15.01.12 Winter Xdream

JIT-team oli jälle originaalkoosseisus ning valmis suuskadel metsa minema. Minu eelmise aasta kogemus kus plastiksuusk paksus lumes lausa klambri juurest keskelt pooleks läks viis selleni, et seekord oli meie teami suusamark Visu ja kõik puidust, ehk siis poolplastikud. Igaks juhuks haarasin pööningult ka vanad metalkepid ja ei märganud, et ühe käepide oli pika seismisega katki läinud. Õnneks oli Taavil aga varukaigas ja nii olimegi rajale minekuks valmis. Külma oli parasjagu -4 ja lund uskumatult palju 40cm umbes. Enamus tundus olevat jooksjad, palju oli ka suuski ja üksikud teamid ka ratastega. Kaartu uurides selgus, et rada on üles ehitatud Tallinna maratoni ringi peale ja suuskadega on selle ringi läbimine kõige otstarbekam, vähemalt meiejaoks, kuna mina jooksmist eriti lumes väga ei poolda. Läksime ringile vastupäeva sest rohkem punkte tundus olevat kobaras koos just kaardi allosas. Kuna rajamasin oli üle käinud alles öösel, siis oli kogu rada veel pehme ja see mõjutas ka libisemist kuid midagi hullu ka polnud. Mõnede punktide juurde tuli läheneda aga metsateid pidi kus sai ainult klassikatehnikas liikuda, siis sai küll puudust tuntud pidamismäärdest. Tegelikult ehk olekski klassika olnud õigeim tehnika seekord. Punktid asusid enamasti 100-200m teest/rajast eemal ja siis tuli suusad maha jätta ja mööda sissetrambitud loha metsa sukelduda. Pärast oli aga probleem klambrite kinnitamisega sest nii saabaste all kui klambris oli jää. Mingil hetkel kadus Johanil ka joogipudel aga minu seljakotis veel jooki jagus ja varsti oli ka joogipunkt kus sai sellevõrra rohkem tangitud. Paar punkti kaardi keskelt kus rada puudus otustasime vahele jätta sama tuli teha ka üleval olevate punktidega. Peale 4ja tundi metsas tekkis mul kerge haamer kuigi olin üritanud regulaarselt juua ja batoone süüa. Samuti hakkas tunda andma nädal varem võrkpallimängus väljaväänatud jalg. Johanil oli hakkamist rohkem ja tema oleks isegi lõpus veel 43 punkti ründama läinud, kuid mina olen jätkuvalt seisukohal, et see oleks riskantne olnud algava pimeduse, tee puudumise ja (minu)väsimuse tõttu. Nii jäidki meie viimased paarkümmend minutit kasutamata ja lõpetasime lisaülesandega milleks oli tõukekelguga sõit. See kelk muide ei sarnanenud millegi poolest minu pööningul oleva "soomekelguga" millega lapsepõlves palju sai liigeldud. Ja üleüldse oli kelguraja lõputõus lihtsam võtta joostes kelk kukil :-)

Nüüd tagantjärgi tarkus kaarti vaadates on, et 36 ja 52 olid ikka võetavad ja kahju, et need metsa jäid. Läbitud teekond ka endomondos Selline vaatepilt avanes aga hommikul Kolga-Jaani ja Põltsamaa vahel kui kopp lumesahka välja tõmbas kraavist.