Viimane päev Sansibaril, laevaga Dar Es Salaami
Alustasime kilpkonnade külastamisega. Siin on konnad kes on viga saanud või kalameeste võrku jäänud. Neid ravitakse ja kord aastas lastakse merre tagasi. Aga järgmisel pildil on näha kuidas on siin hinnad kõigis kolmes vastuvõetavas valuutas. Kui arvestada kursse, siis odavam on maksta šillingites, siis dollarites ja kõige kallim eurodes.
Kõrvetava päikse käes võis istuda tulikuumale betoonile ja sööta konni mingite vetikatega mida olid töötajad eelnevalt varunud. Isu pidi olema neil loomadel piiritu.
Kõik mis ninaette pistsid neelati alla
delfiinide pealuud
küürvaala skelett
Kui algul oli jutt, et kilsud on ohutud, siis varsti sai selgeks vastupidine, hammustasid raisad, siin näitena minu ja Monika vigastused. Kusjuures neil pole isegi hambaid vaid lõualuud on lihtsalt sakilised ja teravad.
Meie elumaja seinal oli dekoratiivne sisalik, selle alla peitis end aga üks päris sisalik :-)
Oli meie viimane päev Sansibaril ja lahkumine oli planeeritud laevaga. Et siia ootesaali jõuda, tuli pagas lasta läbivalgustada ja siis algasid segadused. Olles trüginud oma tavaariga pingiridade vahele ja leidnud mõne vähegi tervema tooli, tuli kollase vestiga poiss ja seletas, et suured kotid ja kohvrid peavad pagasikäruga laevale minema.
selleks pidi kohvrile/kotile kleepima sildi oma andmetega. Aga seejärel algas uus pull, jälle kollase vestiga tüübid pakkusid võimalust minna varasema laevaga mis ametlikult välja müüdud, muidugi mingi tasu eest. Kogu tsirkust ümber jutustada läheks jutt liiga pikaks aga Johani otsuses me sinna varasemale laevale ka jõudsime tükk aega peale ametliku väljumisaja möödumist ja slele käigus pidi "meid aidanud" tegelased peaaegu omavahel tülli minema väljateenitud tasu eest... Kusjuures see abi oli üsna pealetükkiv ja vähe puudus, et minu kohver oleks ära lõhutud, seljakoti taskust aga läks mõni asi kaduma.
Kuna laev oli eelnevalt välja müüdud ja ilmselt polnud me ainukesed kellele lisavõimalust sinna peale saada pakuti, siis oli päris ime, et üldse koha leidsime, alumistel korrustel olid kohalikud oma kanadega ka suure osa põrandast hõivanud.
Dar Es Salaam
Endine pealinn ja suurim linn siin riigis
Meie laev oli samasugune
Järgmiseks kaheks ööks oli meie kodu sadama lähedal tagasihoidlikus Rainbow hotellis, ka hind oli õnneks tagasihoidlik. Ja vaade aknast. Hindude hotell mille paremad päevad minevikku jäänud ning hooldusse väga ei panustata, teleka toitejuhtme vahetamise asemel oli see lihtsalt klemmliistuga jätkatud, täiesti isoleerimata mudugi. Ka kõik muu oli selline logisev, konditsioneeri töölesaamiseks tuli ka vaeva näha personaliga suhtlemisel.
Natuke kõrvale vaadates nägi ka kenamat vaatepilti, olime ju täiesti kesklinnas.
Üllatas kui tühjad olid kesklinna tänavad, puudus tänavavalgustus ja üksimuid foore ei järginud keegi, ka liinibussid mitte. Need sinised lõõtsbussid kihutasid ka öösel tee keskel, peatumata ühelgi rismikul, ainult signaali anti enne ristmikku. Peatusi ka polnud, täiesti arusaamatuks jäi, et keda ja kuhu need vedasid.
Õhtul läksime välja süüa otsima, möödusime Toyota salongist kus näiteks sellise Läkkari võis uuena soetada, hinda kahjuks läbi akna ei seletanud.
Söögikoht asus ühe teise hotelli 20. korrusel, vaade läbi akna oli päris hea
kreemine kalasupp krevetiga, väga hea oli.
Meid teenindas kelner nimega Seif, väga lõbus, abivalmis ja enamus asju tõi ka õieti..
Köök oli kõrval klaasitaga ja seal läks miskit nihu, kärsahais ja suits jõudis ka söögisaali. Välja ilmus üks ilmselt Indiapärase riietusega härra kes hakkas laua juurest laua juurde käima ja vabandama, alustades ülikondades ärimeestest. Lõpuks jõudis ka meieni, tegu oli selle restorani või lausa hotelli mänedzeriga ja väga vabandas selle põhjakõrbemise haisu pärast.
Restoran oli selle maja 20. korrusel, klaasseinaga lift liikus mööda otsaseina ja selt oli ilus vaade.
