06.12 AO Keskpunkt

Selleks võistluseks ei leidnud kedagi kaardilugejaks, eks raskem oli see ka põhjusel, et keelatud oli kaarti näitavad seadmed. Siiski võis neid kasutada vabaklassis ja nii otsustasingi proovida üksinda läpakaga sõita. Korra varem olin ka üksi sõitnud ja tookord läksid küljetuled lühisesse ning päris raske oli ise nii kaarti vaadata, autot juhtida ja samal ajal lambiga mõlemalt poolt punkte otsida. Kuna senine katusetulede lahendus oli olnud pikka aega ajutine, siis olin selle lõpuks maha kiskunud ja nüüd oli kiiresti vaja kõik uuesti üles ehitada. Aega ei leidnud enne kui võistlushommikul ja 6 tunniga saigi süsteem enamvähem viisakalt valmis. Seepärast ei jõudnud ka õigeks ajaks starti ja jäi teadmata, et seekord on kiirusekontroll ilma mõõteveata - iga 8 sekundiline 70 ületamine saab karistatud. Varem on alati olnud piiriks 75 või 80. Selline meelevaldne reeglite tõlgendamine tekitas pärast ikka paraja masenduse, sest kaotasin vabaklassi 3. koha.. Otseselt pole süüdistada kedagi peale enda, oma viga, et hiljaks jäin ja eelinfot ei kuulnud, kuid teema on piisavalt aktuaalne, et järgmise aasta võistlusmääruses see täpsemalt ära käsitleda, juhendis peab olema konkreetselt kirjas kuidas punkte arvestatakse ja reeglid peavad paigas olema. Võistlus ise oli päris huvitav, ei olnud ainuõiget trajektoori ja rajameistri eeldused ei olnud võistlejaile sama selged kui talle endale. Näiteks sõitis 1/5 ekipaaze Mäekülast Koigisse mööda maanteed kus 70 kiirusepiirang tekitas lausa ohtlikke olukordi.. Mina valisein selle variandi sest oli lootusetu kõiki punkte võtta ja vahepealsed punktid väiksematel teedel tundusid kulutavat liiga aega. Kuna kaardid olid 1:50000, siis sõita tuli päris suur ring, teed olid aga jääs. Siiski ühtegi riskantset momenti ei tekkinud. Punktid olid paigutatud suhteliselt loogiliselt ja leidmist lihtsustas lisaleht kus aerofotol kõigi asukoht täpsustatud. Siiski oli paariga veidi probleeme aga need olid pigem kiiksud kui vead, Rauaga võrreldes näiteks. Siiski punktide raskusastmed olid arvestatud nende leidmise alusel, mitte kohalejõudmise, nii võiski olla ring kuskil metsateel kuhu loksud üle aukude tükk aega aga samas nelinurga näed autost ilma peatumata ära. Igatahes oli see võistlus ka üksi sõita päris lahe. Paras punkt sellele aastale ja tuleb loota, et järgmiseks aastaks leiame kuidagi võimaluse osalejate arvu kasvatada. TULEMUSED

22.11 ASMV

ASMV tähendab Avo Sultsi Mälestussõit ehk üsna suur 4x4 üritus. Olin seekord tiimi Augutäide kaardilugeja ja osalesime turistiklassis. Kuna võistluseelne koosolek pidi algama 6.30 hommikul, siis laekusime Kohtla-Järvele juba eelmine õhtu ja seadsime end hotellis sisse. Teekond sinna oli päris väsitav, sest hommikul oli sadanud jäidet ja mingit jama tuli jätkuvalt taevast alla ning teed olid väga libedad. Start pidi olema Kohtla-Nõmmel, kuid seal leidsime eest sildi kus kirjas, et seoses stardimaksude hea laekumisega jääb võistlus ära :-) Siiski oli eemal ka teine silt kus reaalse stardikoha koordinaadid. Teekond sinna polnud pikk, kuid juba meenutas maastikku ja näiteks tuli raudteest üle sõita kus relsside vahel midagi polnud. Stardikoht oli kaardil keset järve mis kandis nime Kohtla-Järve settebassein. Ilmselt selles osas väga sügav polnud ja üldiselt jää kandis. Lumi ja jää tegid selle võistluse küll kergemaks, mudaauke eriti polnud, kuid ka ohtlikumaks, võis kuskilt alla libiseda. Stardiaeg lükkus 30min edasi sest osa rahvast polnud ikka kohale jõudnud ja alles 7.30 saime kätte paberid koordinaatidega, neid oli muidugi piisavalt palju ja see pole üldse mõnus kui pead tunnikese autos istuma ja neid toksima. Kuna kohe alguses hakkasid tehnilised probleemid ja minu läpakas ei suutnud Nroutet panna koostööle GPS hiirega, siis sai korraga laotud koordinaadid nii Garmini programmi kui teises läpakas APS Infosse. Garmini progest lükkasin need omakorda käsigepsu ja ühte autonavisse. Esimesed pinktid olis sama järve ääres aga ülejäänud mitmes grupis päris suurte vahemaadega.Valikorienteerumise vahele oli pikitad ka paar lisa, nimelt joonorienteerumine ja kiiruse peale valik. Mingil segasel asjaolul unustasime joonel selle, et see ka kiiruse peale oli, seega suht vilets tulemus. Rada joonel oli orienteerumistehniliselt lihtne aga autole nõudlik ja mõned laskumised ka lausa ohtlikud libeduse tõttu. Meie autole rada probleeme ei valmistanud. Joone lõpus tuli lahendada ka üks ülesanna paberil, kahjuks läksime ühe küsimusega alt. Uuesti valikurajale suundudes sattusime probleemi ette mis minujaoks oli üsna tundmatu seni, nimelt endste karjääride territooriumitel olevate punktideni viivad teed kaardil ei kattunud üldse reaalsusega. APSi kaardil oli tee aga tegelikult nägid lausa järve, siis jälle oli kaardil mets aga silme ees oli tee. Nii kulutasime palju aega metsas ragistades ja siis jälle avastades, et punktini siitkaudu ei jõu mingil juhul - vesi on vahel. Tagantjärgi muidugi leidsin, et Eomapi kaardil oli teedevõrk kõige realistlikum, kuid võistluse käigus Dakota ekraanilt ma seda välja ei lugenud kahjuks. Kuna ees ootas veel palju punkte ja ei olnud erilist lootust kõiki ära võtta, siis sai 2 kaugemat Aidu karjäärides vahele jäetud - tagantjärgi väga valus otsus, aega jäi tegelikult üle ja Eomapi järgi oleks ka loogilise dteed nende võtmiseks näha olnud, kahjuks APSi järgi ma ei suutnud aga teed leida. Kiiruse peale valikus kus 5 punkti tuli suvalises järjekorras võtta, läks meil paremini, saime 4. aja lausa. Peale pikemat ülesõitu jõudsime Oru turbaväljadele kus päris palju punkte oli. Kohe algul jäi silma Vene numbritega MAN veokas mis oma haagise oli sinna ära uputanud ja välja tõmbama tulnud ratasekskavaator oli samuti sees. Hiljem selgus, et tegu oli venelaste tehnitskaga mis oli hätta jäänud ja alles paar päeva hiljem korraldajate abil välja vintsiti. Raba ei alanud just hästi kuna esimene "tee" osutus tupikuks ja teisel vajusime kohe ühe küljega sisse, päästis veniv köis. Edasi läks libedamaks, lumel olid kaasvõistlejate jäljed näha ja nende järgi liikusime ka meie. Vahetult enne pimeda saabumist oli plats puhas, kõik raba punktid käes. Omaette ekstreemsus oli muidugi õhukesel praksuval jääl jalgsi punktide juures käia, sest osade juurde autoga minna oli lootusetu. Väidetavalt enne jääaega olla need olnud autoga võetavad. Läbi Viivikonna suundusime viimase punktide kogumi poole. Enne Viivikonnat oli ka paar keerulisemat mometi kui ühel pool takistas raudtee ja teisel pool juba kollide võistlusrada aga raudtee ääres suutsime siiski sealt pääseda ja ehmatus, et oleme kinnisel territooriumil tõkkepuu taga lahenes ka sellega, et tõkkepuu polnudki lukus. Oligi jäänud 4 punkti enne finishit võtta aga see polnud lihtne. Sattusime 46 juures rööbastesse ja kuni autot vintsiti, käisin punktis ära. 48 oli lihtne aga edasi 47 poole minnes jäi ette üks 110 mille meeskond loobus edasi minemast rööbaste tõttu, neist mööda oli ka keeruline seal metsavahel saada. Punktini tundus olevat ca 1km mudast rööpas "teed" ja otsustasin jalgsi seal ära käia. Peale mõningast rassimist avastasin, et fotokas oli maha jäänud ja väsinult keerasin otsa ringi, uuele katsele enam ei läinud. Muidugi selgus hiljem et see punkt oli teisest suunast olnud lausa sõiduautoga võetav, muidugi minu kaardil seda teed polnud. Rääkida sõiduautost pole tegelikult kohatu sest turistiraja kiireim auto oli kohalike meeste esiveoline Golf 2. Kahjuks pole teada kui palju selle kaardilugeja jooksis võistluse jooksul, millegipärast ei usu ma et see distants oli alla 10km. Golf tegi ära ka lätlastele kes rajal teiste vastu just sõbralikud polnud ja meeletult kihutasid. Nimelt lätlaste jaoks oli see võistlus lausa karikaetapp kui eestlastele lihtsalt turistisõit kus tegelikult auhindugi ei olnud. Meie saavutasime 19. koha 37 lõpetaja hulgas. Natuke imelik on mõelda, et võistlusele kus turisti osavõtumaks ca 100€ tuleb 40 autot starti aga oluliselt odavamale autoorienteerumisele ei saa ka poolt sellest rivvi. Miks see osavõtumaks nii kallis on, seda ma ka aru ei saa sest tegelikult korraldaja kulud seda ei õigusta, vii punktipaberid metsa ja kõik. Võistluse kestus 12h ei saa ka seletus olla. Siiski said finishis kõik võitkonnad 2 pudelit õlut ja lati suitsuvorsti - ju siis oli see õlu nii kallis. Tegelikult minu tagasihoidliku offroadkarjääri jooksul oli see siiski põnevaim võistlus ja ei kahetse üldse pikka teekonda sinna "siberimaale". Enamus neist aladest kus liikusime on ju tavainimesele suletud ja loodus seal täiesti teine võrreldes muu Eestimaaga, minul igatahes tuli osade vaadete juures silme ette Norra, kanjonid näiteks. TULEMUSED PILDID

15.11 Discgolf Vidrikel

Otepää lähedal jälle uus rada avatud. Leidsin ühe vaba hetke ja läksin proovima. Rada on aiaga piiratud alal kus ka vaatetorn. Selle piirdeaia tõttu polnud ma seal tornis ka varem käinud aga kuna raja info foorumis väljas oli, siis julgesin proovima minna. 9 rada, ei midagi keerulist, pigem lihtne, metsa pole aga tiigid ja suured kõrguste vahed. Mulle igatahes meeldis ja tegin 2 ringi.

Esimest korda proovisin dicgolfi juulis ja nüüdseks on läbi mängitud rajad: Tehvandi Pöide Tartu Nõmme Kõrvemaa Meegaste Vidrike

08.11 AO Mardisõit

Öisel joonel pole ma ammu ise kaarti lugenud, seda enam, et nüüd olid kaarti näitavad elektroonilised seadmed keelatud. Algus oli legendiga, tegelikult GPS-i juhiste väljatrükk, seega oli ka kirjas mis tänavatele pöörata tuli. Kõik oli enamvähem loogiline kuni tuli teostada pööre šama nimega tänavale aga reaalsuses oli seal teine tänav. Sellelt tänavalt enam edasi asjad ei klappinud. Peale veidikest nuputamist sai paberatlas välja võetud ja sellel edasine teekond paika pandud. Pärast selguski, et see oli kummaline GPS viga olnud ja tegelikult pidigi otse edasi sõitma. Raul polnud seda lihtsalt avastanud.. Sellest veast sai alguse aga laviin. Varsti oligi AKP aga imelik oli selle number - 5. Olin kindel, et olen õigel rajal ja seepärast üritasin helistada Raulile ja Argole, kumbagi kätte ei saanud. Ainuke loogiline seletus oli, et neil olid AKP tahvlid sassi läinud. Edasine võistlus käis juba kaardil oleva joone, valgel lehel oleva joone ja hobuseraudade abil. AKP-d tulid numbritega 1, 2, 4 ja jälle see sama 5. Kusjuures peale hubuseraudu oli üks kolmnurk kus loogika järgi oleks pidanud AKP olema kuid polnud. Kokku tuli õige arv AKP-sid ja kõik tundus siiski klappivat. Pärast selgus, et selle esimese vea tõttu olime kaotanud niipalju aega, et AKP 5 oli välja pandud enne kui suurem osa võistlejaid selle koha 1. korda läbisid. AKP 3 aga oligi olnud seal kus me seda oletasime kuid me polnud seda lihtsalt märganud sest see oli olnud teest eemal.. Teised kõik olid märganud.. Selle AKP mittenägemine põhjustaski lõpptulemuse ehk viimase koha. TULEMUSED

