12.03 Dar Es Salaam - Istanbul - Tallinn

Mõned tunnid magamist ja lennujaama sõiduks tuli meile järgi must Toyota väikebuss mille olime hotellist tellinud. Palusime omale piletid kõrvuti aga sellega läks nagu tavaliselt, piletiontrollis tõmmati minu piletil istekoht maha ja pandi 4 rida ettepoole võõraste vahele. Üritasin küll vaielda kuid lõpuks andsin alla sest oli täiesti lootusetu. Väidetavalt tahtis keegi ka oma seltskonna lähedal istuda aga miks ta minust tähtsam oli, seda ei tea.

lennujaama poed olid öisest ajast hoolimata avatud ja silma jäi see kruus kuid hind oli üle 20$ ja see polnud vastuvõetav.

Lennuk oli Turkishi Boeing 737 MAX 8 TC-LCN ja istusin nüüd 2 võhivõõra inimese vahel ja külmetasin, jope oli jäänud algse istekoha kohale laekappi

aknast paistis päiksetõus ja lootsin mõne pildi teha kuid siis ilmus välja stjuardess ja käskis katte sulgeda, ju siis päiksetõus on nii salajane..

ekraanilt sai lennutrajektoori jälgida ja nii on ilusti näha kuidas oleme teinud sikksaki, et vältida ohtlikke territooriume, kõigepealt Sudaan ja siis Iisrael

Istanbuli lennujaama suurust iseloomustab see 3merealine maantee terminali kõrval

Istanbulist Tallinna lendas Boeing 737 MAX 9 TC-LYA ning päris mitu filmi sai neil lendudel ära vaadatud

Teekond Tartu LuxExpressiga kulges kiiresti, istmetel sarnased ekraanid kui lennukiski, kuid midagi oli väga nihu selle infosüsteemiga, juba Tartus olles näitas kaart küll õieti bussi asukohta kuid allpool võis lugeda, et oleme hoopis Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel teekonnal Viljandisse...

11.03 Dar es Salaam

Selle päeva eesmärk oli linnas ringi vaadata, alusasin aknast välja vaadates nii nagu padjapealt paistis

siin on näha üks neist müstilistest sinistest bussidest mis kihutasid ööpäevläbi ilma kuskil peatumata, öösel ei peatutud ka punase fooritulega, lihtsalt lasti enne ristmikku signaali

Tundub, et need tuk-tukid on mingid tehnikute töömasinad, redelid katusel..

vaade pilvelõhkujatele, vasakul sadam kuhu eelmine päev saabusime

kätepesu süsteem ühe kiriku ees

mingi VIP kolonn keeras sadamast välja, enamus Landcruiserid, enamus mustad

siin on ilmekas näide kuidas ristmikul teed ületada, tuleb lihtsalt ennast kehtestada, viisakusest keegi sulle teed ei paku

päris mitmeid tõsiseid maastureid jäi silma

siin on Suzuki Grand Vitara hoopis Chevrolet märgiga

fooritaga reas nii tuk-tukid kui autod

üritasime külastada mitmeid parke ja vaatamisväärsusi aga igal pool olid aiad ümber ja väravad lukus, samas poisikesed tegelesid seespool koristamisega

jalgratas on tõsine transpordivahend, antud juhul kookospähklite veoks

siin on mingi rattaparandus, tagapool on asfaldile laotatud erinevad plekitooted

see on üks müstilisemaid pilte mille tegin, kõhetu vanamees ja veepudelid seljas: väike arvutus, pakis on 6 pudelit, pudelis 1,5L vett, pakke on kokku 10. Seega on tal seljas vähemalt 90kg...

jälle pilt aiavahelt ühte parki

veidi väsinud viidasüsteem

ringristmikel olid kas kellatornid või skulptuurid

pangabuss

algselt oli Monikal idee leida üles McDonalds aga kui jõudsime kohale, siis selgus, et Google Maps oli meid alt vedanud, lihtsalt petteks oli sinna selline asutus genereeritud, jätkuvalt Aafrikas neid ikka pole. Aga KFC oli olemas ja otsustasime seda proovida. Eeldades, et koivad samasuured kui meil, siis tellisime koguse sellest lähtuvalt, tulemus oli aga teistsugune, suured kanakäntsakad anti ette karpides ja need olid ikka nii suured, et järasime neid veel järgmine päev lennujaamaski. Joogid on seal aga 600ml pudelites.

Barack Obama Drive on nagu Pirita tee Tallinnas, ainuke vahe selles, et Pirita tee kõnniteel keegi vetikaid ei kuivata ja Barack Obama teel pea ühtegi autot ei sõida. Lauluväljaku ja Maarjamäe asemel on aga meditsiiniuuringute asutused ja peaministri büroo

Nii jalutades jõudsime tänava ja mere vahelisee Ocean Road Public Parki Pildistasin just jalutavaid paabusid ja imestasin miks teepeal aiad ees on, kui puudevahelt paistvast telgist jooksis välja automaadiga sõjard ja meid tuldud teed tagasi kupatas, vaat siis Public Parki... Ühtegi viidet, et tee ja park suletud oleks, polnud ei kohapeal ega GoogleMapsis.

kõndidime tagasi ja keerasime ühte kõrvaltänavasse, seal olid küll sildid, et pildistada ei tohi, ju siis WHO esindus ja justiitsministeerium nii salajased..

mul oli kindel plaan ka siit linnas mõned postkaardid teele panna, postkaardi otsingud viisid meid lõpuks peapostkontorisse. Peale mitmekordselt seletamist said ka töötajad minu murest aru ja lubati aidata. Aknaääres oli küll vitriin postkaartidega kuid need olid juba ilmselt mitu aastat tagasi pikali kukkunud ja pilti polnud näha. Üks töötaja kutsus teise, teine kolmanda jne., kulus vähemalt pool tundi kui üks tädike paksude mappidega minuni jõudis aga kui ta need avas, siis nägin valikut ainult 2 erineva loomapildi vahel, linnapilte polnudki. 

Postkasti leidmine oli järgmine samm, öeldi, et väljas. Peale otsinguid tulin sisse tagasi ja küsisin turvamehelt, tema viis mind lõpuks 50m eemale kõrvalmaja kangialusesse kus oli valida kas riigisisene või välismaine postkast. Ja paari kuuga jõudsid kõik kaardid ka Eestisse, palju lähemal asuvalt Madeiralt tulid näiteks kaardid 5 kuud...

jälle ringtee kunst

vaade meie toale

enne õhtusöögile suundumist tegin veel ühe tiiru linnapeal aga nüüd üksinda, eesmärk oli lihtsalt poes käia. Aga see osutus ületamatult keerukaks. Lühidalt kokkuvõttes, Googles leiad müügikohad, need aga tähendavad, et Ali on oma kauba laotanud 1m2 asfaldile. Pood tähendab seda, et Mohammed omab teatud pinda kangiall või seinaääres kus on ka lett või lauake ning ehk isegi külmkapp jookide jaoks. Veidi suurem variant on see kui Abdullah on suutnud omale toakese leida kuhu ta lauakese, külmkapi ja mõne seinariiuliga sisse mahub, ostja kusjuures ei pea sinna mahtuma, võib ainult ühe jala üle ukse sissepoole tõsta. Aga vaat Shopping Centerid on sellised kohad kui tuba on juba Mustamäe korteri elutoa mõõtu, riiulid seinteääres on laeni ning üks riiul ka keset tuba. Kaubavalik aga kahjuks väga ühekülgne, väga vähe sellist kohalikku toodangut mida sobiks kaasa osta. Igatahes selle kohaliku kaubanduse iseaärasustega tutvumine võttis mul niipalju aega, et teised juba muretsema hakkasid.

Sööma suundusime samasse restorani kus ka eelmine õhtu olime käinud

Saime sama kelneri kah - Seif nimeks. Lubas, et reklaamitud kebab on hea ja nii ma selle tellisingi. Tulemuseks selline taldrikutäis kanatükikesi (meenutame, et päeval olime end KFCs juba kaagutamiseni kana täis puginud) Kastmed olid kreftised ja mulle ei sobinud, lubatud kartuleid polnud aga ka veerand tundi hiljem. Vahepeal sai ühelt teiselt kelnerilt küsitud ja tema kinnitas, et kartulid ei kuulugi komplekti. Kuid pea tund hiljem ilmus ka Seif välja pisikese kausikesega kus friikartulid... Õnneks saime kambapeale ka need kanad murtud.

Vähemalt jäätisekokteil oli aus

10.03 Sansibar

Viimane päev Sansibaril, laevaga Dar Es Salaami

Alustasime kilpkonnade külastamisega. Siin on konnad kes on viga saanud või kalameeste võrku jäänud. Neid ravitakse ja kord aastas lastakse merre tagasi. Aga järgmisel pildil on näha kuidas on siin hinnad kõigis kolmes vastuvõetavas valuutas. Kui arvestada kursse, siis odavam on maksta šillingites, siis dollarites ja kõige kallim eurodes. 

Kõrvetava päikse käes võis istuda tulikuumale betoonile ja sööta konni mingite vetikatega mida olid töötajad eelnevalt varunud. Isu pidi olema neil loomadel piiritu.

Kõik mis ninaette pistsid neelati alla

delfiinide pealuud

küürvaala skelett

Kui algul oli jutt, et kilsud on ohutud, siis varsti sai selgeks vastupidine, hammustasid raisad, siin näitena minu ja Monika vigastused. Kusjuures neil pole isegi hambaid vaid lõualuud on lihtsalt sakilised ja teravad.

Meie elumaja seinal oli dekoratiivne sisalik, selle alla peitis end aga üks päris sisalik :-)

Oli meie viimane päev Sansibaril ja lahkumine oli planeeritud laevaga. Et siia ootesaali jõuda, tuli pagas lasta läbivalgustada ja siis algasid segadused. Olles trüginud oma tavaariga pingiridade vahele ja leidnud mõne vähegi tervema tooli, tuli kollase vestiga poiss ja seletas, et suured kotid ja kohvrid peavad pagasikäruga laevale minema.

selleks pidi kohvrile/kotile kleepima sildi oma andmetega. Aga seejärel algas uus pull, jälle kollase vestiga tüübid pakkusid võimalust minna varasema laevaga mis ametlikult välja müüdud, muidugi mingi tasu eest. Kogu tsirkust ümber jutustada läheks jutt liiga pikaks aga Johani otsuses me sinna varasemale laevale ka jõudsime tükk aega peale ametliku väljumisaja möödumist ja slele käigus pidi "meid aidanud" tegelased peaaegu omavahel tülli minema väljateenitud tasu eest... Kusjuures see abi oli üsna pealetükkiv ja vähe puudus, et minu kohver oleks ära lõhutud, seljakoti taskust aga läks mõni asi kaduma.

Kuna laev oli eelnevalt välja müüdud ja ilmselt polnud me ainukesed kellele lisavõimalust sinna peale saada pakuti, siis oli päris ime, et üldse koha leidsime, alumistel korrustel olid kohalikud oma kanadega ka suure osa põrandast hõivanud.

Dar Es Salaam

Endine pealinn ja suurim linn siin riigis

Meie laev oli samasugune

Järgmiseks kaheks ööks oli meie kodu sadama lähedal tagasihoidlikus Rainbow hotellis, ka hind oli õnneks tagasihoidlik. Ja vaade aknast. Hindude hotell mille paremad päevad minevikku jäänud ning hooldusse väga ei panustata, teleka toitejuhtme vahetamise asemel oli see lihtsalt klemmliistuga jätkatud, täiesti isoleerimata mudugi. Ka kõik muu oli selline logisev, konditsioneeri töölesaamiseks tuli ka vaeva näha personaliga suhtlemisel. 

Natuke kõrvale vaadates nägi ka kenamat vaatepilti, olime ju täiesti kesklinnas.

Üllatas kui tühjad olid kesklinna tänavad, puudus tänavavalgustus ja üksimuid foore ei järginud keegi, ka liinibussid mitte. Need sinised lõõtsbussid kihutasid ka öösel tee keskel, peatumata ühelgi rismikul, ainult signaali anti enne ristmikku. Peatusi ka polnud, täiesti arusaamatuks jäi, et keda ja kuhu need vedasid.

Õhtul läksime välja süüa otsima, möödusime Toyota salongist kus näiteks sellise Läkkari võis uuena soetada, hinda kahjuks läbi akna ei seletanud.

Söögikoht asus ühe teise hotelli 20. korrusel, vaade läbi akna oli päris hea

kreemine kalasupp krevetiga, väga hea oli.

Meid teenindas kelner nimega Seif, väga lõbus, abivalmis ja enamus asju tõi ka õieti..

Köök oli kõrval klaasitaga ja seal läks miskit nihu, kärsahais ja suits jõudis ka söögisaali. Välja ilmus üks ilmselt Indiapärase riietusega härra kes hakkas laua juurest laua juurde käima ja vabandama, alustades ülikondades ärimeestest. Lõpuks jõudis ka meieni, tegu oli selle restorani või lausa hotelli mänedzeriga ja väga vabandas selle põhjakõrbemise haisu pärast.

Restoran oli selle maja 20. korrusel, klaasseinaga lift liikus mööda otsaseina ja selt oli ilus vaade.