10km distantsile läksin kepikõnni stiilis, korra koroona ajal sai siin Elvas seda tehtud, sügisel Tartu Linnamaratoni raames asfaldil ja nüüd siis teistkordselt siin. Ilm oli +10 ja +15 vahel, enamasti päike aga enne starti tulid ka mõned päris suured raheterad. Rada õnnestus läbida ajaga 1:23:57 mis oli 4min kiirem kui sama distants sügisel Tartus. Omaarust ma ei teinud kiiremat tempot ja maastik oli ka raskem kui Tartus kuid kusagilt see aja parandus ikka pidi tulema, hoogu sai keppidega tõesti lükatud nagu suusatades ja kuna laenatud keppidel olid rihmad valepidi ning enne starti polnud enam aega neid ringi konfida, siis tulemuseks mitu suurt villi paremal käel. RC Cola asemel pakuti teises joogipunktis Eesti limonaadi ja vahepeal oli veel üks punkt mille eest sildid "üllatus", muusika käis ja üks ergutaja oli, "üllatus" jäi tuvastamata :-( Üks foto Sportfotos.
Olen juba ammu mõelnud sinna Tõrva matkarajale minna, nüüd aga sai ühendatud 2 asja ning rattaga see tiir tehtud ja enamus sealkandi geopeituse aaretest üles otsitud. 11km pikast rajast sai 17km ning aega kulus pea 5h. Päris korralik trennipäev. Aarete osas oli asi veidi nutune, neid tuli liiga pikalt otsida ja juba alguses hakkas motivatsioon kaduma kui jälle paarsada m2 võpsikut oli vaja läbi kammida topsiku leidmiseks. Mõni topsik vedeles lõpuks ka maas ikka päris kaugel koordinaatidest.
Seiklusministeerium avas Otepää seikluse ja otsustasime Mirjamiga minna rajale ratastega. Kui kaardi kätte sain, joonistasin teekonna valmis ja täpselt nii õnnestus see ka läbida. Ajaliselt läks aga asi käest sest Mirjami telefoni GPS hakkas streikima ja mingeid punkte ei saanud me enam üldse märkida. Kõne korraldajale ja veel pikem vestlus äpitegijaga, ning vahetasime poolepealt minu telefonile ringi. Läbitud sai 11,2km ajaga 1h 29min aga kuna kõnedele läks palju aega siis saime osa aega tagasi ning tabelisse läks 1:11. Garmini kella järgi oli meie liikumisaeg 48min, eks mõned minutid läksid kokkuvõttes ka vastamisele. Igatahes tänud Joonasele, et vahelduseks koju kätte tõid seikluse!
20. Võhandu maraton oli Siimule ja Lillile 9. kord stardis olla, mina olen kõik korrad kaldalt toetanud. Seegi kord oli plaan paat juba reede õhtul Võrru viia ja ette valmistada. Kuna Johan ja Inge olid ka starti minemas ja vajasid Võõpsust Võru transporti, siis tegimegi sellise tiiru. Kõik olihästi kuni Räpinast olime Võru peale keeranud, siis hakkas bussil miskit vibreerima ja selgus, et parem tagumine pidur on pealejäänud. Käsipidur polnud põhjuseks, see sai kohe selgeks. Ratas alt ja kangutasin piduri lahti kuid polnud erilist lootust, et probleem tagasi ei tuleks. Õnneks kehtib vanasõna: "Kus häda kõige suurem, seal Meelis lähedal". Ja selguski, et ainult 5km kaugusel sõber Meelis vana talu taastab ja tal hulk tööriistu olemas. Remont siiski ebaõnnestus, kolb oli korralikult roostes, probleem sai aga siiski lahendatud kiirelt improviseeritud klambriga millega sai kinni keeratud selle ratta pidurivoolik. Lahendus pidas vastu järgmised mitusada km kuni peale maratoni ma juba kogu sadula välja vahetasin.
Stardikorraldust oli seekord muudetud, kummipaadid läksid teele 7.00, süstad ja kanuud aga järveringile alles 8.00. Ilm oli ka teistmoodi kui tavaliselt, stardi ajal juba +15C sooja ja päeval stabiilselt +28C. Meenutame, et aasta varem olid päev läbi miinuskraadid. Ka nüüd nädal varem süstaga Leevakul sõites sattusin jäätunud lahesoppi. Esmakordselt start ka õnnestus ja võistlejad tõesti püsisid oma gruppides ja joonte taga.
Gaasikontori (Liitva) silla juures sel aastal enam ummikut ei tekkinud sest korraldaja oli vanad sillapostid maha lõiganud.
Kirumpääle jõudsime just nii hilja, et nägime ainult Siimu selga ja sedagi alles fotolt. Autosid oli lihtsalt nii palju, et seekord parkisime lausa Kirumpää linnamäe juurde ja edasi läksime jalgsi.
Kääpal jäi pildile Leedukate 3mene süst mis ka kiireimalt raja läbis aga kuna sellist võistlusklassi pole, siis esikohta kahjuks ei saanud.
ATV seltskond oli tulnud jõeäärde omasid toetama ja korraldas huvitava signaalikoori
Listaku sillale vaatama jõudmiseks tuleb parkida teeäärde ja mitusada meetrit jalutada
Paidras eelmine aasta ei saanud põllule parkida ning nii tuli mul tookord 900m kummikutega joosta, et jõuda jõeäärde. Nüüd aga sai parkida kuid juba oli parkla täis ja sain lõpuks auto smasse 900m kaugusse põlluserva jätta. Seekord olin targem ja kummikud võtsin seljakotiga kaasa. Jõudsin ülevedamiskohta mõni minut enne Siimu ja Lilli saabumist. Järgmine aasta tuleb Listaku vahele jätta, liiga kitsaks läheb ajaliselt muidu.
Leevil ei oska enamus pealtvaatajatest sinna mäeotsa parklasse tulla, seega seal sai päris lähedale. Supp sisse ja alla jõeäärde. Paidras olid nad vahetanud kulpaerud tavaliste vastu sest veetase oli madal ja kivid väljas, nüüd vahetati aerud tagasi. Paadi vettelaskmine oli päris keeruline, sest jõgi oli tõesti madal nagu suvel ja kerge polnud leida kohta kus paati ei vigastaks. Lisaks oli paras ummik paatidest mis veepeale läksid.
Viiral lasin kaaslased autost välja nagu ka Paidras olin teinud ning läksin parkimiskohta otsima. Tavaliselt olin ikka tõusupeale mahtunud, nüüd aga alles kaugele edasi mööda teed. Jõudsin veskile siiski piisavalt vara, et kohe mitut ümberminekut näha, enamus 2sed süstad.
Lilli ja Siim aga on juba nii kogenud, et neil mingit raskust see koht edukalt läbida polnud. Pälvisid aplausi pealtvaatajatelt.
Reo silla juures oli küll pikk ootamine fooride tõttu kuid ikkagi jõudsime auto parkida ning jõeäärde jõuda õigeks ajaks.
Pääsna külas on mitu head vaatamiskohta, ühes oli külaselts kohviku avanud, teine aga on kõrgel mäeotsas kust hea vaade.
Pindi sillal oli rahvast vähem ja parkimisega muret polnud.
Võukülas oli juba ristmikul kerge hummik kuid siiski mahtusin teeserva.
Õige rahvamass oli aga Leevakul, varem sai alati lahedalt poe kõrvale pargitud kuid nüüd oli pood vahepeal likvideeritud ja kõik vabad murualad kasutusse võetud parkimiseks. Õnneks siiski piisavalt lähedal, et jõudsin veel korra auto juurde joosta GPS akude järgi mis tuli vahetada. Supi jõudsime ka enne süüa kui Rellod saabusid, lisaks olid kohal ka Siimu vanemad ja aitasid.
Nulga sillale vägapalju pealtvaatajaid ei tule, õnneks ka seekord.
Räpinas oli aga ka teiselpool jõge palju rohkem autosod kui varem. Siiski vedas ja ei pidanud kaugele jätma. Ülevedu sujus kiiresti.
Juba mitu aastat pole enam Mädajõe suudmesse ergutama läinud sest Võõpsus on aina raskem parkimiskohta leida. Seekord suunati juba asulas teelt kõrvale ja saime täispargitud kirikuesise platsi serva. Kui algul väideti, et paati ei pea nii kaugele lohistama, siis lõpuks ikka tulime õhtul paadiga sinna, lähemal polnud mingit võimalust autot panna.
Kui Siim ja Lilli lõpetasid, siis läks kauem kui kunagi varem enne kui fotoseinani jõudsime. Kui parkimisprobleeme sai seletada pealtvaatajate suurema hulgaga mis oli ehk tingitud soojast ilmast, siis finiši ummikut ei seleta millegiga, 170. koht ja juba ummik, üle 1000 paadi on aga alles tulemas...
Saunas oli seekord vesi tulikuum, eelmisel aastal oli olnud jääkülm..
Tassisime paadi autopeale ja juba pimedas saime Võõpsust liikuma, vastu seisis rohkem kui kilomeetrine autoderivi, ei tea kuhu need küll parkima mahutati.
