22.11 ASMV

ASMV tähendab Avo Sultsi Mälestussõit ehk üsna suur 4x4 üritus. Olin seekord tiimi Augutäide kaardilugeja ja osalesime turistiklassis. Kuna võistluseelne koosolek pidi algama 6.30 hommikul, siis laekusime Kohtla-Järvele juba eelmine õhtu ja seadsime end hotellis sisse. Teekond sinna oli päris väsitav, sest hommikul oli sadanud jäidet ja mingit jama tuli jätkuvalt taevast alla ning teed olid väga libedad. Start pidi olema Kohtla-Nõmmel, kuid seal leidsime eest sildi kus kirjas, et seoses stardimaksude hea laekumisega jääb võistlus ära :-) Siiski oli eemal ka teine silt kus reaalse stardikoha koordinaadid. Teekond sinna polnud pikk, kuid juba meenutas maastikku ja näiteks tuli raudteest üle sõita kus relsside vahel midagi polnud. Stardikoht oli kaardil keset järve mis kandis nime Kohtla-Järve settebassein. Ilmselt selles osas väga sügav polnud ja üldiselt jää kandis. Lumi ja jää tegid selle võistluse küll kergemaks, mudaauke eriti polnud, kuid ka ohtlikumaks, võis kuskilt alla libiseda. Stardiaeg lükkus 30min edasi sest osa rahvast polnud ikka kohale jõudnud ja alles 7.30 saime kätte paberid koordinaatidega, neid oli muidugi piisavalt palju ja see pole üldse mõnus kui pead tunnikese autos istuma ja neid toksima. Kuna kohe alguses hakkasid tehnilised probleemid ja minu läpakas ei suutnud Nroutet panna koostööle GPS hiirega, siis sai korraga laotud koordinaadid nii Garmini programmi kui teises läpakas APS Infosse. Garmini progest lükkasin need omakorda käsigepsu ja ühte autonavisse. Esimesed pinktid olis sama järve ääres aga ülejäänud mitmes grupis päris suurte vahemaadega.Valikorienteerumise vahele oli pikitad ka paar lisa, nimelt joonorienteerumine ja kiiruse peale valik. Mingil segasel asjaolul unustasime joonel selle, et see ka kiiruse peale oli, seega suht vilets tulemus. Rada joonel oli orienteerumistehniliselt lihtne aga autole nõudlik ja mõned laskumised ka lausa ohtlikud libeduse tõttu. Meie autole rada probleeme ei valmistanud. Joone lõpus tuli lahendada ka üks ülesanna paberil, kahjuks läksime ühe küsimusega alt. Uuesti valikurajale suundudes sattusime probleemi ette mis minujaoks oli üsna tundmatu seni, nimelt endste karjääride territooriumitel olevate punktideni viivad teed kaardil ei kattunud üldse reaalsusega. APSi kaardil oli tee aga tegelikult nägid lausa järve, siis jälle oli kaardil mets aga silme ees oli tee. Nii kulutasime palju aega metsas ragistades ja siis jälle avastades, et punktini siitkaudu ei jõu mingil juhul - vesi on vahel. Tagantjärgi muidugi leidsin, et Eomapi kaardil oli teedevõrk kõige realistlikum, kuid võistluse käigus Dakota ekraanilt ma seda välja ei lugenud kahjuks. Kuna ees ootas veel palju punkte ja ei olnud erilist lootust kõiki ära võtta, siis sai 2 kaugemat Aidu karjäärides vahele jäetud - tagantjärgi väga valus otsus, aega jäi tegelikult üle ja Eomapi järgi oleks ka loogilise dteed nende võtmiseks näha olnud, kahjuks APSi järgi ma ei suutnud aga teed leida. Kiiruse peale valikus kus 5 punkti tuli suvalises järjekorras võtta, läks meil paremini, saime 4. aja lausa. Peale pikemat ülesõitu jõudsime Oru turbaväljadele kus päris palju punkte oli. Kohe algul jäi silma Vene numbritega MAN veokas mis oma haagise oli sinna ära uputanud ja välja tõmbama tulnud ratasekskavaator oli samuti sees. Hiljem selgus, et tegu oli venelaste tehnitskaga mis oli hätta jäänud ja alles paar päeva hiljem korraldajate abil välja vintsiti. Raba ei alanud just hästi kuna esimene "tee" osutus tupikuks ja teisel vajusime kohe ühe küljega sisse, päästis veniv köis. Edasi läks libedamaks, lumel olid kaasvõistlejate jäljed näha ja nende järgi liikusime ka meie. Vahetult enne pimeda saabumist oli plats puhas, kõik raba punktid käes. Omaette ekstreemsus oli muidugi õhukesel praksuval jääl jalgsi punktide juures käia, sest osade juurde autoga minna oli lootusetu. Väidetavalt enne jääaega olla need olnud autoga võetavad. Läbi Viivikonna suundusime viimase punktide kogumi poole. Enne Viivikonnat oli ka paar keerulisemat mometi kui ühel pool takistas raudtee ja teisel pool juba kollide võistlusrada aga raudtee ääres suutsime siiski sealt pääseda ja ehmatus, et oleme kinnisel territooriumil tõkkepuu taga lahenes ka sellega, et tõkkepuu polnudki lukus. Oligi jäänud 4 punkti enne finishit võtta aga see polnud lihtne. Sattusime 46 juures rööbastesse ja kuni autot vintsiti, käisin punktis ära. 48 oli lihtne aga edasi 47 poole minnes jäi ette üks 110 mille meeskond loobus edasi minemast rööbaste tõttu, neist mööda oli ka keeruline seal metsavahel saada. Punktini tundus olevat ca 1km mudast rööpas "teed" ja otsustasin jalgsi seal ära käia. Peale mõningast rassimist avastasin, et fotokas oli maha jäänud ja väsinult keerasin otsa ringi, uuele katsele enam ei läinud. Muidugi selgus hiljem et see punkt oli teisest suunast olnud lausa sõiduautoga võetav, muidugi minu kaardil seda teed polnud. Rääkida sõiduautost pole tegelikult kohatu sest turistiraja kiireim auto oli kohalike meeste esiveoline Golf 2. Kahjuks pole teada kui palju selle kaardilugeja jooksis võistluse jooksul, millegipärast ei usu ma et see distants oli alla 10km. Golf tegi ära ka lätlastele kes rajal teiste vastu just sõbralikud polnud ja meeletult kihutasid. Nimelt lätlaste jaoks oli see võistlus lausa karikaetapp kui eestlastele lihtsalt turistisõit kus tegelikult auhindugi ei olnud. Meie saavutasime 19. koha 37 lõpetaja hulgas. Natuke imelik on mõelda, et võistlusele kus turisti osavõtumaks ca 100€ tuleb 40 autot starti aga oluliselt odavamale autoorienteerumisele ei saa ka poolt sellest rivvi. Miks see osavõtumaks nii kallis on, seda ma ka aru ei saa sest tegelikult korraldaja kulud seda ei õigusta, vii punktipaberid metsa ja kõik. Võistluse kestus 12h ei saa ka seletus olla. Siiski said finishis kõik võitkonnad 2 pudelit õlut ja lati suitsuvorsti - ju siis oli see õlu nii kallis. Tegelikult minu tagasihoidliku offroadkarjääri jooksul oli see siiski põnevaim võistlus ja ei kahetse üldse pikka teekonda sinna "siberimaale". Enamus neist aladest kus liikusime on ju tavainimesele suletud ja loodus seal täiesti teine võrreldes muu Eestimaaga, minul igatahes tuli osade vaadete juures silme ette Norra, kanjonid näiteks. TULEMUSED PILDID