10.6.25

07.06 Seiklus x Otepää

 Xdreamid on kuidagi varjusurma langenud, viimati osalesingi 2018 Otepää etapil. Elamus+ korraldab nüüd sarnaseid üritusi ja kui asi koju kätte tuuakse, siis peab ju minema. Esialgu oli plaan üksinda startida, sest erinevalt Xdreamist oli siin see võimalik, kuid hirm selle ees, et pean SUPilauaga hakkama mööda järve aerutama, ilma, et oleks seda kordagi varem proovinud, pani kaaslasi otsima ja saimegi tiimi kokku. Lilli ja Kadri osutusid ohvriteks. Lillil aastaid kogemusi Võhandu maratonilt aga Kadril puudus igasugune kestvussportlik minevik.

Võistluskeskus asus Kaarna järve ääres Veski spordibaasis, sinna läksime kohale ratastega. Mirjam, Johan ja Jandra olid ka stardis nimeall Täpiks. Esimesele kaardile kandsin peale ka meie läbitud teekonna:


Esimene punkt kohe läheduses künkaotsas ja järgmine vana katlamaja juures tiigi ääres. Valisime enamusest erineva trajektoori ja jõudsime kiiresti kohale sest ei pidanud ühtegi tõusu võtma. Nüüd tuli läbi linna jõuda Hundisoole garaažide juurde ja sealt Neitsi järve taha. Mahajäetud majas oli aga silt "TÜNG" ning mustvalge kaardipilt punkti tegelikust asukohast. Asukoha muutus tegelikult midagi ei muutnud sest uus koht oli täpselt edasiliikumise tee ääres. See rada on Tartu rattamaratoni lühikese trassina kasutusel olnud. 

Pühajärve puhkekodu rannas asus vahetusala kuhu jätsime rattad ning suundusime jalgsietapile. Mahapõlenud Bernhardi hotelli tenniseväljak ja siis aedlinna ühele ristmikule kus saime matemaatilised ülesanded 3 järgmise punkti tuvastamiseks Apteekri metsas. 

Lilli ja Kadri kasutasid AI abi ja said keerukamad tehted tehtud, mina lahendasin ära lihtsama kus kaardil olnud tekstist tuli leida õiged aastaarvud. Reljeefkaardil olid tähistatud Apteekri metsa tipud ning nüüd jalutasime neist 3 läbi, viimasena just Apteekrimäe 169.9m. Läbi aedlinna tagasi vahetusalasse.

Rattaetapp ümber Pühajärve, esimesed punktid Murrumetsas. Sealt leidsime ka ühe SI pulga millest teavitasime korraldajat, järgmises punktis kohtasima juba kaotajat kah. Esimene tõeline takistus rajal oli tee Annimatsi peatusest kämpingu poole, see oli metsaveo traktorite poolt nii segi sõidetud, et sügavates porirööbastes polnud võimalik isegi ratast käekõrval lükata. Mõnesaja meetri läbimine kulutas palju energiat ja muutis ratta porikänkraks. Ei pannudki tähele, et Kardi maha oli jäänud ja kui ta metsast välja ilmus, siis oli näha, et tassib ratast kaenlas - esiratas ringi enam ei käinud. Ainuke variant oli porilaud koos kronsteiniga eemaldada ja õnneks oli mul multitööriist kaasas. Aaraini poole liikudes oli tee juba vähem porine, mitte nii nagu 20a tagasi kui seal autoga mülkasse sõitsin ja esistange eest ära tuli. Punkt ise oli aga peidetud mahajäetud lauda sügavusse. Nüüd läbi Kooliranna Hobustemäele. Kadri oli vahepeal kukkunud kuid siiski elus ja liikus ikka edasi. Mäeotsa me rattaid ei vedanud vaid käisime trepist üleval ära ning sõitsime ringi. 2 punkti oli Pühajärve ääres matkarajal kus laudteedel tuli ratast käekõrval lükata. See osa rajast kulges tugevas vihmas.

VeeTee kanuud juba ootasid vahetusalas ja Toomas saatis meid järvele. 9 punkti hulgast tuli teha valik ning võtta 7. Enamus punkte jäi idakaldasse ainult 2 oli Murrumetsa pool, need jätsimegi välja. Esimese punkti leidmine Sõsarsaarte ühinemiskohas võttis veidi aega sest orienteerumisprisma oli maha kukkunud ja eemalt SI jaama lihtsalt ei näinud läbi kõrkjate, saime paadist võetud, osa rahvast aga lähenes kalda kaudu. Järgmine punkt oli Kolga poolsaare siseküljel, jätsime kanuu kaldaäärde ja läksime läbi poolsaare punkti suunas, asus see aga parajas soos ning põlvini mutta pidime ikka minema.

 37 punkti olime rattaetapil juba näinud aga nüüd pidime ka ise sinna käänulisse ja kitsasse kraavi suunduma Armuallika lähedal, õige sisenemiskoha leidmine võttis aga veidi aega. 35 oli sama veepinnaga paralleelne puutüvi kus rattaetapilgi tuli käia. 40 asus Poslovitsa kämpingu taga mäeotsas, see oli natuke väsitav ronimine. 41 aga jälle sama mis rattaga juba läbitud. Saigi 7 punkti kokku ning tagasi vahetusalasse. Olime järvel olnud vihmariietega aga sisuliselt kanuusõidu ajal vihma ei sadanud, seega küpsesime päris ära. Lisaks oli ka täielikult vaibunud torm mis lainetas järvel siis kui esimest korda vahetusalasse olime jõunud mitu tundi varem.

Sõime kõhud head ja paremat täis, sest erinevalt Xdreamist kus ainult juua pakuti, sai siin ikka hapukurki, banaani, soolapähkleid ja veel üksjagu näkse põske pista. Ratastega suundusime Väiksele-Munamäele kus punkt 29 pidi olema kivi juures, sealt leidsime jälle tüngasildi mis suunas allika juurde ja järgmine tüng juba tippu välja kus tegelik punkt oli. Nüüd algas uus vihmahoog mis oli veel tugevam kui eelmine, Ansomäele ronides oli vihm tormi tõttu pea horisontaalne. Enne vahetusala Tehvandi hüppetorni parklas tuli võtta veel Tehvandi laskumise kõige alumises otsas olev punkt, laskumine sinna oli aga pehme ja porine ning ühel hetkel vajus esiratas kahvlini maasisse, järgnes salto ja kukerpall poris. Pehme maandumine, viga ei saanud. Ratas õnnestus maaseest välja sikutada alles kolmandal katsel.

Järgnes jalgsietapp Tehvandil ja tüdrukud arvasid, et seda peaks lühendama kui on soov ikka finišisse jõuda. Otsustasin vahele jätta 4 punkti mis asusid kaugemal ja olid tehniliselt raskemad, polnud võimalik mingeid radu pidi liikuda vaid ragistada kaardil tumerohelises metsas kallakutes selle väga porise ilmaga.

Nüüd oli järg lisaülesande käes - Tehvandi torni ronimissein, punkt asus poolel kõrgusel, ehk siis ilmselt 17m peal kuna seina kogu kõrgus on 34m. Ma pole enam päris ammu roninud kuid miskit meenus ja üles ma lõpuks jõudsin. Siin piisas kui üks tiimi liige üles ronis. Mina olen vasakpoolsel rajal.

Ratastega laskusime Linnamäe orgu ja jalgsi käisime ära tipus varemetes punkti 42 järel. Pilkuse järve ääres oli SI jaam riputatud puuotsa köie külge mis rippus vee kohal, kahlasin vööni järve ja sikutasin jaama puule lähemale, nii said teised punkti võtta ilma vette tulemata.

Aga vette pidime siiski veel minema, lisaülesanne enne finišit sisaldas ujumist paadini ja tagasi, ca 50m kokku. Enne tuli aga petanki kuul visata mahamärgitud ringi sisse, igal tiimi liikmel 1 vise. Kui kõik mööda, siis pidi ujuma laste ujumiskätistega, 1 sisse ja said ujumisrõnga, 2 sisse ja madrats, ning 3 puhul vist SUPilaud. Sain kuuli ettenähtud ringi ja läksime veele rõngastega. Tehtud.

Olime rajal olnud 9h 30min aga võtmata jäänud 4 punkti eest saime 3h trahvi otsa mis kuktas meid lausa viimaseks lõplikus protokollis.
Mõned Spordifotograaf Aldis Toome fotod: 

Kadri

Johan
Mirjam
Jandra

6.6.25

01.06 Tartu rattaralli

 

Valisin lühema distantsi, kirjas oli 64 aga läbitud sai 68km. Uuendusena oli start jälle kesklinnast aga suund hoopis Turu tänavalt Ringteele ja sealt Tõrvandi kaudu Valga maanteele. 4km tuli sõita juhtmootorratta taga ja siis alles tehniline start kus võis kihutama hakata. Startisin 2-2.30 sõiduajaga grupi tagaotsast ja juhtus nii, et ma seda tehnilist starti ei märganudki, alles neljarealisel teel kui sõidetud oli 6km, sain aru, et olen midagi maha maganud. Hakkasin vajutama kuid Tõrvandisse keerates läks tee kitsaks ja polnud võimalik ettepoole liikuda enne kui Valga maanteele saime. Seal pressisin tugevast vastutuulest hoolimata gruppidest mööda. Samas oli ka minu seljataha kogunenud paarkümmend matsi kes kasutasid võimalust tuulevarjus tirri lasta. Nõosse keerates tundsin väsimust ja lasin grupi mööda. Eest neid ära ei lasnud kuid tuules ka polnud, nii kulgesime Kambjani. Kaugemal ees oli üks suurem grupp aga peale Kambjat laskumisel libisesid nad kõik mul eest. Järgneval tõusul aga grupid lagunesid ribadeks ja mul õnnestus kätte saada ja möödagi minna. Lange peale keerates oli seljataga jälle 10kond matsi. Jõudsime ühele pundile järgi ning jäin karpi, ütlesin, et läheme hooga mööda kuid vaieldi vastu, et tuleb tõus ja polevat mõtet. Ma siiski läksin, tõusul sain eest kuid laskumisel oli punt mul järgi. Aardlapalus oli jälle vastutuul ja vist kõige tugevam seekord, väsisin kiiresti ning lasin grupi mööda. Ringteel vangla poole laskudes tõusis kiirus 55 peale aga grupp ainult kaugenes. Kuidagi õnnestus aga enne Sõpruse silda nad kätte saada ja hooga mööda minna, lõpuni jäi üle kilomeetri. Vahetult enne lõppu ilmus üks ratas mu kõrvale ja läks ka mööda, tõusin küll püsti kuid loobusin, polnud seda väärt. Kõik ülejäänud olid maha jäänud. Ehk siis oli hea kiire sõid, ühtegi kukkumist ei näinud ja ilm oli ideaalne.


Margus Anso foto lõpukilomeetrilt

2.6.25

28.05 Kavastu temposõit

 


(Foto on pärit Temposarja Facebooki lehelt)

Transtar Temposarja 3. etapp oli Kavastus, 40,2 km. Esimesed etapid olin maha maganud aga nüüd jõudsin kohale ja sain ka selle Kavastu-Koosa tee ära proovida. Temposõit ehk eraldistart on siis see kui sõidad pool maad ühes suunas ja keerad ringi ning tagasi alguspunkti. 

Ühes suunas olin ma seda teed sõitnud 2 korral Rattaralli raames ja ühel rattamatkal. Õhutemperatuur oli ca 16C, tuul tagasiteel vastu ning minu stardiajal hakkas ka kergelt vihma tilkuma, see jätkus kogu sõidu vältel. Aga isegi peale tagasipööret kui tuul vastu oli, ei langenud tempo alla 30 ning keskmine kiirus jäigi veidi üle selle. Siiski ei piisanud sellest rohkemaks kui viimaseks kohaks harrastajate hulgas, lohutuseks jääb see, et võistlusklassis oli üks mees siiski paarkümmend sekundit aeglasem.

24.5.25

10.05 Tartu maastikumaraton

 10km distantsile läksin kepikõnni stiilis, korra koroona ajal
sai siin Elvas seda tehtud, sügisel Tartu Linnamaratoni raames asfaldil ja nüüd siis teistkordselt siin. Ilm oli +10 ja +15 vahel, enamasti päike aga enne starti tulid ka mõned päris suured raheterad. Rada õnnestus läbida ajaga 1:23:57 mis oli 4min kiirem kui sama distants sügisel Tartus. Omaarust ma ei teinud kiiremat tempot ja maastik oli ka raskem kui Tartus kuid kusagilt see aja parandus ikka pidi tulema, hoogu sai keppidega tõesti lükatud nagu suusatades ja kuna laenatud keppidel olid rihmad valepidi ning enne starti polnud enam aega neid ringi konfida, siis tulemuseks mitu suurt villi paremal käel. RC Cola asemel pakuti teises joogipunktis Eesti limonaadi ja vahepeal oli veel üks punkt mille eest sildid "üllatus", muusika käis ja üks ergutaja oli, "üllatus" jäi tuvastamata :-( Üks foto Sportfotos



20.5.25

03.05 Tõrva terviserada

Olen juba ammu mõelnud sinna Tõrva matkarajale minna, nüüd aga sai ühendatud 2 asja ning rattaga see tiir tehtud ja enamus sealkandi geopeituse aaretest üles otsitud. 11km pikast rajast sai 17km ning aega kulus pea 5h. Päris korralik trennipäev. Aarete osas oli asi veidi nutune, neid tuli liiga pikalt otsida ja juba alguses hakkas motivatsioon kaduma kui jälle paarsada m2 võpsikut oli vaja läbi kammida topsiku leidmiseks. Mõni topsik vedeles lõpuks ka maas ikka päris kaugel koordinaatidest.

Uus vettehüppetorn

17.5.25

01.05 Otepääd avastamas

 Seiklusministeerium avas Otepää seikluse ja otsustasime Mirjamiga minna rajale ratastega. Kui kaardi kätte sain, joonistasin teekonna valmis ja täpselt nii õnnestus see ka läbida. Ajaliselt läks aga asi käest sest Mirjami telefoni GPS hakkas streikima ja mingeid punkte ei saanud me enam üldse märkida. Kõne korraldajale ja veel pikem vestlus äpitegijaga, ning vahetasime poolepealt minu telefonile ringi. Läbitud sai 11,2km ajaga 1h 29min aga kuna kõnedele läks palju aega siis saime osa aega tagasi ning tabelisse läks 1:11. Garmini kella järgi oli meie liikumisaeg 48min, eks mõned minutid läksid kokkuvõttes ka vastamisele. Igatahes tänud Joonasele, et vahelduseks koju kätte tõid seikluse!



15.5.25

19.04 Võhandu maraton

20. Võhandu maraton oli Siimule ja Lillile 9. kord stardis olla, mina olen kõik korrad kaldalt toetanud. Seegi kord oli plaan paat juba reede õhtul Võrru viia ja ette valmistada. Kuna Johan ja Inge olid ka starti minemas ja vajasid Võõpsust Võru transporti, siis tegimegi sellise tiiru. Kõik olihästi kuni Räpinast olime Võru peale keeranud, siis hakkas bussil miskit vibreerima ja selgus, et parem tagumine pidur on pealejäänud. Käsipidur polnud põhjuseks, see sai kohe selgeks. Ratas alt ja kangutasin piduri lahti kuid polnud erilist lootust, et probleem tagasi ei tuleks. Õnneks kehtib vanasõna: "Kus häda kõige suurem, seal Meelis lähedal". Ja selguski, et ainult 5km kaugusel sõber Meelis vana talu taastab ja tal hulk tööriistu olemas. Remont siiski ebaõnnestus, kolb oli korralikult roostes, probleem sai aga siiski lahendatud kiirelt improviseeritud klambriga millega sai kinni keeratud selle ratta pidurivoolik. Lahendus pidas vastu järgmised mitusada km kuni peale maratoni ma juba kogu sadula välja vahetasin.

Stardikorraldust oli seekord muudetud, kummipaadid läksid teele 7.00, süstad ja kanuud aga järveringile alles 8.00. Ilm oli ka teistmoodi kui tavaliselt, stardi ajal juba +15C sooja ja päeval stabiilselt +28C. Meenutame, et aasta varem olid päev läbi miinuskraadid. Ka nüüd nädal varem süstaga Leevakul sõites sattusin jäätunud lahesoppi. Esmakordselt start ka õnnestus ja võistlejad tõesti püsisid oma gruppides ja joonte taga.

Gaasikontori (Liitva) silla juures sel aastal enam ummikut ei tekkinud sest korraldaja oli vanad sillapostid maha lõiganud.

Kirumpääle jõudsime just nii hilja, et nägime ainult Siimu selga ja sedagi alles fotolt. Autosid oli lihtsalt nii palju, et seekord parkisime lausa Kirumpää linnamäe juurde ja edasi läksime jalgsi.
Kääpal jäi pildile Leedukate 3mene süst mis ka kiireimalt raja läbis aga kuna sellist võistlusklassi pole, siis esikohta kahjuks ei saanud.




ATV seltskond oli tulnud jõeäärde omasid toetama ja korraldas huvitava signaalikoori


Listaku sillale vaatama jõudmiseks tuleb parkida teeäärde ja mitusada meetrit jalutada




Paidras eelmine aasta ei saanud põllule parkida ning nii tuli mul tookord 900m kummikutega joosta, et jõuda jõeäärde. Nüüd aga sai parkida kuid juba oli parkla täis ja sain lõpuks auto smasse 900m kaugusse põlluserva jätta. Seekord olin targem ja kummikud võtsin seljakotiga kaasa. Jõudsin ülevedamiskohta mõni minut enne Siimu ja Lilli saabumist. Järgmine aasta tuleb Listaku vahele jätta, liiga kitsaks läheb ajaliselt muidu. 
Leevil ei oska enamus pealtvaatajatest sinna mäeotsa parklasse tulla, seega seal sai päris lähedale. Supp sisse ja alla jõeäärde. Paidras olid nad vahetanud kulpaerud tavaliste vastu sest veetase oli madal ja kivid väljas, nüüd vahetati aerud tagasi. Paadi vettelaskmine oli päris keeruline, sest jõgi oli tõesti madal nagu suvel ja kerge polnud leida kohta kus paati ei vigastaks. Lisaks oli paras ummik paatidest mis veepeale läksid.
Viiral lasin kaaslased autost välja nagu ka Paidras olin teinud ning läksin parkimiskohta otsima. Tavaliselt olin ikka tõusupeale mahtunud, nüüd aga alles kaugele edasi mööda teed. Jõudsin veskile siiski piisavalt vara, et kohe mitut ümberminekut näha, enamus 2sed süstad.

Lilli ja Siim aga on juba nii kogenud, et neil mingit raskust see koht edukalt läbida polnud. Pälvisid aplausi pealtvaatajatelt.


Reo silla juures oli küll pikk ootamine fooride tõttu kuid ikkagi jõudsime auto parkida ning jõeäärde jõuda õigeks ajaks.

Pääsna külas on mitu head vaatamiskohta, ühes oli külaselts kohviku avanud, teine aga on kõrgel mäeotsas kust hea vaade.


Pindi sillal oli rahvast vähem ja parkimisega muret polnud.

Võukülas oli juba ristmikul kerge hummik kuid siiski mahtusin teeserva.
Õige rahvamass oli aga Leevakul, varem sai alati lahedalt poe kõrvale pargitud kuid nüüd oli pood vahepeal likvideeritud ja kõik vabad murualad kasutusse võetud parkimiseks. Õnneks siiski piisavalt lähedal, et jõudsin veel korra auto juurde joosta GPS akude järgi mis tuli vahetada. Supi jõudsime ka enne süüa kui Rellod saabusid, lisaks olid kohal ka Siimu vanemad ja aitasid.
Nulga sillale vägapalju pealtvaatajaid ei tule, õnneks ka seekord.
Räpinas oli aga ka teiselpool jõge palju rohkem autosod kui varem. Siiski vedas ja ei pidanud kaugele jätma. Ülevedu sujus kiiresti.
Juba mitu aastat pole enam Mädajõe suudmesse ergutama läinud sest Võõpsus on aina raskem parkimiskohta leida. Seekord suunati juba asulas teelt kõrvale ja saime täispargitud kirikuesise platsi serva. Kui algul väideti, et paati ei pea nii kaugele lohistama, siis lõpuks ikka tulime õhtul paadiga sinna, lähemal polnud mingit võimalust autot panna.
Kui Siim ja Lilli lõpetasid, siis läks kauem kui kunagi varem enne kui fotoseinani jõudsime. Kui parkimisprobleeme sai seletada pealtvaatajate suurema hulgaga mis oli ehk tingitud soojast ilmast, siis finiši ummikut ei seleta millegiga, 170. koht ja juba ummik, üle 1000 paadi on aga alles tulemas...
Saunas oli seekord vesi tulikuum, eelmisel aastal oli olnud jääkülm..
Tassisime paadi autopeale ja juba pimedas saime Võõpsust liikuma, vastu seisis rohkem kui kilomeetrine autoderivi, ei tea kuhu need küll parkima mahutati.
Räpinasse jõudes olid Johan ja Inge aga just läbi läinud mõni minut varem, seega jäigi nägemat kuidas nad veepeal liikusid.

Nüüd suundusime Leevakule kus veel tuttavaid oli, kohtasin seal ka Libekalasid, Ermi oli tütrega kanuuga selle teekonna ette võtnud aga neil polnud just kiireim varustus.

Leevakult lahkudes algas äike ja päris tugev vihmasadu. Kanepist Otepää poole sõites läks sadu nii hulluks, et buss hakkas teepeal ujuma juba kiirusel 60 ja lasin hoo ikka väga maha, näha polnud ka midagi. Ei mäleta nii hullu vihma autoga sõites.

Ragnar Peetsi finišifotod:

Siim ja Lilli

Inge ja Johan
Elin Madli ja Ermi
Erki
Tõnuke
Sergo ja Toivo
Eks tuttavaid oli rajal rohkemgi..