18.10 AO Paras pähkel

Tartumaa ja päevane valik. Punkte oli piisavalt palju ja need asusid päris laiali, seega kõigi võtmine oli võimatu. Optimaalseim trajektoor tundus olevat päripäeva. Tartus oli lisaks valikupunktidele ka joonelõik mille algust tähistas nool. Pidime selle edasitagasi läbi sõitma, et punktid üles leida, millegipärast olid need nähtavad alles tagasiteel. Nagu pärast selgus, oli rajameistri arusaam veidi teine - nool tähistas lõigu lõppu, mitte algust. Lisaks jäi meil lõpus veel mõni punkt saamata kuna Johan ei teadnud, et Tõrvandi raudteeületus on suletud, pidime seetõttu ringi tegema finishisse jõudmiseks. TULEMUSED

11.10 Bike Xdream Nelijärvel

Seekord siis iRuut oli tiimi nimi. Stardis koostatud plaan sai täidetud 100%, ilm ilus, enesetunne hea, midagi muud polegi nagu tahta. Korraldus ja maastik olid ka muidugi suurepärased. Alustasime keskelt päripäeva, jättes vasaku serva punktid vahele. 55 sai mindud minu vea tõttu väikse ringiga, 49 lähenesime otse sihtipidi ja see oli ka viga raske läbitavuse tõttu. Sama juhtus ka 36-32 vahel. 51 juures sai ka aega raisatud aga siis taipasime õiges kohas otse mäest üles punkti joosta. Ülejäänud punktid läksid suht ludinal. Tagantjärgi mõeldes ehk oleks näiteks 41 olnud veel potentsiaalselt võetav. 58 jätsime lõpuks ja see oli päris tark otsus, algul oleks seal ehk suurem sagimine olnud. Finishis tekis teatav segadus kui Marguse ära kaotasime ja teda tagasi metsa otsima läksime, kui tema juba edasi andmete mahalugemise järjekorda oli läinud. Samuti tekitas arusaamatust see, et tulemustes oli meil 22 punkti aga väljatrükil 23, lähemal uurimisel sai aga selgeks et 49 oli kirjas 2 korda. Seekord oli nimelt esmakordselt kasutusel puutevaba SI pulkade süsteem mis regstreerus jaamas ca 1m kauguselt. Igatahes tulemusega võib rahule jääda. Tippude GPS teekonnad. VIDEO Mõned Meelis Toome pildid meist (meelistoom.eu):

Meie teekond võistluskaardil:

05.10 Discgolf Meegastes

Lõpuks sai leitud sobiv päev ja ellu viidud idee ära proovida Meegaste kettarada. Idee sisaldas ka rattaga sinna sõitmist ja paremat ilma selleks oli raske leida. Mängimisel siiski andis tunda tugev tuul, mis tahtis aegajalt ketta viia hoopis muus suunas kui vaja. Väga põnev ja tegelikult ka raske on see rada, igatahes mulle meeldis.

21.09 TRM pildid

Sportfoto pildid minust: http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1211623 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1215480 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1216192 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1247252 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1247253 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1223410 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1228753 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1241213 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1242994 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1244161 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1244164 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1256898 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1270482 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1270483

21.09 TRM vol2

Pukka jõudes olin tõusnud 90 kohta. Varsti oli jälle kuulda sireene ja seljatagant tulnud kiirabi mattis kõik tolmupilve. Keegi oli enne Meegastet laskumisel liivas kukkunud. Astuvereks tõusin juba 140 kohta. Kuna vähemalt viimasel kahel aastal olin ilma peatumata sõitnud kuni Paluni aga seal oli iga kord juba nälg majas, siis seekord oli plaan miskit haarata juba Astuveres. 2 kurki, 1 banaan ja edasi. Peale Astuveret on märjematel aastatel ikka paras sumpamine olnud, seekord tolmas ja metsateedel kiirus ei langenud. Palule jõudsin veel 50 kohta kõrgemal ja õnnestus peatumata haarata uus joogipudel. Hellenurmeks sain mööda veel 60-st. Kuna enesetunne püsis jätkuvalt suurepärane, siis tundus hea idee tempot tõsta. Ilmselt tegid seda ka enamus teisi sõitjaid, sest edasi jäi mulle ette ainult 40 ratturit. Viimasel 4-jal kilomeetril vähemalt ei saanud minust keegi enam mööda. Koht tuli küll viletsam kui eelmine aasta, kuid aeg oli üle 40min parem. Ja et päev täiuslik oleks, sai rattaga tagasi Otepääle sõidetud.

21.09 TRM

Tartu rattamaraton. Seekord polnud pori ega polnud ka nii kuiv kui eelmine aasta, seega raja seisukord oli päris ideaalilähedane. Enesetunne ja vorm olid kah enamvähem. Soojendus jäi tavapäraselt lühikeseks ning stardis ma erilist kiirust ei arendanud, muidugi oli ka eesmärk eemale hoida ohtlikest olukordadest. Olles startinud grupi 2000-2500 tagantotsast, olin Matu TP-ks langenud oma stardinumbrist ca 300 kohta tagapoole. Ega sinnani mingit sõitu teha ei saanudki, pigem oli see massis kulgemine. Mulle oli see ehk soojenduseks, sest edasi hakkas kõik ülesmäge minema ja ka enesekindlus tõusis. Harimäe tagusel laskumisel aga toimus kogu sõidu ehmatavam moment - laskumisel kiirusega 40km/h (ma ei arendanud lahtiste kivide tõttu seal maksimumkiirust) ilmus nagu maa-alt minu ette mingi maanteerattaga tüüp kelle kiirus võis olla ehk 10-15 km/h ja sellise kiiruste vahe puhul pidin tegema ikka väga riskantse kõrvalepõike, et mitte talle otsa sõita nagu vastu seina. Kas tegemist oli sama kahekohalise numbriga ratturiga kes tõusul just oli mööda pressinud ja järmises TP-s protokolli järgi katkestas, ei tea. Igatahes mõistust sel inimesel ei paistnud olevat, kui ta nii kiirl laskumisel suures massis sellise kiiruste vahega liikles, oleks pidanud kohe rajalt maha astuma. Siiski läks õnneks ja sain temast mööda ning ei põrganud ka kellegi teisega kokku. Natuke maad edasi aga kostus juba kiirabi sireen ja laskumisel oli näha veriseid kaasvõistlejaid kellel oli kehvemini läinud. Sain ka sellest kohast eluga läbi. Ande TP-ks olin juba tõusnud ca 50 kohta. Kuna sõidetud oli üle tunni, siis sai manustatud ka esimene geel. Jätkub...

20.09 Lutsu päevak

Otepää päevakute hooaja lõpetas valikorienteerumine Lutsul. Kuna järgmine päev oli tulemas TRM, siis enamuse rajast jalutasin.

17.09 Purtsi päevak

Öine päevak siis.

14.09 AO Harju keskmine

Üle pika aja võistlus, kus GPS kaardid olid keelatud, seega puhas kaardilugemine. Kujutasime Johaniga ette, et see peaks meile sobima aga tulemustest seda küll näha pole, eelkõige on süüdi mõned ebaõnnestunud rajavalikud. Paar teed mis sai valitud, osutusid tupikuks ja pikad tagasisõitmised tekitasid suure ajakao. Neid vigu poleks ka GPS-i ja läpaka kasutamine ära hoidnud. GPS siiski oli aga vana eTrex, mis kaarti ei näidanud, see oli eelkõige mulle spidomeetri eest ja ka kompassiks. Maksimum kiirus oli kehtestatud 75km/h ja seda oleks spidomeetrilt suht võimatu olnud jälgida. Palju oli aukus teid ja auto sai päris kõvasti kloppida, suuremate masinatega sõitjatel oli kindlasti sujuvam see sõit.

GPS jälgimine TULEMUSED

10.09 Annimatsi päevak

Haapsalu X vol2.

Poriujumisega algas rattaralli ehk legendiga joonorienteerumine. Seda, et legende oli lausa 2, märkasin ma alles peale võistlust :-) Aivar tabas kohe ära, et vajalik punkt on väga legendi lõpu lähedal ja otsustasime kohe lõppu suunduda, et sealt siis punkt välja otsida. Plaan raudteeviadukti juurest tammil kulgevale kergliiklusteele jõuda kukkus läbi betoonaia tõttu, hiljem kuulsin siiski, et seal oli ka auk olnud. Mingil hetkel tabasin legendis kokkulangevused kaardiga - ringtee ja raudteeületus, seega oli nüüd olemas pidepunkt paarisaja meetri kaugusel kontrollpunktist. Edasi polnud enam mingit probleemi. Kanuuetapp oli siiski osaliselt mudas sumpamise etapp. Vesi oli nii madal, et kolmekesi kanuus olles ei liikunud see kuhugi, nii võttis Aivar mõne punkti joostes aga igale poole siiski jalgsi sumbata ei saanud. Vahepeal müttasime lausa kolmekesi kanuu kõrval ja siis sõidavad mööda sulgkaalus tüdrukud kes kilkavad, et nemad pole veel kordagi pidanud jalgu märjaks tegema. Kanuule järgnes "ride & roll" kus tohtis kasutada kolmepeale üht paari rulluiske ja üht ratast. Mina uisutasin, muidugi valisin C variandi, kuigi blogisid lugedes ja pilte vaadates oli näha, et mõni oli ka muu valiku uiskudega teinud, mis muidugi oli üsna tobe... sest kaardil olid siledad kergliiklusteed tumepruunilt tähistatud. Tagasi lossihoovi minekuks ei valinud ma küll kõige lühemat teed, kuid samas ei pidanud kordagi kaarti vaatama ja kiirust alla laskma, sai rattaga täiskiirusel kimatud. Theo sooritas vist oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) suusahüppe mis nagu ka enamusel teistest osalejatest stiilipunkte ei toonud. Ja siis läks raskeks, tuli jälle jooksma hakata, mis minu puhul oli rohkem kangete jalgade järgi lohistamine. Ja oleks siis olnud maapind kus joosta, jälle roostikku ja mutta nagu kanuuetapil ja rohkem veel. Roostik oli üle pea ja kui pind jalgealt kadus, siis ka muda.. 38-39-40 oli lühim tee läbi mere ja nii kogu mass ka liikunud oli, muud varianti nagu ka polnud. 40 oli ühe silla otsa juures ja korraks tundus, et veest saaks kiiremini, kuid kui olin rinnuni juba sisse kukkunud, siis see enam nii hea idee ei olnud. Sillalt vette ronides tuli ukerdada libedatel kividel ja nii sai ka selle punkti kätte. Viimane ülesanne oli üks võistkonna liige köiega üles trossini sikutada, sellega tulime ka toime ja nii saigi see väsitav etapp lõpu. Raskusest hoolimata oli see ikka üks parimaid etappe mida mäletan. VIDEO

