20.08 Tartu rulluisumaraton

Ilmateade oli natuke kahtlane ja suur osa trassist pidi olema tuliuus asfalt, seega väike hirm oli sees libeduse osas. Stardi- ja finišisirge oli vana ja väga krobelise asfaldiga, see ei lasknud alguses tempot üles võtta. Aovere poole pöördel aga algas uus asfalt ja tempo tõusis. Moodustusid väiksed grupid ja kiirus oli juba päris hea kuid ikka ei leidnud ma endale sobivat seltskonda. Nii olingi ma päris üksi kui peale Aoveret Jõhvi poole pöörasin. Seal tõusul oli juba kaugelt näha, et keegi on maas ja tema ümber seistakse. Juba jäi seal seisma ka fotograafi motikas. Lähemale jõudes nägin, et külili maas on on üks tüdruk, nii 15 või noorem, nägu verine. Nuttis kõva häälega, või õigemini isegi karjus. Imelik, et ümber seisjatest keegi tema juurde polnud kummardunud ega üritanud rahustada. Kuna minust poleks seal mingit kasu olnud, siis läksin edasi ja üritasin oma sõidule keskenduda. Tagasi Inglimäe alla jõudes oli minu seljataha tekkinud väike grupp ja aegajalt sain ka ise nüüd puhata. Selle seltskonnaga püüdsime peale Vahi TP-d kinni ka kuke kes samuti meie sabast haaras. Inglimäe tõusule jõudes aga olin vedamist üle andmas kui veidi kangete jalgadega veidi koperdasin kuid imekombel siiski püsti jäin, tagant kostus kommentaar :"Vedas sul!" See ajas rütmi nii sassi, et pidin laskma kogu grupi mööda ja siis tõusul enam seal sabas püsida ei suutnudki. Laskumisel olin üksinda, seda ehk õnneks, sest grupis oli ka mingi segadus tekkinud ja see pudenes enne laskumise lõppu terve sõidurea ulatuses laiali. Õnneks kukkumist ei olnud. Teeääres tohterdati üht varem kukkunut. Peale tagasipööret Inglimäele tõustes oli seljataha 2 tüdrukut tekkinud, lootsin, et saan puhata ja keerasin Kõrvekülas RC Cola punkti jooki võtma, kuid seljataga tehti sama. Mõni km hiljem tõmbasin tee keskele ja palusin tagasõitjatel vedama minna, siis kuulsin üllatavat vastuseisu - minu taga sõitja olla omaarust nii väike naisterahvas ja väsinud ka pealegi, et minul tema tuulest kasu polevat. Ei jäänud muud üle kui ees jätkata. Finišisirge oli jälle krobeline ja mõtlesin mida teha, et seljataga puhkajad mulle lõpus ära ei teeks, poleks nagu aumeeste mäng. Õnneks päris lõpu eel läks asfalt siledamaks ja kergitasin tempot, veidi hiljem seljataha kiigates nägin seal ca 100m tühjust, sellises üksinduses ka lõpetasin. Ilmselt olid tuulessõitjad tõesti nii väsinud, et ainult minu taga suutsid tempot hoida ning kui lahti rebisin, oli jaks otsas ja kiirus langes. Sile asfalt rajal tegi selle üheks nauditavamaks sõiduks üldse, ilm ka püsis ning ainult ühes kohas oli libe kus kellegi joogipudel oli lahti läinud. Seal oli ka teisel ringil torbik ette pandud ning kohtunik suunas võistlejad mööda. TULEMUSED  PILT1  PILT2  PILT3  PILT4  PILT5  TEEKOND