Räpinasse jõudes olid Johan ja Inge aga just läbi läinud mõni minut varem, seega jäigi nägemat kuidas nad veepeal liikusid.
Nüüd suundusime Leevakule kus veel tuttavaid oli, kohtasin seal ka Libekalasid, Ermi oli tütrega kanuuga selle teekonna ette võtnud aga neil polnud just kiireim varustus.
Leevakult lahkudes algas äike ja päris tugev vihmasadu. Kanepist Otepää poole sõites läks sadu nii hulluks, et buss hakkas teepeal ujuma juba kiirusel 60 ja lasin hoo ikka väga maha, näha polnud ka midagi. Ei mäleta nii hullu vihma autoga sõites.
Dolomiti Superski on Itaali Dolomiitides asuvate suusakeskuste ühendpilet, see hõlmab 12 suusakeskust 450 tõstukiga. Suur osa neist keskustest on omavahel ühenduses ja on võimalik sõita päris suur ring (vist ca 50km) lausa mõlemas suunas. See ring jäi meil seekord tegemata sest rahvast oli palju ja tõstukite juures pikad järjekorrad. Piletiks on kontaktivaba kaart mis maksis 423€ 6 päeva puhul. Meil õnnestus need 6 päeva igatahes maksimaalselt ära kasutada. Kõik 6 päeva oli lauspäike ilma ühegi tõsisema pilveta. Kui all külas lumi puudus, murdmaarajad olid ka sulanud, siis mägedes olid nõlvad ideaalses korras. Küll sulasid üles madalamal asuvad päiksepoolsed nõlvad peale lõunat ja üks must nõlv muutus ikka väga raskelt läbitavaks, enamus tuli seal mäest alla tõstukiga.
Siin üks pilt enne kui suundusin mustale nõlvale, ei olnud see mis õhtuks sulas vaid lume mõttes ideaalne kuid väga järsk.
Siin pildil o see must nõlv vasakul, seal tekkis eriti varjus oleval osal küll väike mentaalne tõrge, eriti kui seljatagant peale lennati korraliku hooga.
Poola politseinukud olid 4jakesi tulnud lausa vormiriietuses mäele, tekitasid parajat elevust ja taheti nendega pilti teha. Kohalikud Itaalia poitseinikud olid mäepeal tavapärane nähtus.
jõudsin just õhte tippu kui sattusin ummikusse, hiljem selgus, et keegi oli rängalt kukkunud ja rajad suleti, samas suur tramm tõi rahvast pidevalt tippu juurde. Alles peale helikopteri lahkumist nõlvalt, avati allasõit
minul oli ainsana kaasas murdmaavarustus, teised väidetavalt selle va "vägisisuusatamisega" ei tegelevat ;-) Õnnestus leida üks tasuline murdmaarada, 10km, 5km ringidega. Ringi kaugem ots oli üle 100m kõrgemal kui algus, vahepeal ka künkad. Rada oli kitsas, lookles metsavahel kus oli külm ja kui jõudis päiksekätte siis sulalumel kiskus kohe suusa kinni ja oli isegi raske püsti jääda. Tegin 10km, 5km ja siis otsustasin veel poole 10km ringist teha, sest teised olid just seal raja kaugemas otsas mäel. See viimane tõus osutus raskeks, õhuklapp ol ikka päris kinni, hingeldasin tükk aega enne kui viimase lõpu suutsin ära teha.
see siis selle murdmaaraja piletiputka. Hommikul hinda küsides taheti vist 10€ aga kui ma peale poolt päeva mäel kell 13 lõpuks tulin, siis oli hind langenud juba 5 peale. Radade kvaliteet oli aga üsna kõikuv, pigem ütleks, et enamus Eesti terviseradu teevad parema kvaliteediga suusajälje. Näiteks oli järskudes kurvides jäetud pidevalt kassikajälg sisse ja kunagi ei teadnud kas suudad seal püsti jääda või mitte. Pikki ohutuid laskumisi polnud üldse pigem selline slaalom kogu aeg.
Lastemägi pole mitte meiemõistes laste jaoks vaid lihtsalt selline nimi nõlval, sealt sai ikka kilomeetreid laskuda enne kui alla jõudsid.
Üks näide pitsast, polnud midagi erilist, Eestis tehakse paremaid
See oli aga veekeskus, pilet maksis lausa 52€ ja lubati palju kuid teenindus oli nii halb, et ma Googles panin hindeks 1 ja kirjutasin pika loo miks see nii halb on, ei soovita sinna nina pista.
