi seega kõige halvem. Kui arvestada, et Alutagusel on raja esimene pool lauge ja väga kiire, ning teine pool mägisem, siis on päris hea vaadata träki pealt kuidas ma olen suutnud keskmist kiirust kogu aeg kasvatada (10km kaupa): 12,6 13,0 13,1 13,8. Swix LF8 oli määrdepoolest minuarust ideaalne valik, eriti kui arvestada mõnede kaaskannatajate kurtmist koduteel, et neil polnud suusk üldse libisenud.
Tulemused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar