JIT-Team läks sinna järjekordselt uues kosseisus - uus liige oli Triin kelle ekstreemsused oli seni piirdunud ainult selliste tagasihoidlike tegevustega nagu ratsutamine ja langevarjuhüpped. Antud ürituse kohta olime Taaviga talle rääkinud seda, et tegemist sprindiga mis eriti lihtne ja kerge ning midagi rasket küll pole. Nujah, ega me ise ka ei teadnud, mis ees ootas. Ilmateade, et lähemad päevad ainult sajab ja teekond Tallinnast starti kui taevast padukat tuli ei tõotanud midagi head. Hoolimata varasest tõusmisest ja teeleasumisest kummitas meid igipõline probleem, aeg liigub kiiremini kui vaja ja starti jäime veidi hiljaks. Järgnes kohe raske ülesanne - iga võistkonna liige pidi eri punkti võtma, kuid Taavi polnud seni eriti orienteerunud ja Triin veel vähem, seega läks natuke aega enne kui uuesti kokku saime.
Rattaralli tõotas tulla väga mudane, teerajad olid libedad ja ratas libises pidevalt ning tuli võidelda püstijäämise nimel. Korra läks meil järg käest kui hulk teame järsku suvalisest suunast tuli ja veel suvalisemalt jätkas, tuli välja, et sisse oli sõidetud uus rada mis paljusid segadusse ajas.
Järgnes Mündisoo külastamine ja see oli midagi uut selle võistluse ajaloos, nii rappa polnud meid varem saadetud. Mina sain märjaks juba esimese sammuga, edaspidi valisin kuhu astuda natuke hoolikamalt. 3 punkti oli paigutatud nii, et kuivalt neid läbida oli suht võimatu ja seega tuli kas ujuda üle laugaste või üritatda hüpata. Nagu kaugushüpe aga äratõuke pakk on liikuv nii x, y kui z telje suunas ja see ei soodustanud lennu kaugust mitte sugugi. Taktikaliselt oli oluline käed võimalikult ette sirutada, et rabada kinni sellest õõtsuvast pinnasest mille poole sa hüppasid või paremal juhul kellegi käest, kaelani sisse käisid sa mõlemal juhul. Aga raba oli ilus ja need mustikad ja muud marjad - neid oli palju.
Peale mõningast rattasõitu tuli rulluisuetapp mis seekord oli kah lihtne, 2 tiiru ilma laskumisteta teel. Natuke kaotasime aega kuna olime unustanud õige punkti võtta enne uisutama asumist ja pidime tagasi minema ning uiskudega üle porivälja paterdama õige SI jaamani. Asfalt oli märg aga õnneks mitte libe ja püsti jäime kõik, ka Triin, kes oli uisud alles paar päeva varem ostnud.
Kuigi uisu ja kanuuvahetusala olid koos, pidi vahepeal ca 6km jooksma..
Ja enne jooksmist oli ka lisaülesanne - üle Paide tehisjärve ujumine. Vesi polnud sugugi soe ja Triin otsustas selle etapi skippida, tulemuseks 20 karistusminutit. Ta kahtles, et kas peale ujumist tal jätkub jõudu jalgsietapiks.
Jalgsietapp oli aga sellise arvestusega tehtud, et kui ei taha just kilomeetreid ringi minna, siis pead läbi kahlama lugematust arvust jõgedest, kraavidest ja mudamülgastest. Kaelani mudasena pole just väga mugav joosta kuigi ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud ja isegi päikest võis hoolikal otsimisel kohata. Järgnes linnuse torn, kus üks liige pidi köiega laskuma aga 2 ülejäänut otsima varemetesse peidetud kolme kompostrit. Päris tükk aega kulus meil Triinuga enne kui kõik 3 käes olid ja edasi saime liikuda - järgmisse mülkasse kuhu punkt pandud. Need mudased jäljed, mis äkki rägastikust välja rattateele tulid võisid kohalikele ikka palju mõtlemisainet anda, rääkimata nendest "radadest" mis jäid maja kanuud jõeharude vahel läbi võsa tirides. Jooksuetapil olime juba korduvalt võsas rinnuni mudas madistades kokku põrganud kanuutajatega kes suht suvalistest suundadest tulid ja läksid vastavalt oma taktikalistele valikutele. Nimelt kanuuetapp oli valikorienteerumine ja 1 punkt oli allavoolu aga ülejäänud kahes jõeharus ülesvoolu. Variante seda läbida oli palju, osad tormasid kanuuga lausa mööda autoteed ja said ka kiiremini edasi kui need kes ülesvoolu aerutasid. Meie alustasime allavoolu olevast punktist ja kasutasime seda ega puhkamiseks. Ülesvoolu aga läksime ainult üht jõeharu pidi, teise harusse minekuks tassisime kanuu järve ja seal uuesti jõkke, sai kiiremini kui vastuvoolu.
Järgnes paar km rattaga finishisse ja seal lisaülesandena kettaheide, tegelt mitte, lihtsalt Taavi lootis seda vaid hoopis tõkkejooks pool staadioniringi. Peale tõketest ülehüppamise tuli ka pinkide alt läbi roomata. Minul õnnestus selle hüppamisega miskit ära rebestada ja praegu on parema jala liigutamine problemaatiline kuid mitte võimatu.
JIT-Team oli jälle õnnelikult kontrollaja sees finishisse jõudnud aga mitte sprindile iseloomuliku ajaga - 7.07.20 Võitjatel kulus aega 3.19.49 Üldiselt oli sel etapil ilmselt suur eelis eespool liikujatel, kuna teed ja rajad muutusid aina läbimatumateks mülgasteks peale igat teami.
Tegemist oli siis terve ajaloo konkurentsitult kõige porisema ja vesisema (vist ka ühe raskemaga) Xdreamiga ja selle elas meie uus liige Triin väga vapralt üle. Ekstreemsuse tasemelt võrdles ta seda igatahes langevarjuhüppega :-) Ka Taavile sai seekord selgeks et rattakingade kasutamine Xdreamil on totaalne ajakadu ja selles osas on meil potentsiaali aega võita, samuti jäi üle potentsiaali ratta ja rulluisu etappidel.
Rattaralli tõotas tulla väga mudane, teerajad olid libedad ja ratas libises pidevalt ning tuli võidelda püstijäämise nimel. Korra läks meil järg käest kui hulk teame järsku suvalisest suunast tuli ja veel suvalisemalt jätkas, tuli välja, et sisse oli sõidetud uus rada mis paljusid segadusse ajas.
Järgnes Mündisoo külastamine ja see oli midagi uut selle võistluse ajaloos, nii rappa polnud meid varem saadetud. Mina sain märjaks juba esimese sammuga, edaspidi valisin kuhu astuda natuke hoolikamalt. 3 punkti oli paigutatud nii, et kuivalt neid läbida oli suht võimatu ja seega tuli kas ujuda üle laugaste või üritatda hüpata. Nagu kaugushüpe aga äratõuke pakk on liikuv nii x, y kui z telje suunas ja see ei soodustanud lennu kaugust mitte sugugi. Taktikaliselt oli oluline käed võimalikult ette sirutada, et rabada kinni sellest õõtsuvast pinnasest mille poole sa hüppasid või paremal juhul kellegi käest, kaelani sisse käisid sa mõlemal juhul. Aga raba oli ilus ja need mustikad ja muud marjad - neid oli palju.
Peale mõningast rattasõitu tuli rulluisuetapp mis seekord oli kah lihtne, 2 tiiru ilma laskumisteta teel. Natuke kaotasime aega kuna olime unustanud õige punkti võtta enne uisutama asumist ja pidime tagasi minema ning uiskudega üle porivälja paterdama õige SI jaamani. Asfalt oli märg aga õnneks mitte libe ja püsti jäime kõik, ka Triin, kes oli uisud alles paar päeva varem ostnud.
Kuigi uisu ja kanuuvahetusala olid koos, pidi vahepeal ca 6km jooksma..
Ja enne jooksmist oli ka lisaülesanne - üle Paide tehisjärve ujumine. Vesi polnud sugugi soe ja Triin otsustas selle etapi skippida, tulemuseks 20 karistusminutit. Ta kahtles, et kas peale ujumist tal jätkub jõudu jalgsietapiks.
Jalgsietapp oli aga sellise arvestusega tehtud, et kui ei taha just kilomeetreid ringi minna, siis pead läbi kahlama lugematust arvust jõgedest, kraavidest ja mudamülgastest. Kaelani mudasena pole just väga mugav joosta kuigi ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud ja isegi päikest võis hoolikal otsimisel kohata. Järgnes linnuse torn, kus üks liige pidi köiega laskuma aga 2 ülejäänut otsima varemetesse peidetud kolme kompostrit. Päris tükk aega kulus meil Triinuga enne kui kõik 3 käes olid ja edasi saime liikuda - järgmisse mülkasse kuhu punkt pandud. Need mudased jäljed, mis äkki rägastikust välja rattateele tulid võisid kohalikele ikka palju mõtlemisainet anda, rääkimata nendest "radadest" mis jäid maja kanuud jõeharude vahel läbi võsa tirides. Jooksuetapil olime juba korduvalt võsas rinnuni mudas madistades kokku põrganud kanuutajatega kes suht suvalistest suundadest tulid ja läksid vastavalt oma taktikalistele valikutele. Nimelt kanuuetapp oli valikorienteerumine ja 1 punkt oli allavoolu aga ülejäänud kahes jõeharus ülesvoolu. Variante seda läbida oli palju, osad tormasid kanuuga lausa mööda autoteed ja said ka kiiremini edasi kui need kes ülesvoolu aerutasid. Meie alustasime allavoolu olevast punktist ja kasutasime seda ega puhkamiseks. Ülesvoolu aga läksime ainult üht jõeharu pidi, teise harusse minekuks tassisime kanuu järve ja seal uuesti jõkke, sai kiiremini kui vastuvoolu.
Järgnes paar km rattaga finishisse ja seal lisaülesandena kettaheide, tegelt mitte, lihtsalt Taavi lootis seda vaid hoopis tõkkejooks pool staadioniringi. Peale tõketest ülehüppamise tuli ka pinkide alt läbi roomata. Minul õnnestus selle hüppamisega miskit ära rebestada ja praegu on parema jala liigutamine problemaatiline kuid mitte võimatu.
JIT-Team oli jälle õnnelikult kontrollaja sees finishisse jõudnud aga mitte sprindile iseloomuliku ajaga - 7.07.20 Võitjatel kulus aega 3.19.49 Üldiselt oli sel etapil ilmselt suur eelis eespool liikujatel, kuna teed ja rajad muutusid aina läbimatumateks mülgasteks peale igat teami.
Tegemist oli siis terve ajaloo konkurentsitult kõige porisema ja vesisema (vist ka ühe raskemaga) Xdreamiga ja selle elas meie uus liige Triin väga vapralt üle. Ekstreemsuse tasemelt võrdles ta seda igatahes langevarjuhüppega :-) Ka Taavile sai seekord selgeks et rattakingade kasutamine Xdreamil on totaalne ajakadu ja selles osas on meil potentsiaali aega võita, samuti jäi üle potentsiaali ratta ja rulluisu etappidel.
Teekond rappa, vasakul mina ja Triin, Taavi pea paistmas rattakiivrite tagant:
Pildi autor Fotolux.Teekonnal mööda raba on Triin ja Taavi ka mõnele pildile jäänud:
Piltide autor Arvi Koitve.Samal teemal on kirjutanud ka Kaja Pino ja Vahuri Inglid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar