Õlavalu tõttu oli väga kahtlane kas seekord üldse lõpuni jõuan ning soendussõit enne starti ei lubanud midagi head. Igatahes tahtsin panna kõik välja, et lõpetada ja tulemus ise polnud oluline. Stardist alates säilitasin kindla tempo ja ei läinud kaasa üldise rabelemisega. Pikalt püsinud kuiva ilma tõttu oli rada kuiv ja Ansomäe tõus õnnestus üle aastate rattaseljas võtta. Paremkurv Munamäe alusele teele oli väga kitsas ja kuigi seal olid paremal postid lindiga, et ei lõigataks, oli mitu postivahet linti juba puudu ja aina rohkem rattureid puges lindialt läbi. Viimane suurem laskumine enne Matut tekitas ühe riskantse olukorra - keegi kukkus ees ja siis jooksis keegi ilma rattata mulle paremalt ette, karjusin hääle ära, et ärgu tulgu ette. Samal hetkel lendas keegi aga minust vasakult mööda metsa sisse suure pauguga, õnneks pääsesin ise puhtalt läbi ja sain edasi liikuda, küll vasakul raja kõrval sest polnud võimalik enam vahele trügida massi mis liikus minust kiiremini. Harimäelt esimest korda laskudes oli Toivo oma teeotsas ergutamas ja kilomeeter hiljem märkasin rajaääres Johni ratas seljas kõndimas, kõrval oli keegi ka kukkunud. Liikuvas massis ei saanud kiirust vähendada ja nii jäigi teadmata mis tal juhtus. Harimäelt Restu suunas laskudes olin koos Johaniga kuid jäin maha kuna ei õnnestunud eessõitjast ohutult mööduda ning pidin hoo maha pidurdama. Nimelt oli see kruusatee põua tõttu lahtisi kive ja liiva täis ning sõita sai ainult kahes autojäljes. Varem on sel ikka 60+ kiirusi saanud arendada.. Peale seda nägin esimest korda Erkit, kaamera peas, teda nägin veel korduvalt ja lõpetasime ka lähestikku. Astuvere TP järgne metsaosa kuni Roopjärvest möödumiseni oli ka täiesti kuiv ning tolmas nagu kogu ülejäänud radagi. Midagi sellist polnud ma kunagi näinud kuigi olen selkandis iga aasta korduvalt käinud nii orienteerumas kui ka lihtsalt ujumas. Metsast väljudes peale TM rajalt mahapööret väiksele kruusateele jõudsin järgi Johanile kelle võhm oli selleks korraks otsas. Palu TP-s aga sain aru, et mul on kõht ikka väga tühi ja rosinad on imemaitsvad. Kurk, kukkel ja muidugi puljong ka. Nautisin toitu niikaua, et Johan jõudis selle ajaga samuti sinna. Kohe peale tammi ületamist möödusid esimesed lühikese raja sõitjad ning nende järel sõitis ATV mis pidi mu peaaegu alla ajama. Eelviimasel tõusunukil enne karjääri õnnestus ka külg maja panna kui lahtisel kruusal tagaratas ringi käis ja lahti sain ainult parema jala. Kukkusin loomulikult vasakule, õnneks keegi selga ei tulnud. Kui peale püsti karjääri läbimist sadulasse tahtsin istuda, siis selgus, et sadul on viltu ja istumine on ülimalt ebamugav. Siiski seisma ma ei jäänud ja ülejäänud 5km kannatasin selle ära.
Söögilauas järjest teistega kohtudes sai selgeks, et Johnil läks kumm katki ja ta pidi järmisse TP-sse jalutama ning see kes mulle ilma rattata oli ette jooksnud oli ilmselt Taavi. Ta nimelt oli nii pikali kinud, et ratas oli jäänud teisele poole rada, ning väga raske oli läbi massi uuesti rattajuurde jõuda.
Koju sai tuldud ka rattaga, seega 112km päevaga, tegelikult ca 120 koos hommikuse soendusega.
Tulemus oli 10 min parem kui eelmine (muda)aasta kuid koht oma 600 kohta halvem.
Üks pilt minust on SIIN, rohkem näeb aga Sportfotost otsides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar