Seekord käisin kohal mõlemal päeval ja üritus oli seda väärt. Kindlasti lisas põnevust võimalus näha kõrberallideks tehtud Nissanit ja Märtinit sellega sõitmas. Seda et saaks Märtini kõrval istuda ja näha, kuidas tegelikult sellised masinad liiguvad ma eriti ei lootnud, kuigi tahtsin. Mõlemal päeval loositu 5000 inimeselise publiku vahel välja 5 võimalust selleks ja laupäeval mul vedaski ! Kiiver pähe ja siis tuli ennast väga väikseks teha, et torude vahelt sinna autosse sisse mahutada. Jalgadel oli väga kitsas ja mootor kuumas läbi keskkonsooli vasaku sääre juures. Kui rihmad kinni said, siis polnud ka ülejäänud keha võimalik liigutada.Rada oli tehtud künklikule heinamaale ja sisaldas mitut hüpet ja paari kiiremat lõiku. Kiirust kogudes esimesele hüppele lähenedes tekkis selline abitu tunne mida võiks võrrelda hetkega kui seinal ronides käed väsivad ja hakkad kukkuma ning pead usaldama paarilist kes köie kiiresti lukustaks ja ei laseks sul maha sadada. Aga hirm oli suurem kui asi väärt oli, maandumine oli sama pehme kui laugest asfaldimäest alla sõites. Nujah ega naljapärast pole selle auto amordikäik paarkümmend sentimeetrit. Sama sujuvalt sai läbitud ka sügav kraav. Rada oli selle auto jaoks ikka väga väike, sai siin kasutada ju ainult 3me esimest käiku aga loogiline kah, Aafrikas ju üks kiiruskatse kah pikem kui risti läbi Eesti. Igatahes 2 ringi heinamaal oli piisav, et tekitada meeldejääv elamus.
Ahah, mõned autod ja ATV-d möllasid ka mudas..
Mõningad pildid on siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar