09.03 Engadini maraton

46. Engadini suusamaraton, vabastiilis 42km. 

Hommikune äratus 5.30, riidesse ja ca 300m kaugusele teise ööbimiskohta sööma. Kaerahelbepuder nagu iga hommik (nii hommiku kui õhtusöögid tegime ise suures osas kaasa võetud kraamist).  Tegelikult peaks mainima, et kui terve nädala olime bussijuhtidega kolmekesi oma 8 inimese toas, siis maratonieelsel ööl lisandus 4 Shveitsi poissi ja täis tulid ka kõik kõrvaltoad.  Minu elamiskoht oli hotelli Baer & Post turistimaja mis meiemõistes on üks paras pioneerilaager. Ülejäänud bussiseltskond jagunes 3 erineva apartmenti vahet ja nii pidi buss igal hommikul linnakeses tegema ringi et kõik peale korjata. Suusad olid eelmine päev juba määritud, mina panin alla Swix LF8, mis oli ka ametlik soovitus, kuigi ise kahtlesin kas ikka nii soojaks saab minna. Teel stardi suunas käis poleemika kas jätta kohe buss StMoritzisse maha või ikka üritada läbi murda. Läksime siiski riski peale välja ja peale pikka vaidlemist ühe politseitüdrukuga (järjekordselt), lasti meid läbi. Järgmised kontrollpunktid enam ei üritanudki peatada, ju siis oli neil selge, et kui see esimene karm tibi meid filtrist läbi lasi, siis läheme ikka võiduka lõpuni J Saime bussile parkimiskoha Malojas stardile väga lähedal teeääres ning ei pidanudki kohe õue külmetama minema. Stardiaegade vahe oli ju pea tund, esimesed startisid 8.30 ja viimased 9.30. Tegelikult oli seekord tehtud stardikorralduses kardinaalne muudatus, tavalise stardiala asemel järvejääl oli seekord start kaldalt – probleemiks osutus liiga õhuke jää ja liiga PAKS lumi! Lund oli tõesti palju ja igalpool oli minimaalne paksus üle meetri. Seekordset stardiprotseduuri nimetati „paddock“: võistlejad kogunesid vastavalt oma stardigruppidele ja eelnevalt teatatud stardiajale aedikutesse ning siis lasti sealt stardialasse kus rahulikult suusad alla pandi ja teele mindi, reaalne stardiaeg fikseeriti kiibiga. Nii ei tekkinudki mingit rüselust ega troppi ei rajal ega ka esimesel tõusul kus eelmine kord lausa 8min kohapeal seisin. Muidugi polnud kasu ka plaanist mida olin need vahepealsed aastad haudunud – startida klassikarajast paaristõugetega, eeldusel et jälg jäine ja libe nagu eelmine kord. Suht kohe sai selgeks, et libisemine on viisakalt öeldes sant, oli ju väljas ikka ca -10, mitte lubatud +10. Kell oli ka muidugi 9.05 kui startisin aga loota, et 3h jooksul  niipalju muutub oli juba tobe, ei tea mida need Swixi mehed mõtlesid määrdesoovitust tehes. Esimese järve peal ca 8km leidsin parima libisemise klassikaraja ja uisuraja vahel jäisemal pinnal, kuid teisel järvel oli rada kagupoolsete mägede varjus ja päike enam peale ei paistnud, nii kadus ka see vähene libisemine. Üritasin siiski säilitada sama tempot kuid see kulutas jõudu, mis miljem kätte maksis. Kogu mass liikus palju rahulikumalt kui eelmine kord ja ohtlikke momente ei tekkinud, samuti oli hajutus suurem ning sai vabalt oma trajektoori valida. Nii oli ka sel suurel tõusul ideaalne kord, kõik ilusti üksteise seljataga ja ei mingit segadust ega ootamist.  Metsavahel on sealkandis mitu kohta kus rada hargneb 2-3 eri teed pidi, tavaliselt parempoolsem on klassikajälgedega aga ülejäänud uisutamiseks. Nii oligi ühel hetkel silmeees valik paremale tõusule klassikajäljes, keskel siledam maa mis hiljem tõusule viis ning vasakul väike laskumine. Kahjuks ei suutnud ma adekvaatselt reageerida ja enne kui aru sain, olin valinud hooga vasaku raja, see aga lõppes kõige järsema tõusuga kus ainult 2 kõrvuti sai olla ja vaheldumisi kukuti. Nii ma siis kaotasin seal oma 2min. Padjamäele jõudes otsustasin proovida vasakult laskuda kuna eelluure käigus sai arutatud seda teemat ja tekkis arvamus, et seal ehk kõige väiksem koormus. See plaan aga läks aiataha kuna viimaste puude vahel keeras keegi külje maha ja pidin suunda muutma, nii laskusin ma keskelt kohe klassikaradade kõrvalt. Kuna all on lauge kurv paremale aga enne seda kasvab hoog suureks, siis klassikajälge minna ei julgenud ja ega poleks aega olnud ka. Päike aga oli siin teinud oma töö ja laskumise lõpp oli jäiseks muutunud, nii tekkis mul suuri raskusi püsti püsimisega kui laugesse kurvi jõudsin üle 50km/h kiirusega. Siiski läks õnneks, nagu ka laskumise algul puude vahel kus siiski olid tekkinud vallid ja keskel jää välja lihvitud. Padjamäe laskumine on kohas nimega Pontresina, kus on ka poole maa finish, seega need kes olid lühema distantsi valinud hoidsid paremale ja lõpetasid, ülejäänud jätkasid teekonda. Siinkandis oli päike juba kõvasti tööd teinud ja osaliselt oli rada pehme ning lumi  muutunud märja suhkrusarnaseks, libisemisele ei tulnud kasuks seegi. Lisaks oli siin rajaosal rahva hulk suurem kui eelmine kord, ilmselt maksis väikeste vahedega stardihajutus nüüd kätte, eelmise korra 20min gruppide vahed lasid lõpupoole ikka päris lahedalt sõita. Vaadates oma träkki, siis siin hakkaski asi allamäge minema tempo mõttes, mõned väiksed ummikud tõusudel ja kitsad rajalõigud. Edasi kuni lõpuni kulges rada küll pidevalt mäest alla kuid segamini laugete tõusudega ja nigela libisemise ning kustuva jõuga polnud enam midagi saavutada. Nii tuligi 10 min halvem tulemus kui eelmine kord ja unistus saada aeg alla 3h purunes kildudeks. Finishis seekord sai korraliku medali – kotka kujutisega! Nimelt 2013-2017 on igal aastal medal erineva kohaliku looma kujutisega. Sellist söömist nagu Tartu maratonil, seal polnud, ainult sponsorite telgid ja võisid shokolaadile puljongit peale juua. Nälg oli suur ja bussi juures tuli viimaseid meieomi veel kaua oodata, siis sai hangitud üks pabertaldrikutäis pastat, täielik saast, nagu ka hind 8 kohalikku (ca 6€). Melu oli muidugi vägev sellises rahvamassis ja üks lahe orkester esines ka seal. Kokku lõpetas pika maa 10508 suusatajat ja lühikese maa 1752. Eestimaad esindas 46 lõpetajat.

Ametlik videokokkuvõte kusjuures liidrite taustal alates 2.10 sõidab ilmselt meie buss :-)

Siin saab vaadata finishivideot kui sisestada minu number 41741

Siin on ametlikud fotod minust
Ametlik pressiteade 
Eestlaste tulemused