17.03 Virmalised

Õnnestus esimest korda elus näha ja pildistada virmalisi. PILDID

14.03 AO Valgõpalo

Hulkuri karikasarjast polnud ma midagi varem kuulnud aga nüüd kui see kalendris kirjas ja etapp ka lähedal, sai ära proovitud. Kuna võistlus pidi toimuma suurematel teedel, siis sai seekord mindud Johani Volvoga mindud. Kogunemine Metsise hotellis ja õnneks oli ka tuttavaid nägusid seal ees. Võistlus jagunes kahte ossa: valik- ja joonorienteerumine, ning lisaülesanne. Algas valikuga mille aja sees tuli ka lisaülesanne läbida. Meil oli 15min peale starti vaja ilmuda militaarparki et loostud vastasvõistkonnaga arveid õiendada. Õnneks sain püssiga ringijooksmisest viilida ja samal ajal kui üks korraldajatest mind asendas, ronisin ringi ühes BTR-is, et leida vastus ühele küsimusele. Võistlus ise oligi vastuste leidmine küsimustele nagu suveseiklusel ja siis need vastused andsid ristsõnas lõpliku tulemuse. Johan sai ka esimeste punktide juurde suundudes politseile puhuda, täpselt selle väravaputka ees, mille katusel olev puuke meil tuli tuvastada - mänd. Rada moodustas loogilise ringi: Paju, Sooru, Hummuli, tagasi Valkka ja siis ka Valka. Osa punkte oli teisel pool piiri, kus tuli leida näiteks üks liivakell, tegelikult päikesekell aga nagu kaarti lugedes, nii ka nüüd kirjutades tuli vale variant automaatselt. Ainult 1 punkt oli kaardil valesti märgitud aga õnneks oli tegelik asukoht lihtsam kui kaardil ja jäi lihtsalt silma. Saime oma ristsõna täis ja ilusti kontrollajas tagasi Metsisesse. Natuke ootamist ja siis joon. Osa rahvast ei teadnud mis joon isegi on aga siiski said kõik selle läbi sõidetud. Tegemist oli pimejoonega kus kogu trassi kiirus 30 ja üks AKP kus kiirus ei muutunud ega aeg ka algseadistunud. Stardijärjekord oli teadmata, kogu asjaajamine toimus paberil, seega sättisin end autos valmis ja kui Johan kaardiga laekus, asusime järgmisel minutil teele, sest nii oli öeldud, et minut enne saab kaardi. GPS nullitud, hakkasime joonele märgitud ringide kohal tuvastama küsimusi mis võiks ehk antud koha kohta käia. Juba teise ringiga läks jamaks, sest mõõtkava oli kaardile märgitud suht suvaliselt ja kojujäänud joonlaud ka ei lihtsustanud asja, nii ei saanudki aru, mida otsima pidime. Minu oletused ka paika ei pidanud nagu pärast selgus, ringi aga ei pööranud kuna ei tahtnud GPS-i teekonda sassi ajada keskmise kiiruse osas. Suht tobe oli mööda maanteid 30-ga venida aga valikut polnud. Ülejäänud punktid olid siiski lihtsad ja omaarust saime nii AKP-s kui finishis täpse aja. Tulemusi kuuldes aga oli asi teine, olime 3 ja 4 min varem jõudnud. GPS-i täki uurimisel sai selgeks, et olime startinud 38-ndal minutil kuigi kaardil oli kirjas 40, pole aimugi miks siis korraldajad kaardi 3 minutit varem Johanile andsid kui oli jutt 1 minutist. Kuna sõit polnud mõisa peale, siis protsessima ei hakanud aga hapu maik jäi siisi suhu. Oleks korrektne stardinimekiri olnud, poleks sellist jama olnud, nüüd olime nagu ise süüdi, et paberit ei lugenud. See seik oli ainuke negatiivne asi kogu võistluse juures, ülejäänus sai palju nalja ja ei kahetse üldse et läksime. Auhindu oli suht palju aga kuna millegipärast auhinnaloosis osalesid ka võistkonnad kes esimesed 3 kohta ja ühed auhinnad juba olid saanud, siis jäid osad ilma. Pärast toimus ka viktoriin kus iga tiim esitas 2 küsimust, meie muidugi jälle ei teadnud, et vastusevariante võib ka pakkuda, seega oma esimese küsimusega läksime alt - keegi vastust ei teadnud ja me kaotasime punkte. Teise küsimuse sain niipalju ringi teha, et lisasin vihjed ja selle siis arvas üks võistkond ära. Osad küsimused muidugi olid päris totrad, et kumb kaksik sündis enne ühel võistlejal näiteks.. seal polnud teadmistega mingit pistmist. Võistlus lõppes Lüllemäel ja seal ootas ka võistlejaid kaetud laud mille eest tuli küll viiekas letti käia aga süüa sai mehiselt. TULEMUSED Korraldate pildid Minu PILDID

