Juba traditsiooniliseks saanud matk toimus seekord Sigulda ümbruses. Sigulda kepike on mul kusagil kodus küll olemas, kuid ise polnud ma sel kunagi käinud. Raimo oli hoolitsenud regamise eest ja kahekesi plaanisimegi minna. Rattad katusel startisime Mõisakülast Lätimaale. Kuna aega oli, siis sai läbi sõidetud ka paarist raimot huvitavast kohast mis muidugi olid raudteega seotud.
Kohale jõudes alustasime kohe seikluspargiga. Siiski jätkus enne retke algust meil aega ainult kahe ronimisraja läbimiseks. Õnneks lubati meil sama piletiga jätkata peale matka lõppu.
Selle matka eripära oli lühikesed rattadistantsid ja väga palju vaatamis ja huviväärsusi.
Päris huvitav koht oli hirvetalu, kus perekond pidas üle 300ja hirve. Erinevad tõud olid erinevates aedikutes ja taraga piiratud aedikuid oli umbes 170 hektarit.
Järgmine põnev koht oli aerodium ehk vertikaalne tuuletunnel. Sellist olin ainult telekas näinud ja ei kujutanud ettegi milline võiks olla tunne lennata. Esimene emotsioon oli metsik mürin, mida ventilaator tekitas ja seda pidime kuulama päris kaua enne kui ise lendama saime. Peale ootamist tuli instrueerimine ning ka instruktorite demoesinemine kus nad puulatvadeni tõusid. Ja siis spets tunked selga ja ringi ümber puhuri. Keskel oli võre kus sai ka seista aga see polnud eesmärk. Ilma instruktorita küll õhku ei saanud ega ka lastud tõusta aga see polnud üldse probleem. 2 minutit lennuaega oli jagatud 2heks ja esimene minut ma ei suutnud kuidagi stabiilsust saavutada, kuid teine minut sai tervenisti õhus veedetud :-) Lased end lõdvaks ja hoiad õiget asendit ning hõljud... Raske kirjeldada, seda peab ise kogema.
Ja nagu lendamisest oleks üheks päevaks vähe olnud, tuli järgmiseks bobisõit - jah, on võimalik ka suvel. Ratastega bobisse mahtus piloot (naine kusjuures!) ja 3 reisijat. Raja pikkus ca 1km ja max kiirus 80 ringis, mis tekitab viraazis kuni 6G. Ja neid geesid oli tunda tõesti, hinge võttis peaaegu kinni. Samuti asi mida pole võimalik kirjeldada vaid tuleb kogeda.
Ja kui matk ametlikult lõppenud, siis jätkasime seikluspargis, kus oli veel teha must rada ning katapults. Vot see oli järjekordne "kogemus". Ripud traksides ja siis pauk...pea käis kuhugi, käed said rihmadel löögi ning ümber jalgade olevad rihmad pigistasid väga valusalt, samal ajal näed korra taevast lähenemas ja siis maad. Segased tunded aga kindel on üks, mitte iial enam! Asi oli väärt proovimist aga teist korda ei soovi. Lisaks lahti läinud püksilukule sain korraliku kaelavalu mille tulemusel pea nädal oli raske pead pöörata ja selg on valus ka kuu peale seda laksu. Raimo pääses kergemini, tal läksid ainult püksid pooleks (seda sõna kõige otsesemas mõttes:-) ja selg ning kael olid paari päeva pärast juba korras.
Sellega oligi see üritus läbi ja ees ootas üle 300km teekond Jänedale kus veel samal õhtul pidin startima öisel orienteerumisel.
pilte Lätist saab vaadata siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar