10.12 Talvekarika 1. etapp

Seiklusministeeriumi talvekarika 1. etapp oli Tallinna kandis, stardikohaks Jüri. Esimest korda olin kaardilugejaks Raulile ehk siis Allveelaevnike tiimile. Kui kord Nordic Jet Line-ga Soomest tulles merel torm oli ja katamaraan lainetel lausa hüppas, siis tookord mul erinevalt enamusest süda pahaks ei läinud. Nüüd "allveelaevas" oli asi aga päris hull, iiveldanud on mul ka varem kaarti lugedes kuid NII PAHA pole kunagi olnud. Eks see jättis jälje ka meie tulemusele, sest ma ei suutnud telefoniäppi punkte sisestada ja ka kaardilugemine oli tugevalt raskendatud. Lisaks suutsin ma punktis 58 pea vastu raudteesilda katki lüüa..
Kaardi mõõtkava polnud teada ja algul oli raske pihta saada esimestele punktidele, alles nüüd peale võistlust kui träki kaardile kandsin, sain aru, et ka stardikoht oli vale, see seletas alguse segaduse. Osa punkte oli kaardile ka nihkes mistõttu sai neid kuni 100m valest kohast otsitud. See viga olla trükkimiseks kaarti suurendades tekkinud. Punkti jaotusid väga ebaühtlaselt ja kuna mul enamasti plaan suuremast pundist alustada siis tegime päripäeva ringi. Kiiruga tehtud plaan sai aga tagasilöögi kui selgus, et Lagedil pole raudteeülesõitu, see tekitas 3min ajakao lisaks punktile 56 lõunast läheneda üritamisel kaotatud 5 minutile. Kohustuslik 31 punkt viitas kaardil parmpoolset bussipeatust aga oli tegelikult 100m enne seda vasakpoolses. 22 juurest 57 poole minnes üritasime pugeda läbi metsa rada pidi mis kaartidel Lõuna tee nimetust kandis, kahjuks lõppes see võimalus kõrge astanguga kinnisel territooriumil ja jälle tuli tagasi pöörduda, auto sai korraliku oksapesu. ajakadu jälle 5min. EDdasi olid punktid juba suuremate vahedega ja mil aega piisavalt vähe järel, seega tuli odavamad vahele jätta ja keskenduda kohustuslikele ja kallitele. Kuigi Kadjar on üsna kõrge auto, saime ikka ühe korraliku paugu 36 juurde suundudes, õnneks piirdus kahju stange kriipimisega. Üldse olid jäised teed üsna künklikud ja madalama autoga võis ikka päris valus olla paljudes kohtades. Mis oleks aga saanud sulailma korral kui jää asemel oleks olnud muda.. Lõpupoole tundus juba nii kiire olevat, et isegi mõned teeäärsed punktid jäid võtmata. Tulemust üle kontrollides selgus, et ka üks läbitud punkt polnud meil kirja läinud, õnneks see tulemust ei mõjutanud. 9. koht pole kõige halvem aga lootsin paremat. Aga ilm oli ilus, piirkond mulle täiesti võõras ja seega pole midagi kahetseda, tasus proovida.

TULEMUSED   OSALEJATE TRÄKID  Meie TEEKOND GeoApes

12.11 Autoorienteerumine Hulkur Kagunurga

Sattus jälle mulle väga tuttav piirkond olema sest aastatel 2004-2008 oli just see minu tööpiirkond kus Elioni tehnikuna sai läbi sõidetud kõik teed ja läbi käidud kõik talud kus vähegi mingi sidevahend oli või vähemalt unistati selle saamisest. Poolteist aastat tagasi oli sealkandis ka Roheliste retk mis mõjus kui mälu värskendus, seega miskit põrutavalt uut sel võistlusel ei avastanud. Sellest hoolimata polnud mul igav, sest ega ma kõiki neid puid ja infotahvleid tõesti varem üles lugenud polnud. Siiski päris paljude punktide osas oli mul juba kaardile vaadates selge millega tegu. Teekonna planeerisime vastupäeva ühe siksakilise ringina paari edasitagasi sõiduga mis pärast esiotsa teekondi vaadates polnud just optimaalne aga ka mitte väga vilets valik. Kohalike teede tundmine andis aga selles osas eelise, et teadsin millised teed on kiiremad, millised aga aeglasemad ja väga kitsad ja käänulised. Kohe esimeste punktide juures sai nähtud 3 kitse, siis varsti jalutas rebane ringi, jälle üks kits ning suurejoonelisem vaatepilt oli muidugi põder kelle jahimehed meile ette söötsid. Öösel koduteel sai enne Otepääd veel 2 kitse nähtud, seega päris safari oli see päev. Iga kohaga olid mul omad mälestused, kus sidekapid milleni kunagi vööni lumes olin sumanud või külapoed mis minuajal veel lahti olid või kasvõi Viitina kool mis siis veel toimis. Ka see talu kus aias mälestusmärk metsavendadele oli mulle tuttav, sealt jooksis üks Murati suunas minev KSPP läbi ja korduvalt olin seal rikkepeal käinud :-) Lumised teeolud algul hirmutasid aga tegelikult oli pidamine väga hea ja 4veoline Suki sai paremini hakkama kui mina roolis sest tegelikult oleks võinud sõita ikka palju kiiremini ja eks selletaha ka meie kõrgem koht jäigi. Küsimused olid seekord üllatavalt lihtsad ja vastused lausa karjusid vastu, rohkem aega kulus hoopis ringivaatamisele nende boonusküsimuste jaoks mis lõppkokkuvõttes kasutuks osutus, sest isegi seda ainukest küsimust mida teadsime, me ikka vastata ei saanud. Siiski oli pärast viktoriinis kasu sellest ringivaatamisest ja see andis meile nii mõnegi punkti.
TEEKOND GeoApes  TULEMUSED  Põdra VIDEO 

05.11 Autoorienteerumine Tõlliste vald 25

Kohale tuli 12 ekipaaži mis jagunesid A ja V klaasi vahel täpselt pooleks. Mati oli ette valmistanud 3 kaarti A3 mõõdus tavapärase katastrikaardi põhjal aga seekord oli ka veidi värve lisatud, mets kollane ja veekogud sinised. Punkte 67 ja igal kaardil ka 3 kohstuslikku, igast raskusastmest üks. Piirkond ja suures osas stardikohast Tsirguliinas itta. Seega oli minuarust loogiline valik vastupäeva teekond, sest siis oli võimalud lõpupoole kasutada suuri maanteid, et kiiremini finišisse jõuda kui ajaga peaks kitsaks minema. Kõigepealt suundusime Valga-Tartu maantee lähedasi punkte korjama, seal sai ka viga tehtud ja esialgu võtmata jäetud 12 punkt, see aga tähendas, et 10 juurest tuli tagasi tulla ja ära jäi ideaalne ring 11 kaudu. 13 sai võetud joostes sest ta oli teele lähemal kui kaardile märgitud ja juba sinna sõitnud maasturil käis põhi vastu maad. 8 juures tõmbas Joonas veidi liiga entusjastlikult käsipidurit ja nii olimegi risti liivas kinni kallakul. Õnneks leidus kohe kaasvõistleja kes meid tagasi otseks sikutas. 14 punkti juurde minevat teed ei suutnud me tuvastada. 15 ja 22 punktile lähenedes sattusime aga jooksuvõistlusele, ei teagi mis üritus see seal oli, et võistlejad mööda jäist maanteed jooksid. 22 juures kogunesid aga jahimehed. Peale 36 läbimist pikal metsateel läks aga väga kitsaks sest vastu tuli palj jahimehi ja sel kitsal teel oli ikka väga raske kahel autol teineteisest mööduda eriti sellise libedusega, korra jäime ka kinni ja hakkasime kraavi suunas libisema peale ühe vastutulija möödalaskmist aga pääsesime lükkamisega. mitmed magusad punktid jäid seal võtmata kuna kulunud rehvidega Dacia Sandero polnud just sobiv auto sügavate kraavide vahel jäisel metsateel liiklemiseks. Mõni punkt sai veel vahele jäetud aga siis leidsime, et aega on piisavalt ja edaspidi tuleb plats puhtaks teha. 51 juures läks ringikeeramine nihu ja leidsime end jälle risti põlluteelt kusjuures üks esiratas oli ühus ja põhi toetus vastu maad. Kaevamisest kasu ponud ja ka hi-liftiga polnud seal miskit teha, õnneks Sülla/Ranne sikutasid meid seal tagasi teele. 60 juurest 61 punkti otsutasime minna ülevaltkaudu ja see tee oli täiesti kasutamata, ühtegi jälge polnud, siis tuli ka üks omapärane sild mida joonas igaks juhuks kontrollis, oli isegi betoonist ja seega julgelt üle. gert valis teise tee, 44 kaudu ja oli kiirem. Võibolla silla juures peatumata oleks sama välja teinud. 32 kohustuslik lihtne punkt oli aga pähkel, Sülla/ranne jõudsid varem ja Joonas põrutas nende järel silla alla, mina aga märkasin, et punkt paistab silla piirde küljest Sülla auto ees :-) Kutsusin Joonase tagasi ja panime minema, neil läks veel seal aega enne kui asjale pihta said. 26 aga oli meile pähkel, kõigepealt tiir ühe putka juures platsil, siis sain aru, et ikka liiga kaugel ja peab olema sovhoosi hoone küles aga kaardilt välja loetuna tee pool seda küll polnud. Tegime ka 2 tiiru seespool aeda mille peale üks vanamees uurima tuli, et mis toimub ja meie ees väravat kinni tahtis panna, Mati nimi aga rahustas ta maha ja lasi meil edasi tiirutada, lõpuks leidus tähis hoone ja varikatuse vahelt.. Kuna kaarti oli tegelikkusest ikka päris palju mööda siis ei näinud ka seda, et 40 juurde laatre poolt läheneda saab, võtsime kõigepealt 23 ja 16 ning põrutasime keskonnainspektori talu kaudu 2 suunas. Siis 40-le edelast lähenedes jõudsime aga taluhoovi kus jäljed lõppesid. Ümbersõit maantee kaudu ja punkti jõudsime koos Sülla/Rannega, kusjuures nemad lahkusid sealt just seda tupikut kaudu kust me tagasi olime pööranud. Natuke läks aega 17 juures mis asusraudteede hargnemiskohas. 1 jäi võtmata kuigi nüüd tagantjärgi tundub, et oleks selle vabalt 3 minutiga võtta jõudnud. Siiksi see miskit poleks muutnud, 3. koht esiveolisega neliveoliste vahel oli siiski hea tulemus ja Seiklusministeeriumi Joonas oli libedatest pastlatest hoolimata väga head pilooditööd teinud! Üks kiiruseületamine oli meil ka ja mõned punktid läksid maha.
TULEMUSED  PILDID  TEEKOND GeoApes 

02.11 Jean-Michel Jarre kontsert

Ma pole eriline kontsertidel käija aga juba paarkümmend aastat tagasi seadsin omale eesmärgiks, et kindlasti lähen 3 artisti kontserdile kui nad üldse kunagi peaks siiakanti sattuma. Need 3 on: Jarre, Enya ja Vanessa Mae. Mae on juba 2 korda Tallinnas esinenud ja mõlemal korral olin kohal. Nüüd oli aga minu suurima lemmiku Jarre kord. Teades, et tema kontserdid vabas õhus on olnud miljonitele, oli raske uskuda, et ta üldse siia väiksesse maanurka tuleb. Ma nimelt ei vaadanud netist mingit eelinfot selle tuuri kohta, ei pilte ega videosid, sellega säilis üllatusmoment.
Kontsert pidi algama 19.00 aga selleks hetkes oli täitunud ehk ainult 2/3 saalist. Mingit infot ei antud ja alles hiljem sain aru, et see kes esimese pooltunni seal pimeduses laval süntide taga oli, polnudki Jarre vaid keegi "soojendaja". Muusika oli muidugi sarnane. Selle soojenduse ajal olid visuaalseteks efektideks ainult värvilised prožektorid. Umbes 19.30 läks saalis jälle valgeks ja rahvas ikka kogunes. Isegi teenindajad ei osanud öelda kuna kontsert tegelikult algab kuigi hiljem netist kommentaare lugedes leidsin, et osa inimesi oli kusagilt välja lugenud algusajaks 20.00. 5min peale kaheksat aga show algaski. Enamus lugusid oli uutelt albumitelt ja ma polnud neid kuulnud varem, paar igihaljast lugu oli ka ja eriti need ajasid ihukarvad püsti. Ilmselt juba ammu kõrvakuulmise minetanud helimehed aga pingutasid helitugevusega üle ja vahepeal oli isegi päris halb seda mürinat taluda kui kogu sisikond vibreeris. Mina oleksin seda muusikat palju rohkem nautinud ehk isegi poole nõrgema helitugevuse juures.
Muusikat toetasid vägevad visuaalsed efektid: laserid, liikuvad läbipaistvad LED ekraanid ja prožektorid. Kuna saal oli juba eelnevalt tossu täis lastud, siis laserkiired olid väga efektsed, liikuvad ekraanid aga tekitasid 3D efekti kui seal erinevad kujundid keerlesid. Jarre ise hüppas oma süntide taga nagu polekski tegu 69 aastase vanamehega ja ega ta ei näe nii vana välja ka. Korduvalt ärgitas ta rahvast kaasa plaksutama rütmi aga eestlased on selles osas üsna tagasihoidlikud ja väga vedu see ei võtnud, alles lõpupoole hakkas lavaette kogunema aktiivsem seltskond ja ka plaksutamine kestis kauem. Enamus kuulajatest olid keskealised, ehk siis mina tundsin ennast ühe nooremana sellest seltskonnast. Ei teagi mida noored tänapäeval kuulavad kui sellist klassikalist kvaliteetset muusikat oli neid nii vähe või õigemini üldse mitte tulnud. Mina oleks eelistanud seda kontserti kuulta näiteks Linnahallis mugavas tugitoolis istudes, rääkimata Linnahalli akustika ja Saku halli pleki, plastmassi, betooni akustikast. Kõige võimsam oleks muidugi vabaõhukontsert aga seda ma väga ei looda, et kunagi mõni selline siin läheduses toimuks. Aga Linnahallis olen ma tegelikult Jarre muusikat kuulanud, terve öö peaaegu. Oli umbes 25a tagasi võimalus seal sõpradega üks öö veeta ja ainult minul tuli pähe muusikat kaasa võtta, enamus kassette oligi Jarre muusika tookord. Panid kasseti mängima, lasid suure saali pimedaks ja kobisid kuhugi saali keskele kõrgematesse ridadesse, vägev elamus oli, siiani meeles.
SIIN veel müned telefoniga tehtud pildid kontserdilt

27.10 Suzuki Vitara proovisõit

Kuna oli Tartu Topautosse asja siis sai sealt ka pooleks tunniks uus Vitara proovisõiduks küsitud. Vitara on Eestis olnud juba tükk aega aga millegipärast polnudki ma sellega veel  sõitnud. Mingit pistmist kunagise Vitaraga mida mäletame politseiautodena ega ka Grand Vitaraga sellel siiski pole, lihtsalt nimi sarnane. Tehnikapoolest on tegu pigem teise kereversiooniga S-Crossist. Enamus detaile salongis ja ka nelivedu on samad. Proovisõiduk oli 1,4 turbo bensiinimootoriga kuigi on ka 1,6 ilma turbota olemas, ehk siis sama mootor mis S-Crossil. Sisse istudes jäi kohe silma, et kuigi esialgu tundub rool sama mis S-Crossil, siis nupud on veidi erinevate tähendustega, samuti on rohkem nuppe roolist vasakul. Antud isendil oli suure ekraaniga naviseade ja see toimis ka tagurduskaamerana, samuti piiksusid parkimisandurid. Adaptiivne kiirusehoidik pidi ka olema aga see jäi proovimata. Erinevalt S-Crossist oli nüüd ekaanil näha ka kiirus mis kiirushoidikul valitud. Siis´ki andmete hulk ekaanil polnud väga kasuks tulnud ja ülevaatlikkus oli sellevõrra väiksem, raske oli sõiduajal vajalikku infot tabada, see ehk harjuks kasutamisel sisse. Salong tundus kitsam, kuigi mõõtudelt see nii ei tohiks olla, lühem on aga küll ja see avaldub nii tagaismel kui pakiruumis mis on ca 50L väiksem S-Crossist. Jõudu sellel turbomootoril oli piisavalt, ilmselt ülearugi aga veidi häiris S-Crossiga võrreldes suurem müra sõidul ja eriti kiirendamisel. Siiski võib ka see olla harjumise asi ja lihtsalt mootori hääletoon natuke erinev, ehk veidi heledam. Sisemus oli päris kena, punase niidiga õmmeldud rool ja istmed ning samas toonis rõngad näidikute ja õhuavade ümber. Väljast oli aga tumehall auto mustade velgedega kuidagi üksluine, veljeservas oleks ka hädasti vaja olnud sarnast punast aktsenttriipu või iluliistudel näiteks. Varuratast standardvarustuses enam polegi, ainult kompressor ja paranduskomplekt, selliselt mina kuhugi minna ei julgeks, seega tuleks ratas kohe lisaks osta sest koht pakiruumi põhjas selleks siiski on, vähemalt sellele alamõõdulisele abirattale. tegelikult kannataks sinna ilmselt ka täismõõdus ratta panna kui alumine pakiruumi põhi ära võtta.
Pisikestest vigadest hoolimata on tegu autoga mis välimuse ja kasutusomaduste poolest mulle meeldib ja hinna ning kvaliteedi suhe on sukidel alati paigas olnud. Salongis oli väljas ka uus S-Cross, kunagi tahaks ka seda proovida. Seest polnud vanaga nagu eriti vahet kuid esiosa oli täiesti teine, kuidagi kurja ilmega ning rehvid/veljed suuremad, seega ka kliirens suurem. Mootor aga Vitarastki väiksem 1L turbo.
 Veel pilte  Ametlik info 

08.10 AO Hulkur Harjumaa

See kuupäev oli ikka päris tihe sattunud: Bike Xdream, rogain, Tõravere valgusefestival, Hulkuri sarja AO ja karikasarja AO. Need 2 viimast sattusid ühele ajale puhta kommunikatsioonihäire tõttu mis kahjuks võimendus kahe isiku omavaheliste lahkhelide tõttu. Kahjuks ei teadnud mitte keegi varem kui kuu aega ette, et juba aasta algusest avalikult karikasrja kalendris olnud AO etapi ajal ka Hulkuri sarja etapp oli planeeritud sest isegi Hulkuri oma lehel polnud seda avaldatud. Eriti kurb antud olukorras oli, et Hulkuri etapp oli Tõnu Krauti mälestussõit. Tõnuga sai üle 10a koos võisteldud ja võistlusi korraldatud... Niipalju on hetkel asi parem, et Autoorenteerumine.ee kalendris on nüüd Hulkuri järgmise aasta etapid kirjas.
Kuna Metskassidel on Hulkuri sarjas kokkuvõttes suurem tõenäosus heale tulemusele jõuda, siis sai otsustatud sinna minna. Kuna sel etapil oli ka eriti palju osalejaid, siis oli oluline kohal olla, et mitte suurt hulka miinuspunkte saada nagu eelmine aasta kui me selle etapi infopuudusel maha magasime. Olime seekord Johaniga kahekesi, Mirjam tegi samal ajal läbi rogaini ja õhtul osales valgusefestivali korralduses. Stardikohaks olev Mati maja oli juba tuttav koht varasematest AO-dest. Võistlus ise oli tavapärane Hulkuri toode ilma eriliste krutskiteta. Siiski ei hammustanud me läbi seda 15. punkti pähklit ja see läks päris palju maksma kuna vale täht ei lubanud kogu tulemusele pihta saada. 4 kohta läks meil aga kaotsi tankimispeatuse tõttu Keilas kui vastus juba käes oli aga kütus nii otsakorral, et Hiiule jõudmine oli kahtluse all. Hommikul Tallinnast sõitma hakates näitas auto kompuuter sõidujäägiks 260km ja see tundus piisav, tegelikkuses jagus kütust üle 100km vähema teekonna jaoks. Eks järgmine kord olen targem ja alla täispaagi starti ei lähe. Lisaks võib veel mõne koha kaotuse kirjutada teevaliku süüks sest ühe korra sattusime relvastatud valvega tupikteele (võistluskaardi järgi kõige otsem tee punktist 13 punkti 26) ja lõpuks sõitsime mööda ka remondis olevast Tähetorni tänava ristmikust mis hoolimata GPS-i piiksumisest oli kruusahunnikute ja teetöömasinate vahel raskelt tuvastatav. Mitmed punktid olid tuttavad varasematest Suveseiklustest, näiteks järv kus Mirjam sukeldus redelipulki lugema või Keila lennuk, samuti Vilde kivi kus me nüüd ei käinudki, sest teadsin vastust peast. Keilas raudteede vahel olev punkt jäi aga seekordki käimata nagu ei jõudnud me sinna ka Suveseiklusel. Seekord testitud Androidirakendust me ei kasutanud aga GPS teekonnast on näha, et lubatud kiirust me siiski ei ületanud ja kõik oli korrektne. Võistlusel oli kohal ka telemees Allan Muuk ja tema lugu saab näha SIIN
TULEMUSED  Korraldajate PILDID  Minu PILDID

01.10 Tartu linnamaraton

Teist aastat oli see TM ürituste raames aga mina läksin sel aastal esmakordselt. Kevadel sai juba otsustatud, et jooksumaratonil enam 23km ei jookse, vaid edaspidi 10km distants, seega ka sel üritusel läksin 10km starti. Ilm oli külm ja vahetult enne starti polnud ma kindel kui paksult riideid selga jätan. Lõpuks jäi selga 2 särki ja isegi seda oli palju, palav oli. Kuna ainult kord elus olen 10km jooksnud ja siis läks üle tunni (seda küll ilmselt stardis olnud ummiku tõttu), siis valisin viimase "57min ja rohkem" stardigrupi, seljataha jäid ainult kepitajad. Kohe sai selgeks, et tempo on aeglane aga rahvast palju ja trügida ka ei tahtnud, seega tiksusin üldises tempos ja esimesed 3km sai läbitud täpselt 18 minutiga. See lubas loota ikka tunni sisse tulekut. Edasi läks rajal juba lahedamaks ja ka tempo tõusis ning lõpus sai isegi veidi spurditud. Järgmine aasta lähen kindlasti ühe stardigrupi võrra ettepoole ja loodan ka tulemust kerge vaevaga parandada.
TEEKOND GeoApes  Pilte näeb SIIN  
Tulemus

498

Kabral Iljar

0:57:24

18.09 Tartu rattamaraton

Kuivade ilmade tõttu oli rada kiire ja mõnes kohas oli ka ohtlikult palju liiva. Minujaoks möödus sõit sündmustevaeselt, enesetunne oli hea ja pidasin ilusti lõpuni vastu, ohtlikke olukordi sisuliselt polnud kui üks liivasem koht välja arvata kus Johan isegi kukkus ja kiivri lõhkus.
TEEKOND  Pilte näeb SIIN

14.09 Purtsi päevak

See öine päevak lõpetas hooaja. Teekond

07.09 Vilaski päevak

Jube külm ja paduvihmane päev oli, seepärast ka lühem rada. TEEKOND

31.08 Kirikuküla päevak

Teekond GeoApes

Ei Lätile 4. päev

Päev algas pika asfaldisõiduga tiheda liiklusega maanteel kuni jõudsime veel tihedama liiklusega maanteele ehk Riia ringteele, mida pidi möödusime ka Riia hüdrojaamast. Botaanikaaia otsimine oli ka omaette seiklus, sest üks lindike ristmikul ei andnud mingit infot kuhu suunas peaks minema. Lõpuks oletetud suunas paar kilomeetrit liikudes tuli kahtlus peale ja sai suurema seltskonnaga hakatud kohalikelt teed küsima, olime tõesti õiges kandis aga minna veel oli. Botaanikaaed ise oli suur pettumus, ekskursioonile jõudsid ainult saateautodega tulijad, kasvuhoone oli kinni ja 3km pikal ringil mille ma kaardijärgi seal tegin oli näha ainult mõned äraõitsenud roosid.
Lintide puudus jätkus ka teel Liberti kasemahlakeldri juurde rääkimata sellest, et teekond ei kattunud kaardil olevaga. Kui pea pooleteisetunnine ootamine unustada, siis oli see kasemahlateema väga huvitav, tüüp kogub oma konstrueeritud lahendusega kaasikutest mahla ja teeb siis veini ja šampust. Väga põnevalt rääkis kah. Nüüd oli aga aeg otsas ja saun tuli vahele jätta ning lõpetamisele kiirustada. Selle algus ka venis ja kui sii lõpuks pihta hakkas, oli vaatajaid ainult paarkümmend. Kohalikud poisid/tüdrukud aga olid päris korralikud tantsud ette valmistanud. Esimest korda matka ajaloos ei öelnud lõpetamisel ükski korraldaja sõnagi ja vaikselt mindi laiali. Siiski saime Sulevilt teada, et saun on veel lahti ja nii läksime sinna. Väljast plekiga ülelöödud tööstushoone, sees aga veneaegne saun suure leiliruumiga kus neljandik ruumist oli ahi, leili visati ahjuuksest sisse. Termomeetri osuti oli maksimumist ehk 140 kraadist üle põhjas ja kuna ma suutsin seal olla minut või paar, siis oli see ka tõepärane.
Kõik ülejäänud PILDID ON SIIN

22.08 Ei saa Lätita 3. päev

Sellel päeval ajas üks jama teist taga. Läti eepose etendusel kiirustati, sest Uldevana loss pidi juba ootama. Vahepeal oli ka üks pisike joakene mida nägid ainult need, kes sattusid teeotsast mööda sõitma kui Sulev seal juhtus olema. Siis juhatasid lindid jõeäärde ja seal katkesid, lõpuks läksin suurele teele tagasi ja otsisin uuesti raja üles. Ja siis jõudsime juba keraamikakotta ning sai selgeks, et see loss oligi leidmata jäänud peaaegu kõigil. Mismoodi paar inimest rohkem kui sajast selle leidsid jäigi arusaamatuks. Kegumsi hüdroelektrijaama tamm pidi olema suletud ja saateautod saadeti kümnete kilomeetrite pikkusele ümbersõidule Riia kaudu kuid ka see oli valeinfo, tamm oli avatud tegelikult. Ekskursioon hüdrojaama oli aga kõigi seniste läti matkade kõige suurem fiasko. Ei taha seda jama mis seal toimus isegi meenutada enam. Edasine tee laagrisse kulges juba vihmas. Sellegipoolest ei edenenud meil selle päeva ülesanne võimalikult pikk vihmauss leida, kasu polnud ka Pirje leitud vihmaussikasvandusest, seal olid ainult lühikesed ussid. Pesemisvõimalused olid aga nigelad, väljareklaamitud saunakeskus oli alles ehitusjärgus, ja ainukese korraliku sauna ainuke dušš oli ka jääkülma veega.
Õhtul toimus veel meeskonnamäng kus rauast pall tuli umbes 10m pealt ühe toki lähedale visata, seal läks meil hästi, parim tulemus, samuti läks hästi 15. aastapäeva üritusel kus Karumsite kimp ja õhupallid Liisi abil žürii üles sulatasid.

21.08 Ei saa läbi Lätita 2. päev

Päev algas kiigepargiga. Nagu tavaliselt olin hommikul üks viimaseid laagrist lahkujaid, seega ei jäänud seal kiikumiseks ka eriti aega kui just ei tahtnud kõigist maha jääda. Kinomuuseum oli kuidagi tagasihoidlik ja erilist muljet ei jätnud. Madliena koduloomuuseum tõi aga silmeette lapsepõlve, Lenin ja muu selline atribuutika. Päevane ülesanne oli ka sealse koera nimi tuvastada, saime teada, et koeri hoopis 2 ja see kes esialgu välja polnud oli just selle keerulise nimega mida meil vaja oli. Jälle oli rada erinev kaardile kantust ja järgnes 26km pikk ülitüütu asfaldiots pea noolsirgel teel. Skriveris hakkas üks igavene jama, pidi olema lehmakommivabrik ja oli ka kuid kuulujutu tasemel liikus info, et see pole õige koht. Pidavat edasi minema aga kuhu, seda ei teadnud keegi. Peale mõningast sõitmist oli neid ekslejaid juba kümneid ja sai otsustatud tagasi minna kuid viimasel hetkel keegi sai ikka korraldajad telefoniga kätte ja täpsema selgituse kuhu minna. Nägime kuidas lehmakomme tehakse ja saime ka ise teha ja maitsta. Nüüd tuli üks hull kruusane tõus ja mõned kilomeetrid põlluteid kuni ühel ristmikul oli silmaviit vasakule ja rattaviit paremale. Mingit infot, et mis seal vasakul olema peaks ei olnud. Jälle helistamine ja saime teada, et 3 km kaugusel jõgi. Sai siis käidud aga vaadata polnud seal midagi, miks üldse sellise ajuvaba edasitagasi otsa tegema pidi ei tea, loogilisem oleks olnud seal lehmakommitehasest otse ju sinna jõeäärde sõita. Vahepeal täitus ka minu ratta odomeetril 19000km ratta ostmisest saadik 2000a maikuust. Pole nagu eriline näitaja paljudega võrreldes.
Õhtul laagri kõrval oli päris omapärane küülikute linnak.