06.09 Haapsalu Xdream

Kuna Taavi jäi tervislikel põhjustel viimasel hetkel kõrvale, siis astus tema asemele õnneks Aivar. Vähemalt jooksus polnud kerge temaga samas tempos püsida. Jooksuga seekordne etapp algaski, kõigepealt tuli lossi nurgatornide juurest leida numbrid, mis kokku liites andsid arvu, mitu punkti joostes võtta tuleb. 10-st punktist tuli läbi joosta 8, meie otsustasime välja jätta vees ja eemal Lepapargis olevad punktid. Vaatetornis olev punkt tekitas muidugi järjekorraga pea 5min ajakadu aga sellegipoolest suutsime 8km läbida tunni ja 1 minutiga. Lossihoovist sõitsime ratastega raudteejaama kus ootas ees veel suurem ajakadu - järjekordne veidi möödaplaneeritud lisaülesanne. Tuli roomata vagunite all, joosta sees, ronida üle jne. Aga kahjuks enne pidi ootama järjekorras, nii kuluski seal umbes 28min, kuigi reaalselt oleks ehk 5-10 min kulunud. Seal roomates õliseks saanud rattasärk ka enam puhtaks ei läinud. Jätkasime rattaga ning 5st punktist valisime omale 52, 54 ja 55. See teine sai saatuslikuks Aivari rattale, tagarehv katki, üritasime algul niisama pumbata aga kui juba kindlad olime augus, siis kulus 5min vahetusele. Klaasikillud. Järgnes pimelõik Kiltsi lennuväljal. 3st punktist tuli valida üks, antud oli kaugus ja suund kraadides. Kõige kaugem punkt tundus kõige lähemal olevat lennurajale ja kauguse poolest klappis ka raja lõpuga, seega pikemalt mõtlemata lõpuni ja siis veidi vasakule ning silmad lahti, ega "parkimiskoht vallide vahel" silma ei jää, muidugi jäi. Olime tabanud kõige lihtsama valiku :-) Rattaraja punkt 20 oli kraavi teisel kaldal, kõik liikusid põlvini vees aga osad ikka ujusid. Siis sain aru, et on mingid palgid mudase vee all, neid pidi saingi teisele kaldale, kuid tagasitulek tundus jälle lootusetu järjekord tulevat, seega ujudes läbi sopa.

jätkub..

03.09 Rulli päevak

27.08 Kambja tempo 5. etapp

10,5km Kambjast Vana-Kuustesse ja tagasi ajaga 00:20:34.52, keskmine kiirus 30,6km/h, kaotus võitjale 5:48,17. See on parem kui samal rajal toimunud 1. etapp kus aeg oli 00:21:54.7 keskmine kiirus 28,8 ning kaotus võitjale 6:36.3. Eelmine aasta olen siiski saanud parema tulemuse 20.04,4. TULEMUSED

24.08 TRUM

Tartu rulluisumaraton oli kahjuks jälle tagasi vanal rajal kus tuli teha 2 ringi, mulle meeldis Jõgevalt Tartu kulgenud rada oluliselt rohkem. Alustatud sai päris kiirelt kuid siis tekkis olukord kus eest mindi ära ja tagant ka eriti kedagi ei tulnud ning päris pikk maa kuni esimese tagasipöördeni ja peale seda kuni teisenigi, sõitsin üksinda. See tõmbas keskmise kiiruse alla ja muidugi väsitas. Edasi üritasin mitte ise vaeva näha ja hoidsin päris pikalt ühe tüdruku tuulde. Lõpus sai siiski jälle omaette liigutud ja finishis oli päris üksi, polnud kedagi eestpoolt püüda ega ka tagant tulemas. Tulemus oli mõned minutid parem kui samal rajal 3a tagasi, seega võib rahule jääda kuigi potentsiaali oli ka seekord enamaks. Myttajad.eu graafikud:

Pilte: http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1072482 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1074483 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1074484 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1074486 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1055920 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1055921 Henn: http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1072211 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1056050 http://www.sportfoto.com/ee-et/p/1056051

17.08 Läti 3. päev

Päeva suurim ja ainuke vaatamisväärsus oli Rundale loss. Ei kujutanud ettegi et midagi nii võimsat võib olla Lätis aga mitte Leningradis.

16.08 Läti 2. päev

Selle päeva esimene vaatamisväärsus oli Skaistkalne kirik, katoliku muidugi, nagu sealkandis tavaks. Kiriku juurde saabus mitte kõige uuem VW Golf mis oli ehitud roosade lintide ja muu atribuutikaga, järeldus - pulmad. Aga ei titt toodi ristimisele.. Barbele väävliallika juures lubatud väävlilõhna aga mina ei tundnud. Auseklu veski vabaõhumuuseum oli aga päris asjalik, igasugu tehnikat eri ajastutest, piltidelt saab parema ülevaate kui kirjeldades.

Sutrase talus tegeletakse travertiini ehk allikalubja töötlemisega. www.lossikivi.ee on täpsem kirjeldus, et millega tegu: "Travertiin on settekivim, mis on tekkinud lubjarikkast allkaveest väljasettinud lubjast ja koosneb, nii nagu ka lubjakivi ja marmor, kaltsiidist. Travertiinid on poorsed ja vöödilise tekstuuriga suhteliselt väikese tihedusega kivimid. Värvitoonilt on travertiinid enamasti hallid, valkjad, beezikad kuid esineb ka pruune, punaseid, roosasid ja kollaseid travertiine."

Brukna mõis oli seest oluliselt huvitavam kui väljast, mõisavalitseja tundus olevat papakoi :-)

Celmi juustukoda jätkas Läti matka traditsioone kus ikka mõni toidutootmise koht ette jääb ja sealset toodangut mekkida saab, kahjuks aga polnud sealsed juustud just minu maitse järgi. Kuidagi magedad. Code küülikulinnak oli päris lahe, kohe suure maantee ääres pikkkõrvadel oma majad :-) Peale jänkude oli seal ka muid elajaid, merisead, kitsed, lambad, pardid, haned jne. Kõiki sai käperdada. Kusjuures juhuse tahtel sai paar päeva hiljem seda kohta teise seltskonnaga uuesti külastatud ja siis tegi peremees ka väikse tutvustuse loomade toitmise osas, nalja igatahes sai nende kitsede ja lamastega :-)

Mezotne lossi juures aga sattusime pulmade peale. Seal oli pontoonsild üle jõe, jalgsi ja rattaga muidugi, mitte autoga ületatav. Pulmalistel oli plaan pruut ja peigmees lossi juures vastu võtta kui nad üle silla tulevad. Sellega nad aga ei osanud arvestada, et samal ajal on seal trobikond eestlasi ratastega. Tulemuseks oli see, et ratturid võtsid sillalt tuleva teeraja äärde kahte rivvi ja pruutpaar läbis selle kadalipu rattakellade kõlina saatel. Kõigil oli nalja palju ja ilmselt jääb see neile kauaks meelde. Õhtul jätkusid võistkonnamängud, Metskasside tiim saavutas Läti teemalises mälumängus esikoha kuid üldarvestuses jäime siiski tagasihoidlikumaks. PILDID

15-17.08 Ei saa me läbi Lätita 2014

Lõunamatkade seekordne rattamatk viis meid Zemgale regiooni ehk siis lõunasse, Leedu piiri äärde. Bauska linn on teada paljudele kes Läbi Läti Leetu on sõitnud, nii ka meile, olime seal turismitalus telkinud teekonnal Prantsusmaale. Matk pidigi alguse saama Bauskas, sealse automuuseumi juures (on Riia motomuuseumi filiaal). Oli teada, et sealkandis mingi teeremont käimas, kuid seda ei osanud karta, et ummik on kilomeetrite pikune. Nii kulus terve tund venimist enne kui tekkis võimalus keerata kõrvalteele kust sai ringiga muuseumi juurde sõita. Selgus, et sealkandis suht kitsas sildadega üle jõe, autoga oligi ainuke võimalus läbi Bauska linnas oleva silla. Jalgsi ja muidugi rattaga sai aga üle mitme rippsilla. 1. päeva huvipunktid olid: veinitalu, raekoda kus sai enda pikkuse ja kaalu vanades ühikutes mõõta ning loss. Lossis muidugi muuseum. Kilometraaz rattaga 31km. Jätkub..

8-10.08 Rulluisutamine Kakumäest Vääna-Jõesuuni

3 õhtut uiskudel ja läbi sai sõidetud enamus vähegi sõidetavatest rattateedest sealkandis.

06.08 Kamja tempo 4. etapp

Tavaliselt hõreda liiklusega aantee oli seekord tihedalt autosid täis sest samal ajal Tatra orus juhtunud avarii tõttu oli seal liiklus suletud. Ega mõnus ei olnud rekkade vahel sõita. TULEMUSED

23-27.07 Suveseiklus 2014

Metskassid osalesid koosseisus Mirjam, Tiiu, Johan ja Iljar. Pildid asuvad SIIN

21-23.07 Saaremaa

Suveseikluse soojenduseks sai ette võetud 2003a legendid Saaremaa kohta ja neid siis võimalusel läbitud. Mitmeid vastuseid polnud enam võimalik leida, sest maastik ja asjaolud muutunud selle ajaga. Pildid on SIIN.