08.03 Õhtune Pühajärv

Pühapäevaõhtune fotojalutuskäik Pühajärvele

15.02 Tartu maratoni muljed

Sõit ise. Omaarust sai muidugi piisava varuga kodust starditud aga ikka läks lendstardiks sest Staadionihoone peldikud olid ülerahvastatud (ja ka ületäidetud..) ning stardikoridori sain alles 5min enne pauku. Seega lootus suusad varem maha panna ja sellega kohti võita kadus. Kuna eelmine kord olin startinud staadioni sisekurvist ja jäänud ummikusse toppama, siis seekord läksin väliskurvi. Stardieelsel gruppide kokkulaskmisel sain juba kurvist läbi liikuda aga siis tekkis jälle seisak ja stardijoone ületamisel olid minu kõrval juba 3700-3900 numbrid. Ja see tahaotsa langemine maksis kätte juba 1. ehk Ansomäe laskumisel. Videolt on näha, et kuni minut enne minu "maandumist" oskavad kõik veel suusatada aga siis läheb aadrilaskmiseks. Piisab, et keegi ees end pikali viskab ja taganttuleja ei saa pidama. Laskumise alguses paistsid juba kukkumised ja alustasin kohe ühe jalaga sahka sõites aga ilmselt keegi tagantpoolt arvas, et tema suudab eesliikujatest/kukkujatest nagu nuga sulavõist läbi sõita ning põrutas mulle poole mäe peal täis kiirusel otsa. Lendasin ka parempoolsest rajast üle raja kõrvale maha maandudes vasakule puusale. Kõigepealt hoolitsesin, et saaksin teistel eest ära, kuna olin raja kõrval, siis see õnnestus aga siis jõudis kohale, et valus on. Nii otsasõidu löök kui kukkumine oli vasakule puusale ja maandumine tagataskus olnud joogipudelile ei olnud just mugav. Pudel oli terve, peale natukest toibumist tundusid terved olevat ka minu luud kondid. See, et geelipakk katki oli läinud, sai selgeks alles Matul, tulemuseks siis geelist läbi imbunud riided. Järgmine probleem peale toibumist oli aga tagasi rajale saamine, rahvast tuli pidevalt ja laskujate vahele end pressida polnud võimalik. "Õnneks" korraldas keegi vilja lamandumise ülevalpool ja sain ohutult rajale tagasi, see on juba videolt ka näha. Matul haarasin taskust geeli järgi ja esiteks jäigi pihku tühi pakk, õnneks oli teine terve, ja TP-st saadud kisselliga loputasin sõõmu alla. Libises ja pidas hästi ning tõus Harimäele ei valmistanud mingit raskust, laskumistel aga kippusid teised ette jääma. Peale Andet aga hakkas tunduma, et ei libise enam nii hästi, siiski ei olnud see veel suur probleem. Enne Kuutsemäge ootasin varasemast tuttavat sireenihäält aga seekord ei olnud ei lõket ega ka vanameest sireeni väntamas.. kurb. Sõites sellest nii aru ei saanudki, kuid nüüd üleeelmise aastaga träkke võrreldes olen Peebuni olnud ajast ees aga siis kiiresti kaotama hakanud. Raske oli libisemisega aga ennast kokku võtta ja pidamist maha kraapida ka ei suutnud. Enesetunne oli hea ja nii pingutasingi lõpuni välja. Nii hea raja ja ilmaga maratoni sõitmine jääb kauaks meelde. VIDEO kus 7:25 alates mina allnurgas "esinen". Vaatama tasub hakata kuskilt 6 minutist ja lõpuni välja.